The Electric Prunes ja kaks laulukirjutajast prouat

by Evol Email

The Electric Prunes'i debüütalbumist (1967) ei saanud ma lihtsalt mööda minna. Keegi, kes on kord kuulnud nende singlit "I Had Too Much To Dream Last Night" ei saa seda teha. Elu ei ole pärast seda enam endine. Seepärast ostsin plaadi ära, hoolimata kallist hinnast. Tegu on järjekordse Rhino reliisiga, millel lisalugudeks vaid küll bändi avasingel "Ain't It Hard/Little Olive" 1966. aastast.

Bänd ei ole kuulus, aga ka mitte tundmatu, näiteks Valter Ojakäär pühendas neile oma "Rockmuusikast" raamatus oma viis rida, mis pole paha tulemus. Neid mäletatakse natuke ka selle poolest, kuhu nende karjäär välja viis, sest juba 1968. aastal avaldasid nad ladina keeles lauldud psühhedeelne/gregoriaani/gospel/misiganes-religioosne-ülepingutus kontseptuaalalbumi "Mass In F Minor", kus nad väidetavalt isegi pilli ei mänginud (seda tegid stuudiokehad). Selline pauk sai lõppeda ainult ansambli lagunemisega. Vähemalt oli, mida meenutada.,

The Electric Prunes'i elu tipphetkeks oligi singel "I Had Too Much To Dream (Last Night)", millega nad kohe edetabelitesse välja jõudsid (teine tipphetk oli kahtlemata "Mass In F Minor"...). Juhitakse ka tähelepanu sellele, et see oli "Nuggets" kogumiku (ehk siis garaazhirocki piibli..) avalugu. No ma ei tea, mis saavutus see nüüd just on, aga see on väga hea avalugu igale plaadile kahtlemata. Käesolevale albumile samuti. Algab ähvardava kitarrisuminaga (millegipärast meenub The Mummies'i "Fly") ja jätkub alguses petlikult unelevalt, mis varsti moondub inim- ja kitarrikarjetest häiritud psychrockiks, kus kitarrihelid on salvestatud õigetpidi, valetpidi ja mõlematpidi. Aga seejuures on säilinud ka täiesti edetabelivääriline popmeloodia.

Siit jõuamegi kahe kõige olulisema asja - õigemini isiku - juurde sellel albumil. Nendeks on Annette Tucker ja Nancie Mantz. Nimelt The Electric Prunesi "I Had To Much To Dream Last Night" on kirjutatud kahe professionaalse laulukirjutaja poolt. Ja kuna plaadilepingu sai ansambel just nimelt selle singli põhjal, kirjutasid plaadifirma ja produtsendi nõudmisel esikalbumi materjali suures osas samuti need kaks naist. Lisaks oli albumi produtsent David Hassinger popmuusika maailmas vana kala, kes oli teinud koostööd Rolling Stonesi ja The Monkees'iga. Nii et 1) Rolling Stonesi mõjusid võib siit plaadilt omajagu leida 2) The Monkees'i edu põhines justnimelt professionaalsetel laulukirjutajatel.  Seega ajal kui rokenrolli ja bluusikaverite aeg oli pöördumatult läbi saanud ja iga vähegi tõsiseltvõetav bänd oma materjali ise kirjutas, oli The Electric Prunes sattunud olukorda, kus lood tulid väljastpoolt ja oma lugusid neil salvestada ei lastud.

On see nüüd suur puudus või mitte? Raske öelda, sest ausalt öeldes ei tundu The Electric Prunes'i originaalmaterjal just väga originaalne ega vapustav. Ja hoolimata sellest, et tänapäeval on selge, et Lõhmuse, Brandesi jt elukutseliste laulukirjutajate toodang on puhas prügikastimaterjal, olid kuuekümnendatel siiski teised ajad.

Esimene ootuspärane tulemus on, et album pole seetõttu just terviklik psühhedeelne meistritöö. Teine, veidi ootamatum tulemus on, et bändil oli võime Tucker/Mantzi poplood rüütada lahedasse garage/psych vormi. Oli ju ka "I Had Too Much To Dream Last Night" algselt kirjutatud kui tasane poplugu, aga The Electric Prunes keeras selle pea peale.

Või võtke kasvõi nende järgmine singel "Get Me To The World In Time", mis avab selle albumi b-poole. Jah, päris sama kõva hittlugu loomulikult oodata pole, kuid raiuv kitarr ja metsik rütm tagab kui ka mitte uue psychrock-meistritöö, siis vähemalt kõva garaazhirocki loo, mis sobitub igasse plaadikogusse, mis algab Bo Diddley'st ja lõpeb The Falliga. Bo Diddley'lt on siinkohal muidugi kõvasti laenatud.

Tucker/Mantzi "Are You Lovin' Me More (But Enjoy It Less)"  laulust on minu rõõmuks saanud kiire garaazhipunk, mis ennustab ette NY Dollsi ja The Dictatorsi stiilis bändide tulekut. Muidugi vaid senikaua, kuni elektriorel räigelt sisse sõidab.

Bändimeestel ise lubati albumile panna kaks lugu. Kumbki nendest ei ole paraku väljapaistvaimate lugude seas. "Luvin" on suht amatöörlik rütm-ja-bluus, mida kõik tol ajal mängisid. Seevastu "Train For Tomorrow" on päris tore unistav psychrock.

Eraldi võiks veel märkida samuti Tucker/Mantzi lugu "Sold To The Highest Bidder", mis The Electric Prunes'i tõlgenduses on salvestatud kui totaalne sõda Havai ja Kreeka pillitinistamise vahel. See kõlab veidi nagu surf (meenutage samuti kreeka-teemalist Misirlou'd), mis kulmineerub Kreeka saarestiku mahapõletamisega Kamehameha Suure laevastiku poolt.

Umbes veerand Tucker/Mantzi toodangust ja seega ka albumist on siiski väljakannatamatu. The Electric Prunes kõlavad siinkohal nagu suvalised säästumuusikud. "Onie" on mage popballaad, ja laulja igavlev esituslaad ei aita sugugi kaasa. "About A Quarter To Nine" on samalaadne vaikne ja tüütu nunnutamine ning "The King Is In The Counting House" on tobe klavessiinipõhine lastelugu.  Noh, The Kinks on midagi taolist samuti üritanud ("Animal Farm" meenub mulle), ent The Kinksil oli Ray Davies, mis iga banaalsuse suutis uhkelt välja mängida. Aga The Electric Prunesi loos pole midagi, mis kõrva torkaks või meelde jääks.

Plaadi lisalugudeks on bändi debüütsingel, mille avalugu "Ain't It Hard", on äraütlemata lahe garaazhipunk, kui ka mitte just eriti originaalne (tegu on ka laenulooga). Igatahes kitarrimäng ja -rütm on 50% "rongirattad ragisevad" ja 50% "Batmobile sõidab ringi aknad lahti ja stereo põhjas". B-poole lugu on The Electric Prunesi originaalpala "Little Olive". Üldiselt oleks The Electric Prunes'i omatehtud rokenrolli-lood veidi lahedamad kui seal oleks vähem rütmi-ja-bluusi. Ja suupilli, suupilli pole kunagi liiga vähe. Aga nii pole ka viga.

Kuhugi debüütalbumi ja "Mess In F Minori" vahele jäi bändi teine album "Underground", mis sisaldas juba rohkem originaalmaterjali, aga sellest tehakse üldiselt vähe juttu ja seda ma pole kuulnud. Kuid käesolevat plaati võin mõnest igavast loost hoolimata küll soojalt soovitada.