K2, Austria alpinistid, Poola laumängurid ja Vee-Jay sõnasepad

by Evol Email

Ma ei teagi miks, aga alpinism ja mäed on alati mulle huvipakkuvad tundunud. Kõrgust ma kardan, seda tean täpselt. Puu otsa ma ei roni, mis siis mägedest rääkida. Eraldi võlu on muidugi Himaalajal, mille kohta Nikolai Roerich raamatus "Altai-Himaalaja" kinnitas, et Shambala on sealsamas ja kui ta pole ka Shambalas käinud, siis lõhna on küll tundnud. Shambala lõhnab hästi. Seevastu tiibetlased lõhnavad tema andmetel halvasti ja on viletsad, passita inimesed. Ilmne vastuolu Roy Strideri päevikutega näiteks, aga lihtsalt Roerich kirjutas Tiibetist, nii nagu nägi, aga Strider nägi Tiibetit, nagu teised kirjutasid.



Mõnevõrra vähemkategoorilise ülevaate Himaalaja elu-olust andis Herbert Tichy raamatus "Cho-Oyu: jumalate arm". Austerlane Tichy läks 1954. aastal vallutama 8201 meetri kõrgust Cho Oyu mäge. Just eelmisel, 1953. aastal oli alistunud Mount Everest, kuid enamus teisi kaheksatuhandelisi oli veel alistamata. Nüüd otsustaski kogu elu Aasias rännanud, napsi- ja suitsumees Tichy, et tema käib kaheksatuhandelise mäe otsas ära, odavalt seejuures, s.t varustusega suht kokkuhoidlikult läbi ajades. Ja see läkski tal õnneks.

Muidugi ei alistunud Cho Oyu iseenesest, vähemalt mitte enne, kui piisavalt seiklusi sai läbi elatud. Tichy raamatust leiab kõike: ähvardav 8200-meetrine mägi, justkui ületamatud takistused, mist tegelikult alistatakse ühe pärastlõunaga, lumetorm, millest Tichy vaevu eluga pääseb ning mille tõttu oma käed külma käes ära kõrvetab. Ja siis, justkui tellitult, ilmub konkureeriv tiim Šveitsist, kes väga maia näoga mäe ümber tiirutama hakkavad, silmad ahnelt tipu poole vilamas. Tichy ja meeskond võtab energia kokku ja ronib kähku mäe otsa. Seekord edukalt.

Aga tegu polnud vaid sportliku aruandega ronimisest, vaid Tichyl jätkus silma ka loodusele, inimestele ja muidugi šerpade joomakommetele, millest saame teada palju ja põhjalikult. Tichy kirjeldatud nepaali šerpasid, kes temaga lumetormi trotsisid ja üks neist - Pasang - tõusis ka Cho Oyu tipule, ei saa küll kuidagi tühisteks inimesteks pidada, vastupidi. Nad andsid raamatule kõvasti värvi juurde. Ka igas mägede-teemalises raamatus kohustuslik lumeinimese jalajälg on siin raamatus. Suur ja sulanud.

Alpinism on minu meelest seega põnev teema, isegi kui seda ratsionaalselt on raske põhjendada. Nii vastas ka söör Edmund Hillary sorry, siiski George Mallory (Briti alpinist, kes 1924. a läks Everesti vallutama ja teoreetiliselt võis ka esimesena tippu jõuda. Keegi ei tea. Tagasi mäe otsast ta ei tulnud.), küsimusele, et mis sunnib teda Mount Everesti otsa ronima lakooniliselt "Just because it's there".

Seda küsis ka ansambel "Sheriff and the Ravels" 1958. aastal vinges doo-wop loos "Shombalor".  Ainult väikese täpsustusega:

"Of all the animals in the world
I'd rather be a bear
Climb The highest mountain
Double to the rear"

Jah, tuleb välja, et Sir Edmund Hillary on karu. Tegelikult ma olin seni kindel, et viimane rida ongi "Just because it's there" (vähemalt The Crampsi töötluses minu meelest on). Doo-wopi tempo ei soosi paraku laulusõnadest ("Shombalori" sõnad väärivad kindlasti läbitöötamist) arusaamist. Kuid mis muud saab tähendada laulu pealkiri, kui mitte duuvopistatud teisendit nimest "Shambala"?

Samas on hästi teada, et ega mägironimine pole alati nii lõbus, nagu Tichy seda kujutas (õnneseen nagu ta oli, ühtegi sõrme talt ei amputeeritud). Alpiniste sureb nagu kärbseid. Üldise laibaloenduse on vist võitnud Mount Everest, aga kõrguselt järgmine, K2 on samuti kurikuulus. 2008. aastal õnnestus SEAL 11 alpinistil ühe päevaga surma saada, ilm ei olnud isegi halb ega midagi.

***

Aga kui mitte mäe otsa ronida ("just because it's there" ei ole alati piisav põhjendus), siis saab seda vähemalt ette kujutada. Appi tuleb poolakate valmistatud lauamäng "K2". Ülesandeks on oma kaks alpinisti saata mängulaual kujutatud mäe otsa, jälgides, et nad end päris rihmaks ei tõmbaks. Kui alpinist liiga ära väsib, sureb ta ära.


Karbist tuleb välja kena mängulaud majesteetliku K2-e pildiga, pakk kaarte (ronimis- ja aklimatiseerumiskaardid), puust mängija- ja telginupud ning papist mängijaalused (millel pead arvet oma tervisliku seisukorra üles) ja ilmakaardid. Iga ilmakaart näitab kolme päeva ilma ja korraga on kaks kaarti lahti. Mida halvem ilm ja mida suurem kõrgus, seda halvemini see alpinisti tervisele mõjub. Alpinistil on kaht sorti kaarte, ühed on liikumis- (võimaldavad mäkke ronida) ja teised aklimatiseerumispunktidega (võimaldavad tervist taastada). Neid saab siis igas voorus kolmekaupa välja käia. Mida kõrgemale alpinist jõudnud on, seda rohkem see tervisele hakkab. Hättajäänud mägironija võib endale telgi püsti panna, mis leevendab halva ilma ja kõrguse mõjusid.  Punkte kogutakse mängus vastavalt sellele, kui kõrgele su mehikesed on välja roninud. Tippujõudmine annab ihaldusväärsed 10 punkti. Lisanüanss on ka see, et kui oled tippu jõudnud, tuleb eluga alla ka saada (K2 ongi sihuke mägi, kust väidetavalt iga neljas tipus käinu ei ole elusalt alla jõudnud). Sest surnuna kaotad oma punktid.

Vaade baaslaagrist tipu poole. Telgid on püsti, üks sinine alpinist on tipus juba ära käinud.

Kunstiliselt näeb mäng väga ilus välja, kuigi kaardid meenutavad kohati mingit sporditarvete firma kataloogi. Kõik kaardid on kuidagi... säravad ja alpinistid näevad liiga hoolitsetud välja. Viiekümnendate alpinistid olid teistsugused - habemetega, millest jääpurikad välja vaatavad, mitu-setu kihti riideid seljas, valitud eelkõige soojapidavuse, mitte väljanägemise järgi ja külmakahjustustest villi läinud sõrmed räpastesse sidemetesse mähitud.


Mängu saab vabalt mängida üksinda, aga mitmikmäng on teravam. Nimelt on ühel mänguväljal olevate alpinistide arv piiratud. Näiteks üle 8000 meetri kõrgusel võib ühel väljal reeglina olla vaid üks alpinist. See tähendab, et üks mängija võib teise mängija tee ära blokeerida. Näiteks kui tuled tipust tagasi, avastad et teine mees on telgi üles pannud ja istub paigal, samas kui sina üsna kiirelt kringliks külmud (ja sellega oma vaevaga saadud tipupunktid kaotad).

Selline kärukeeramise nüanss siis, mis ei jäta just eriti sportlikku muljet. Sir Hillary poleks sellist mängu teinud, igatahes. Samas on see tänapäeval 8000-listel väidetavalt täiesti tavapärane probleem. Mõned kohad on lihtsalt kitsamad ja kuna usinaid alpiniste on ilgelt palju, siis võivad tekkida tropid, ronijad kaotavad aega, jäävad hilja peale ja võib-olla ei jõuagi baaslaagrisse tagasi. Lugesin natuke viimaste katastroofide kohta K2-l ja Mount Everestil ja tuleb nentida, et alpinistisurm (kui ta just kaljudel end koheselt surnuks ei kuku), mis leiab aset järkjärgulise külmumise tingimustes, on üks äärmiselt raske ja ebameeldiv surm.

Ilmateade: kolm päeva päikesepaistet. All on näha riskižetoonid, mida ma ei viitsinud siinkohal selgitada.

Muljed mängust olid üldiselt positiivsed. Torkab silma, et mäng katab vaid alpinismi mõned aspektid. Näiteks tuleb alpinistil kõigepealt hankida (kallis) varustus ja pärast seda veel seljas mäkke tarida - see oli ka Tichy mälestuste üks keskseid teemasid. Aga mäng keskendub õnnestunult just sellele, mis on oluline. See liikumis- ja aklimatiseerumispunktide arvestus võib ju tunduda natuke kuivavõitu, aga vähemalt Tichy meenutuste puhul ongi alpinism kalkuleeriv, matemaatilist lähenemist soosiv tegevus. Oled nii väsinud lihtsalt, et kõik taandub arvestusele. Käin 100 sammu ja siis puhkan 1 minuti. Ja nii edasi, samm sammu ette, kuni jõuad tippu või kukud ninali. Nii on sellistel kõrgustel ka kogu laagrite rajamine ja varustuse tarimine rajatud eelkõige kainel arvestusel. Niimitu kilo kraami tuleb järgmisse laagrisse tarida, kindlate ajavahemike järel on vaja puhata, sooja ning kindel hulk kaloreid tarbida. Muidu külmud ära nagu mammut Siberis. 8000 meetri kõrguselt ei hakka enam keegi su laipa alla tooma ka, see oleks lihtsalt liiga pingutav. Ent kogu mäng on temaatiliselt ja kunstiliselt piisavalt köitvalt teostatud, et peale jääb siiski elevus mägironimisest, mitte nüri punktilugemine.

Iseasi on see, et Tichy just nimelt kõiki neid reegleid eiras, kui põrutas, külmunud käsi ignoreerides, ühe soojaga 7200 meetri kõrguselt tippu välja. Ilma hapnikuballoonideta seejuures, nii et kogu tagasitee nägi hallukaid. Aga ellujäämisstrateegiad põhinevad reeglina siiski millelgi muul.

Herbert Tichy tagasiteel Cho-Oyu tipust oma külmunud käsi imetlemas.

Kas nüüd parim lauamäng maailmas, aga mängiks veel.

PS Siinkohal tuleb ilmselt märkida, et olen natuke tänu võlgu lauamangud.ee-le, kes K2 ettetellimuse otse Esseni lauamängumessilt mulle kätte tõi.