The Ventures lööb mu uppi

by Evol Email

"The Ventures Knock Me Out" (1965)

Alustada tuleb sellest, et tegemist on the Ventures'i järjekorras seitsmeteistkümnenda stuudioalbumiga. Selleks ajaks oli bändil seljataga viis aastat plaadistamist, nii et töönarkomaanialt on The Ventures täiesti ületamatu. Muidugi, salvestamistempo oligi kuuekümendatel teistsugune - vähemalt üks album aastas oli hädapärane miinimum, aga viie aasta jooksul sellist tootlust üleval hoida on tähelepanuväärne saavutus. On selline kompulsiivne salvestamine nüüd halb või hea, kes seda teab.

The Ventures mängib loomulikult instrumentaalset kitarrimuusikat, kes veel ei tea. Kuuekümnendatel saatis neid märkimisväärne edu ja nad müüsid (muidugi ka salvestasid) palju-palju plaate. The Ventures'il on vähemalt paar suurt hitti, mida kõik kindlasti kuulnud on - isegi siis kui nad ei tea, kes mängib. Sest Eestist on selline muusika suures kaares mööda läinud, hoolimata sellest, et Soomes oli nn rautalanka väga kuum teema nii kuuekümnendatel kui ka tänapäeval.

Oma legendaarsusest hoolimata ei tekita The Ventures'i nimi minus siiski päris sellist elevust kui mõni teine tolleaegne surf/instro-grupp, nagu Trashmen, Volcanos või Dick Dale & His Del-Tones. The Ventures on siiski bänd, kes jääb eelkõige surf/instro keskteele ja kelle muusikas puudub pahatihti hädavajalik teravus. Kitarriinstro ongi juba olemuselt veidi monotoonne žanr ja ansambel peab kõvasti pingutama, et kuulaja huvi üleval hoida. Üllatused, provokatiivsed kitarritõmbed, ent ka hoolikalt väljamängitud vaiksed momendid on hea instro-albumi puhul hädavajalikud.

Sellel albumil jõudu ja pinget igatahes mõnevõrra napib, vaid ansambel mängib rahulikus kesktempos algusest lõpuni. Kuid jah, nõustugem, et väga professionaalselt mängib. Plaadile on mahtunud neli originaallugu ja valik laenulugusid, rõhuasetusega briti muusikal. Laenulugude mängimisel ongi põhiline häda pretensioonitus ja tuimus, millega neid esitatakse. Eriti torkab see silma The Zombies'i "She's not there" juures, mis originaalis oli vaikne ja tundlik, kuid äreva rütmisektsiooniga poplugu. The Ventures saeb sellest oma kitarridega tuimalt läbi nagu teleturu nuga saepuruplaadist. Selle aranžeeringu tegemine ei saanud küll rohkem kui viis minutit aega võtta. Teiseks, Lennon-McCartney ja Roy Orbisoni kaverid (loomulikult "Pretty Woman") võisid olla aktuaalsed 1965. aastal, aga tänapäeval on mõlemad tüütuseni ära leierdatud autorid ja The Ventures'i jällegi üsna konservatiivsed tõlgendused ei lisa midagi uut.

Samas on bändil mõnus, hästi väljatimmitud saund, ja kui nad ikka hoo sisse saavad - ja plaadil on ka paar veidi kiiremat pala - siis ei saa ühtegi halba sõna öelda. "The Ventures Knock Me Out!" sobib igatahes väikese puhkehetke saateks imehästi.