Ei me õpi eal: garaazhipunk 1988-2001

by Evol Email

“We Never Learn: The Gunk Punk Undergut, 1988-2001” on peamiselt USA-keskne ülevaade garaazhipungist, õigupoolest selle ühest osast nii nagu nägi seda Eric Davidson, ansambli New Bomb Turks laulukirjutaja ja laulja.



Jay Hinman, kelle blogist ma “We Never Learn” kohta esimest korda lugesin, märkis, et hea raamat on, kuigi natuke küsitav, kas tervet raamatut sellise tähtsusetu muusikakogukonna dokumenteerimiseks üldse vaja on. Ja ütleme kohe ära, et siit raamatust seda õigustust ei leia, sest Eric Davidsoni selgelt mingi üldistus või analüüs ei huvita. Davidson on ennekõike muusik, mitte kriitik ning tema kogemused sellest, millest ta kirjutab, on kõige vahetumat laadi, s.t pärinevad nii lavalt kui lava tagant. Seega viiakse teid otse sündmuste keskele, kus bändide, muusikute ja kontserdipaikade nimed vahelduvad kiires tempos, mille vahele pikitud rohkem või vähem naljakaid juhtumisi kontsertreisidelt. Kui teid huvitab garaazhipungi saamislugu, see kuidas kuuekümnendate koolipoiste ansamblite singlitest, seitsmekümnendate protopungist, USA pungist ja kaheksakümnendate autentsusepüüdelisest garaazhirockist jõuti raamatus kajastatud skeneni, siis seda teoreetilist sissejuhatust siit eriti ei leia.

Nii et mõnele võib see raamat mõjuda üsna kuivana. Ja need n.ö lõbusad kohad, mis räägivad joomisest ja laaberdamisest, on ju üsna sarnased iga teise rockijutustusega. Samahästi võite ju “Musta pori näkku” lugeda või midagi muud sama mõttetut. Siiski on vahe selles, et Davidson on “oma” skene läbikirjutamise võtnud kätte väga põhjalikult, koostanud suure kire ja kaasaelamisega paljude bändide biograafiad (internetist te seda infot ei leia, vean kihla) ning intervjueerinud paljusid tolleaegseid võtmeisikuid, nii plaadifirmade eestvedajaid (Crypt, In the Red, Sympathy for the Record Industry) kui ka muusikuid. Enamus neist on raamatu tegemise aegadeks juba piisavalt elukogenud ja -tüdinud, et möödunule kaine pilguga tagasi vaadata ja üsna arukat juttu vesta. Parima intervjuu annab loomulikult Billy Childish, ja tema järel Long Gone John (Sympathy for the Record Industry), aga tarkuseteri jagub igale poole.

Muusikuna - ja muusikasõbrana, kes ühtlasi ka plaadikoguja-nohik - ei tundu Davidson just maailma objektiivseim, sildistades bände mõnikord üsna suvaliselt oma maitse järgi lahedateks või nõmedateks, ja näiteks torkas silma ka Estrus Recordsi (diskleimer: minu lemmikeibel) tegevusse veidi patroneeriv suhtumine, millele sekundeerib Crypt Recordsi (diskleimer: New Bomb Turksi esimene n.ö koduleibel) mõnus ülistamine kogu raamatu vältel... See selleks, aga kõik olulisemad bändid on ikkagi raamatu kaante vahele ära mahtunud. Välja arvatud need, mis Davidsoni meelest siia ei sobinud, sest “gunk punk” ongi ju Davidsoni enda välja mõeldud termin, mille lõplikuks piiritlejaks on tema ise.

Eraldi tasub mainida, kuidas kogu raamatut läbib valge triibuna Jack White’i kõhetu kuju. Iga teine intervjueeritav ei pea paljuks teda mitte liiga peenetundeliselt paika panna või vähemalt temast mõni kergelt halvustav anekdoot vesta. Kui palju räägib kadedus või mis, ei tea, aga muidugi raamatu üheks igikorduvaks teemaks on frustratsioon selle üle, kuidas läbilöök muusikabisnesis jäi kõigil raamatus tutvustatud bändidel ikkagi millegi taha pidama. Noh, arusaadav ju, et White Stripes (aga ka Hives, Strokes jt) ei mõju peost-suhu, kontserdist-kontserdini elanud punkaritele just väga virgutavalt. Jumal näeb, et New Bomb Turks ise ka üritas tublisti ja jõudis lõpuks Epitaphi märgi alla, mis neid ikkagi eriti ei aidanud. Muide, Davidson ju iseennast siin raamatus ei intervjueerinud, nii et lugege tema intervjuud siit http://www.markprindle.com/davidson-i.htm, koos kohustusliku Jack White’i manamisega ja puha. Muidugi ei saa siinuures unustada, et Jack White taris kohtusse Sympathy for the Record Industry oma esimeste albumite õiguste pärast (ehkki SFRI, nagu paljude teiste DYI-põhimõtetest kantud plaadifirmade peamine point oligi, et juriidikaga ei tegeleta), millega ta pani löögi alla kogu skene tegutsemispõhimõtted, nii et objektiivselt on tõepoolest tegemist igati vihkamisväärse inimesega.

Aga mis selle raamatu lugemise õigustus siis ikkagi on? “We Never Learn”’iga tuleb kaasa ka 20-looga mp3-kogumik, millel lood paljudelt bändidelt, keda raamatust leiab. Raunch Hands, Dwarves, Didjits, Gories, A-Bones, Devil Dogs, Cheater Slicks, Mummies, Oblivians jne jne. Eks siit vastus peakski selguma. Nii ka mina tegelikult, kuigi alguses tahtsin selles raamatus kajastatud muusikast kirjutada põhjalikumalt, jõudsin hoopis oma vanade kassettide väljakraamimiseni, kus olid Soome raadiost “Räkärodeo” saadete lindistused vahemikus 1996-1999 ja kuulasin neid. Hea muusika oli. Mingi jutt ei anna seda edasi.

Ja lõpuks ongi juhtunud see, mis juhtuma ei pidanud. Nimelt: kui alguses tundus mulle selle raamatu lugemine ühe muusikakuulamise etapi loomuliku lõpuna (ja kavatsesin edaspidi lubada plaadimasinasse ainult kuuekümnendate albumeid, salvestamisaastaga mitte hiljem kui 1968), siis nüüd olen hoopis neid “gunk” plaate juurde hankima hakanud. Union Carbide Productionsi kogumikku juba mainisin, aga kusagil internetiavarustest (ma väga loodan) peaks minu poole liikuma plaadipakk, mille sees on Spider Babiesi, A-Bonesi (aitäh Eric, ohjeldamatu Crypti propaganda kandis ilmselt vilja) ja Soledad Brothersi vinüülalbumid.  Ning Laseringist ostsin Radio Birdmani reunion-albumi “Zeno Beach” (2006) vinüüli. Hea album on.