Illuminati: The Game Of Conspiracy

by Evol Email

Muude hädade kõrval (Warehouse 13 teine hooaeg on lõppenud, moodne muusika on rämps, kõrvad hoiavad peast liiga eemale ja juuksed pealigi, pluss üldine tunne, et kõik on nässus) on mind sel sügisel tabanud ka lauamängupisik. Oeh.

Mäletate seda meest Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Švejk”-ist, kes leidis, et maakera sees on peidus, teine, veel suurem maakera? Nii on ka paljude meelest praegune maailmakorraldus fassaad, mille taga peitub teine, palju võimsam ja laiahaardelisem võimustruktuur. Ja maailma ajaloo sees on peidus teine, veel dramaatilisem ning inimvaenulikum ajalugu.

Nii et tegelikult valitsevad maailma illuminaadid või vabamüürlased või trilatimeeria komisjon. Ükskõik kuidas te seda kutsute, need on jällegi vaid ühe perse eri kannikad (aitäh Eesti kirjanikele selle toreda väljendi eest). Ja kõik need on seotud omavahel salasidemetega.

Näiteks Eestis näitab Jüri Lina illuminaate paljastavaid filme TV14, mida kontrollib Tallinna linn, keda kontrollib Keskerakond, kelle juht on Edgar Savisaar, keda omakorda kontrollivad nemad.

Mida sellest järeldada, pole aimugi. Ja kui see side Teile tähendusrikas ei tundu, siis olete kas 1) terve mõistuse juures, või 2) ajupestud.

Mõlemal juhul võite seda mängu mängida.

„Illuminati” autoriks on Steve Jackson. Tänapäeval on ta mitme eduka tootesarja autor (sh Munchkin ja Chez Geek sari, kumbki mind ei huvita). Aga mäletan ma seda meest põhiliselt Bruce Sterlingi raamatust The Hacker Crackdown (tasuta allalaetav, nt Project Gutenbergist). Jacksonil on oma kompanii „Steve Jackson Games”, mis vanasti trükkis põhiliselt RPG materjale. Üks tooteliinidest oli „Cyberpunk” nimeline RPG. 1990. aastal üritas USA Secret Service näppude pihta anda mõnele häkkerile ja operatsiooni käigus otsiti läbi ka SJG kontor. Õnnelik salateenistuse agent leidis käsikirja nimega „Cyberpunk”, võttis selle kaasa ja kinnitas, et see on „arvutikuritegevuse käsiraamat”. Sellest ajuvabadusest inspireerituna sündis mõni aeg hiljem hoopis SJG lauamäng „Hackers”, aga võib öelda, et ka „Illuminati: The Game Of Conspiracy” on samalaadsest absurdist kantud.

„Illuminati” karbist leiab kaks täringut, hunniku dollarimärke ja mõnisada kaarti. 8 illuminaadikaarti kujutavad igaüks endast ühte illuminaatliku ühingut. Siin on selgelt illuminaatlikku päritolu The Bavarian Illuminati ja The Gnomes of Zurich, kuid enamus ühinguid ei ole siiski klassikalise taustaga – nagu nt UFO-d, The Bermuda Triangle ja lõpuks ka The Servants of Cthulhu. Iga vooru alguses saavad illuminaadid raha ja neil on ka palju võimu. Ühingutel on ka eriomadused, n.t Zürichi pägalikud teenivad palju raha ja võivad seda vabalt oma struktuuri piires ümber liigutada.

Mängu võidutingimus on lisada oma võimustruktuuri teatud arv kaarte. Lisaks on ühingutel erinevad alternatiivsed võidutingimused, nt The Gnomes Of Zyrich peab koguma 150 mega$$ ja Bavarian Illuminati kaardivõrgustik peab olema väärt 35 võimupunkti.

Need illuminaadiühingud hakkavad enda külge liitma-vallutama teisi võimu,- lobi- ning huvigruppe. Igal grupi kaardil on ka omad arvuliselt väljendatud näitajad: võim (power, kui kõvasti ründab), vastupanu (resistance, kui raske on teda rünnata) , tulusus (income, mitu $ ühe käiguga teenib).

Mäng ise toimub põhiliselt kaarte pannes (ja võttes). Selleks et ühing saaks mingit kaarti kontrollida, peab ta seda mõne oma kaardiga ründama ning võitma. Seejuures saab oma rünnakut tugevdada raha eest rünnakupunkte juurde ostes (ja vastupidi: rahaga saab ka oma kaitset tugevdada).

Kui kaart on võidetud, paneb mängija selle oma illuminaadistruktuuri. Selleks on kaartidel nooled, mis näitavad, kuidas kaardid ühenduvad. Tugevatel kaartidel (nt Pentagon, FBI või World Bank) on nooli rohkem, nõrgematel (nt Star Treki fännid) sissepoole tulevaid noole polegi, s.t nad saavad olla ainult kellegi mõju all, mitte vastupidi. Jah, justkui päris elus.

Lisaks on igal grupil ka oma meelsus: konservatiiv, liberaal, fanaatik, kriminaal, vägivaldne, rahulik, kentsakas (weird) või oivik (straight). Ka need määravad, kui lihtne või raske on teist gruppi rünnata.

Lisaks on veel erikaardid, mis annavad mängijale mingi võime või boonuse. Ja on veel palju muid reegleid, nt ei pea teist kaarti ründama mitte endale võitmise nimel, vaid ka neutraliseerimiseks (ehk kaart jääb omanikuta) või hävitamiseks (kaart langeb mängust välja). Kuue kaardi hävitamine on nt Cthulhu teenrite võidutingimus.

Aga mäng saab õige hoo sisse hoopis sellega, et rünnata saab nii vabu kaarte laual kui ka oma kaasmängijate kaarte. Samuti, kui vastane ründab mõnda kaarti, mis pole sinu oma, saad sekkuda  ja raha eest tõsta rünnatava kaardi vastupanu. Tegelikult tulebki vastaseid kogu aeg vaos hoida, muidu nad lihtsalt võidavad. Selliste rünnakute ja blokkimiste finantseerimiseks ning tugeva kaitse rajamiseks on omakorda vaja raha, mis tähendab, et on vaja omada tulusaid kaarte. Mida omakorda himustavad teised. Samuti on head noolterohked kaardid, mis suudavad rohkem teisi kaarte kontrollida ja mis teevad oma illuminaatliku impeeriumi suurendamise lihtsamaks. Ja neid kaarte himustavad vastasmängijad samuti. Nii lähebki varsti sujuvalt mäng üksteise tümitamiseks.

Seetõttu, kui mänguelamustest rääkida, siis mäng on jah üsna armutu. Lisaks nõuab mäng omajagu vaimuvirgust ning mõtteselgust, mida mulle jumal paraku väga andnud ei ole. Õnneks täringuveeretamise ja kaarditõmbamisega kaasnev juhuslikkuse element annab ka mulle võimaluse.

Ma ise olen seni olnud rohkem koostöö-mängude (nagu ka Arkham Horror) austaja, sest kui on vaba aeg ja isegi oled väsinud, siis eriti ei taha kaasmängijale pöidlaid silma ja küüsi põske ajada.

Kaardid mängu ühest vanemast versioonist

Aga siinkohal ongi mängu – olgugi et naiivsevõitu – ühiskonnakriitiline teema ja reaalselt eksisteerivad huvigrupid, mis mängu huvitavana hoiavad (enamusel neist on tülide ärahoidmiseks küll kergelt muudetud nimed, n.t mitte Boy Scouts ja MTV vaid Boy Sprouts ja EmptyVee.) Ja paratamatult hakkad kaasa mõtlema, kui kaardid mängulaual üksteise külge sobituma hakkavad, et kuidas ühiskond töötab ja elukene veereb. Tegu on küll USA-teemalise mänguga, ja ütleme nii, et Eesti oludele kohandatud versioon oleks veel huvitavam, aga ka nii on päris tore. Nii et  Illuminati on täiesti  pädev „Pikri” (võib-olla kohati isegi „Käkri”) kvaliteeditasemel satiir. See on ka peamine põhjus, miks „Illuminati” mind mängima kutsub. Siin ei teki  sellist nüri pinginühkimise tunnet, et tõmba kaart, viska täring ja kogu moos (nagu Ussisõnad, khm).

Mäng, mille esimene versioon ilmus juba 1982, ise põhineb otseselt Watsoni ja Shea „The Illuminatus! Trilogy” raamatutel. See on muide ka eesti keeles ilmunud, kuigi minu huvi kadus rada7 foorumis avaldatud tõlkijapoolse tutvustuse lugemisel. Võib-olla kasutas ta liiga palju hüüumärke, ei tea. Ent konspiratsiooniteema on tänapäeval kaunikesti ammendunud, üldiselt on igas telesarjas – või ka raamatutes või koomiksites – mingi cabal, kes kurja haub ja maailma hävingut planeerib. Teine võimalus on lugeda ka Morrisoni „The Invisibles” koomiksit (minu arust samuti moraalselt vananenud, aga see on juba üks pikem ja sitem jutt) või, kui minna päris lõpuni välja, siis lausa Jüri Lina täiesti väliskosmilist teost „Skorpioni märgi all”. Muide, mängujuhendi viimasel lehel on Steve Jackson ise ära toonud väikese raamatunimestiku lisalugemise kohta, nii et sealt saab ka vihjeid.

A+ mäng, mängiks veel.

PS Pärast The Beach Boys’i dokfilmi vaatamist on minu lemmikkaardiks „California”. Seda kaarti lähen ma mängu käigus alati süüdimatult vallutama. Two Girls For Every Boy. Join us.

Kuna mul skännerit pole, siis ka selle kaardi kujundus on vanast 1995 a versioonist