Sewercide.ee luuleminutid

by Evol Email

Luulega on mul pärast kooli kaunis vähe kokkupuudet olnud, kuid on üks žanr eesti luules, mis mind alati on paelunud - nimelt võlts- (või tehis)luuletused. Pean silmas olukorda, kui kirjanikul on mõnes loos luuletaja tegelaskuju ja siis peab kirjanik ka värsiread kujuteldava poeedi suhu panema.

Esimest korda märkasin seda žanri 1978. aastal ilmunud kogumikus „Humoriina”, kus oli ära trükitud humoresk noortest luuletajatest. Noor ja rikkumata poeetiline hing loeb lootusrikkalt ette oma loomingut teistele noorpoeetidele (kahjuks on see raamat hetkel kadunud, nii et tsiteerin mälu järgi):

Kevade see veetlev neidis
kõndis lillelises kleidis 
noppis lilli aasa pealt
ise tegi rõõmsat häält

Kogenum luuletaja ütleb seepeale, et sellest võib veel asja saada, ning töötab luuletuse ümber, umbes selliseks:

Kevad tuleb,
varesepilv õlal
kraaksub tüdruk.

See on jah mõeldud naljana ja moodsa luule nöökimisena, aga mõlemad värsid, mis siin salata, tunduvad mulle täitsa toredad.

Mõni aasta varem andis Einar Maasik oma raamatus „Oi Elu Elukest…” (1968) nõu algajale kirjamehele, kuidas aru saada, kas alustada prosaisti või luuletaja karjääri. Tema hinnangul,

„Kui te näiteks kirjutate nii:

Me kolhoosi
lüpsja Roosi
aretanud puhta tõu
ei käi talle üle jõu
piimaanni järjest kasv
kõrge väärtusega rasv…,

Siis kõlab see väga proosaliselt, mis on selge tõend, et võite just proosa alal loorbereid lõigata. Kui aga kirjutate umbes niiviisi:

Nüüd sadamas on öö on öö on öö
Mu üksinduse väike lambuke nüüd mõtteid sööb
jah sööb
jah sööb…

Ja rohukõrs ja kastetilk
jah trummi
jah lööb
jah lööb…

Siis võite päris kindlalt esialgu jätkata luuletegevust.”

Väärt värsid.

Aga taolised salmid võivad olla ka lausa lihtsad. Näiteks mõtles Jaan Rannapi lasteraamatus „Jefreitor Jõmm” üks tegelane välja sellised luuleread:

Sellest et mu nimi Tõnu
ma ei tunne mingit mõnu

Ega nimi ei riku meest, aga alati kui ma näen mõnda Tõnu-nimelist, kordan automaatselt mõttes neid ridu. Ja millline kirjamees kirjutas kunagi jutu, milles kesksel kohal oli  retooriline küsimus "Quo vadis, väike Madis?" Laht? Aimla? Kahjuks ei tule meelde. Nii et ka Madistega kohtumine meenutab mulle alati midagi.

Minu meelest on tegu tänuväärse lühivormiga, igatahes. Tundub ka, et sellist väliselt lihtsat toodangut ilmub tänapäeval valve- ja olmeluuletajate sulest omajagu. Aga kui päris luuletaja midagi taolist kirjutab, naljapärast või mitte, siis pole nii huvitav. Justkui teadlikult käega löömine. Samas tunnustatud luuletajate sihipäraselt kirjutatud paroodiad (nagu Uno Laht) on jällegi liiga vaimukad ja liiga osava sõnaseadega.

Sellest hoolimata lõpetan just nimelt Mall Katrin Sänikaela luuletusega, mille kunagi hallidel aegadel "Sirp ja Vasara" viimaselt leheküljelt oma punaste kaantega märkmikku kirjutasin.

erootiline pooltund

Jälle jõudma hakkab õhtu
pinge valgub alakõhtu
kell on saamas yhexa
varsti algamas ak
diktor urmas otiga