Eesti koomiks, lastekirjanduse kaitse all

by Evol Email

On väga rahuldav elamus, et kui oled sõpradega kohvikus ja keegi küsib juba üsna väsinult, et mida edasi teha, siis võid silmagi pilgutamata vastata, suu leiba täis: "plaan on külastada Eesti Lastekirjanduse Keskust". Ja kõik teised peavad sinuga kaasa tulema.

Nimelt on seal koomiksinäitus, väidetavalt rõhuasetusega lastele mõeldud koomiksile. Mõeldud-nähtud.

Kõigepealt väärib täpsustamist, et näituse koostaja on Joonas Sildre, kellelt pärinevad kaks tarka mõtet: 1) eesti koomiksilugejad on infantiilsed, 2) soov on, et koomiksit kritiseeriks kunsti-, mitte kirjandusesõbrad. Mina olengi üks eesti koomiksi samavõrd soovimatu kui tänamatu tarbija. Mulle eriti ei meeldi, aga vaatan ikka. Ja nurisen eelkõige just tekstiosa üle. Aga selleks, et mind eemale peletada, oleks vaja ikka midagi hullemat kui Sildre hoiatused. Näiteks Tammsaare-teemalised koomiksid tekitavad minus palavikku, varbaküünte murdumisi ja hüpergraafiat. Nagu näha, on mind tabanud kõik kolm häda. Oi.

Igatahes muljed olid järgmised - paraku ei tulnud pähe kunstnike nimesid üles kirjutada, nii et jutt on veidi ebamäärane.

Näituse põhjal moodustavad Eesti tarbekoomiksi keskpunkti endiselt "Pesakond" (Ots) ja Mürakarud (Nemvalts). Ilma suuremate selgitusteta oli nende koomiksiribadega mitu seina täis kleebitud.

Minu jaoks kõige tähelepanuväärsemad olid Elina Sildre koomiksid, neid oli palju-palju ja kõik joonistatud väiksematele lastele, tihti ikka päris väikestele. Kui rääkida koomiksist kui müüdavast žanrist, siis tuleb nentida, et Elina Sildre üks väheseid läbilöönud koomiksikunstnikke Eestis. Minu lugupidamine. Ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, kust lastele mõeldud koomiksid tulevad ja pole ka eriti väikelaste lektüüri fänn (kui võimalik, üritan oma lastele midagi enda jaoks huvitavamat ette lugeda, isegi Sipsik paneb mul hambad valutama), aga ma arvan, et Elina Sildre on kahtlemata leidnud oma auditooriumi ning selle tee, mis viib kunstist lugejani. A++, ise ei loeks, aga lastele annaks küll lugeda.

Oli ka omajagu kraami, mis nägi lihtsalt lahe välja, aga mis olid nii vabas vormis, et võiks vabalt küsida, on see koomiks või t-särgi kujundus, või hoopis raamatu/heliplaadi kaanepilt? Vastus oleneb eelkõige näituse nimest. Seekord olid need siis koomiksid.

Märgin ka üht vanakooli ulmekoomiksit ajamasina ja dinosauruste küttimisega. Äge. Nägi välja nagu mõne Crichtoni raamatu illustratsioonid.

Mis puutub nn autorikoomiksisse, siis see hingitseb näituse põhjal endistviisi. Ikka veel võis imetleda Joonas Sildre ammututtavaid katsetusi - "Kloonika" ja "Kuningal on külm", lisaks teiste kunstnike üsna käigu pealt vormistatud suleproove, mis olid mõnikord päris vaimukad, aga pahatihti metatasandi vaimudest painatud a la "elas kord kaelkirjak, kelle on nii pikk kael et see koomiksi raami sisse ära ei mahtunud lol" - sa armas Mooses. Eeldatavasti ilmutab uus ja põnev autorikoomiks end siis "Solarise" näitusel.

See "lastekoomiksi" idee oli korraldajatel vahvasti välja mõeldud, eelkõige selleks, et sebida endale Tallinna ühed kõige vingemad näituseruumid. Kogu lastekirjanduse keskus on värskelt renoveeritud ja näeb väga kaunis välja (muuhulgas oli seal üleval ka Edgar Valteri näitus). See lasteaspekt jäigi natuke segaseks. Ma ei kahtle, et viieaastased naeravad "Pesakonna" läbunaljade peale mitte vähem kui kahekümneviieaastased, aga noh. Oleks võinud ju vanade klassikute - Kallas, Järvi, Valter, Pärn ja Kuusmaa - pildid välja panna (fookus polnud ka uudisteostel, sest vanim koomiks oli üle 10 a vana). Nii et midagi ülevaatlikku sellest näitusest eriti ei kujunenud.

See ülevaatlikkus oleks pidanud ehk realiseeruma koosmõjus teise koomiksinäitusega "Solarise" keskuses, kus väljas vanemaelistele infantiilidele mõeldud näitus. Järgmine päev lükkasingi ähkides-puhkides lapsi täis tuubitud vankri kaubanduskeskusesse ja veetsin tulutu ja higise pooltunni näitust jahtides. Keegi polnud näitusest paraku kuulnudki ja lõpuks ta jäigi leidmata. "Jajaa, kas pole tabav metafoor eesti koomiksi hetkeseisu kohta" vangutasin kohe elutargalt pead - "keegi pole eesti koomuskitest näinud-kuulnud ja nii nad lugemata jäävadki".

Hiljem selgus, et näitus avatakse hoopis nädala-kahe pärast. Põrgu vikat. Nii et kui teil on seda juttu lugedes tekkinud küsimus, kes meist siin õigupoolest loll on - vastus peaks nüüd selguma.