Stseenid Ameerika undergroundist, kaheksakümnendate seisuga

by Evol Email

..aga indie on lahe. Hea et see jutuks tuli. Kasulikuks abimeheks indievärgi meenutamisel on Michael Azerradi 2001. aastal ilmunud raamat "Our Band Could Be Your Life: Scenes From The American Underground 1981-1991". Siin pole mingit kahemõttelisust, mees on Indiepuritaan suure i-ga ja suure suuga.

„Our Band Could Be Your Life” üritab teadlikult võtta liiga suurt suutäit. Ühest küljest on püütud kirjeldada terve aastakümne jagu USA alternatiivroki ajalugu. Teisest küljest – kuna selline ülevaade pole eriti võimalik – on autor selekteerinud 13 USA ansamblit, kelle elulugu ta jälgib. Siin on Black Flag, Minor Threat, The Minutemen, The Replacements, Mission Of Burma, Sonic Youth, Big Black, The Butthole Surfers, Mudhoney, Beat Happening, Dinosaur Jr, Fugazi. Nende bändide lugude kaudu peaks siis formuleeruma ka mingi üldistus. Kuivõrd see õnnestub on juba lugeja otsustada.

Mina tellisin raamatu eelkõige luubi alla võetud bändide pärast, kuna enamus neist polnud oma tegutsemisajal Eestis eriti tuntud, kui üldse. Seetõttu mõtlesin end harida. Paralleelselt kuulasin ka bändide plaate ja oma rõõmuks leidsin ühtteist uut ja avastamisväärset, kuigi suurima üllatuse pakkus hoopis raamatust välja jäänud Meat Puppets (teda raamatusse ei võetud, sest polnud piisavalt puritaanlik Azzerradi meelest), täpsemalt nende kantrit väänav teine album „Meat Puppets II”. Need bändijutud on informatiivsed, võrdses koguses ajalugu ja anekdoote, samuti veidi laiemat konteksti. Kõrvaltegelastena figureerib ka rida teisi bände, keda Azerrad eraldi peatüki vääriliseks ei pidanud. Vähem meeldib mulle, kuidas ta muusikast kirjutab. Raamat on raamat, siin ei pea nii lühidalt ja punnitatult kirjutama nagu kusagil arvustuste kolumnis. Nt Mudhoney ühe albumi kohta kirjutas ta „a river of battery acid and honey”. Sihuke segane võrdlus sobib rohkem Mojosse. Võta rahulikult ja selgita, mis värk on.

Aga võib-olla mitte nende bändide lugudes ei ole raamatu peamine võlu. Veel huvitavam on raamatu teine fookus - see, kuidas USA muusikascene toimis ja arenes. Autor võtab üksipulgi läbi selle, kuidas käis kontserdite korraldamine, kuidas rajati oma sõltumatud plaadifirmad, nagu SST, Touch&Go, New Alliance ja Dischord. Ning loomulikult see, kuidas toimus suhtlus ja infovahetus - abiks postkontor, tuuride käigus loodud isiklikud kontaktid ning zine'id ja kolledžite raadiojaamad. Samuti on palju lugupidavaid kirjeldusi ansamblite ületamatust tööeetikast ja askeetlikust elust. Selle musternäidiseks oli muidugi Black Flag – karmid kitarrimängutrennid, kommuunielu, DIY-meetodil loodud plaadifirma SST, peost-suhu elu ja hiidpikad kontsertreisid, ainsaks tujutõstjaks vingugaas, mis tuuribussi lagunenud summutist otse kabiini imbus. Aga ega teised bändid ei olnud eriti kehvemast puust ja 100-päevaste tuuride käigus iga jumala päev uus kontsert anda, igakord eri linnas, tasuks vaid kommiraha, oli täiesti igapäevane asi. Indiepuritaan Azzerradi meelest on see igati kiiduväärt.

Nii et võite teada saada - kel huvi on teada saada - et indievärk kaheksakümnendatel ei olnudki ilmtingimata poos, kogu scene rajati nullist ning tegelikult oli vaja ainult kitarri, pastakat, kasti õlut ning inimestega suhelda. Ja elada ennastsalgavalt.

Azerradi entusiasm ulatub tegelikult veel kaugemalegi - ta väidab tõsiselt, et kõige selle eesmärk on ei enam ega vähem kui maailma muutmine. Selle koha peal hakkavad kõik lugejad arvatavasti köhima ja eriti köhivad muidugi kriitikud, sest eks see kõlab kõigile ebamugavalt. Eriti 21. sajandil.

Mulle tundub küll, et Azzerrad natuke siiski dramatiseerib üle isolatsiooni, milles kaheksakümnendate USA bändid viibisid. Nimelt bände, kellel oli rohkem kommertsedu (Meat Puppets, Feelies, dB’s aga ka R.E.M. muidugi) ta lihtsalt raamatusse ei võtnud. Plaadileping polnud samuti võimatu asi, eriti kui bänd tuunis end natuke raadiosõbralikumaks. Raamatu vast kõige lõbusam koht saabus siis, kui Ian MacKaye Minor Threat’ist avastas oma pahameeleks, et bändikaaslased kirjutavad salaja uusi lugusid... U2 stiilis. MacKaye muidugi saatis oma bändi hoopis laiali. Hoobilt.

Loomulikult pole kahtlust, et kogu kaheksakümnendaid näeb Azerrad läbi idealiseerivate nostalgiaprillide. Kuid mingi moraal siin raamatus ikkagi on. Tee tööd ja näe vaeva, mis ei tapa, teeb tugevamaks jne. Tegelikult ma arvan, et muusikule võiks selle raamatu sirvimine olla kasulikum kui mõne turunduskäsiraamatu lugemine. Siit võib vastuse leida küsimusele, mida teha siis kui facebookis on kõik fännid juba sõpradeks võetud, video ETV-s ära näidatud, demod myspace’i üles laetud, debüütalbum omakirjastuslikult välja antud ja kätte jõudnud surnud punkt.

Igatahes mulle meeldib see raamat, et selle on kirjutanud tüüp, kes kirglikult armastab muusikat, kellel on omad veendumused selle kohta ja kes ei karda, et neid väljendades mõjub ta naeruväärselt. Mul on lihtne Azzerradiga kaasa mõelda ja tihti ka mitte nõustuda, aga see ei häiri, sest vähemalt on tal oma arvamus. Arvamused on nagu urruaugud - igaühel peaks üks olema. Sest asi mida ma ei vaja, on veel üks "kõik on relatiivne" käsitlus a la 101 eesti popmuusika albumit du jour.