Ilusat pidu

by Evol Email

Mojost lugesin mõni aeg tagasi Jerry Lee Lewise kontserdist. Mees elab ikka veel, on üle kaheksakümne aasta vana ja annab endiselt kontserte. Ammu-ammu kui ta Inglismaale tuurile läks oma 14-aastase naiseraasuga, siis boikoteeris publik teda, nii et mees läks häbiga Ameerikasse tagasi. Nüüd maksab tema kontserdi pilet kõvasti üle 100 naela, selle eest pead istuma viisakas keskkonnas peene publiku seas, kus ei või valju häälega oh-oh-oo-gi öelda, kui maestro klaveri ette saabub. J L Lewis töötab põhimõtteliselt autopiloodil - käivitub ja hakkab hirmsa hooga klaverit mängima. Saatebänd kuulab tähelepanelikult ja kui saavad aru, mis lugu nüüd tuleb, hakkavad ka mängima. Ja nii mängib Jerry Lee Lewis terve kontserdi üldjoontes omaette ja saatemuusikud vaadaku ise kuidas lood ära tunnevad. Ja enam-vähem tulevad toime. Kahtlemata, see on kontsert kuhu tahaks minna, ülikrõbedast piletihinnast hoolimata.

Nii et kõik oleneb olukorrast, sest Mowwissey kontserdi pilet tundus mulle küll liiga kallina, et üritusele täiel rinnal kaasa elada. Kõigele lisaks nurisesid inimesed, et tõelised vännid jäävad ukse taha, samas kui muidumehed Mowwissey kontserti oma kohaloluga vääritustavad. Saladuskatte all võin öelda, et mina olengi see inimene, kes polnud pileti vääriline, sest Mowwissey'd mäletan ma ainult The Smithsist ja tema sooloplaate pole ma kunagi kuulnud. Aga sellest hoolimata läksin ma ikka kohale.

Lõppkokkuvõttes kujunes väga lõõgastav kontsert, sest mis parata, rohkem kui teravaid elamusi otsin ma viimasel ajal sellist rahulikumat olemist. Lava ligiduses pidasin ma vastu umbes kolm lugu, siis oli särk läbimärg ja õhk otsas ning leidsin, et asjale tuleb vaadata teise nurga alt. Sobiv nurk leidus saali tagaotsas leti ligidal ja kui muidu on RockCafe nimelises asbestitehases üsna sünge olemine, siis teenindus oli küll kiiduväärt. Nii võingi nentida, et soojendusbänd esines ühe õlle pikkuselt, Mowwissey esines kolme õlle jagu ja lisalood võimaldasid veel teha väikse encore-õlle.

Seisin siis seal leti kõrval, piilusin ühe silmaga sammaste vahelt Mowwisseyd, jõin õlut ja - einoh, mis me räägime, hoopis parem hakkas mul. A juba tulidki turvamehed, kes ilmselt olid aru saanud, et siin pole tegemist tõelise Mowwissey fänniga, vaid niisama poosetajaga ja et mis ta otsib siit? Ma ei tea kohe, mis mind reetis? Liiga kinnise kaelusega särk? Halb rüht? Haigutav tühik kahe esihamba vahel (nn "kolmas silm")? Ja kutsusid kohe endaga kaasa. Põhiline asi, mida inimene klubis teha ei soovi, on turvameestega kuhugi taharuumi minna.

Õnneks oli õllest ja mahedast rockmuusikast turgutust saanud aju hakanud mõtlema sünteetiliselt ja ma panin mõttes kiiresti kokku mitu huvitavat asjaolu. Esiteks oli Merje (koos oma õega) roninud ette kuhugi moshpitti ja jätnud käekoti minu kätte. See käekott seisis nüüd minu kõrval näiliselt mahajäetuna baariletil ja viis minutit tagasi olin (varaste kartuses, loomulikult) otsustanud kotist autovõtmed välja võtta ning selleks kotis kõvasti tuhninud. Seda tegevust jälgis omakorda kahtlustavalt mingi meeter viiekümnene tüdruk, kes seejärel lahkus. Ja viis minutit hiljem naases kahe turvamehega.

Nii et pärast väikest selgitust, et ma pole varas ja et käekoti omanik on lava ees pit'is, võttis üks turvajatest mult juhiloa ja läks mu isikut Mowwissey fänniregistrist kontrollima. Jõin õlut edasi, viie minuti pärast oli turvamees tagasi, andis dokumendi tagasi ja soovis "ilusat pidu". Palju tänu, just see plaan mul ongi.

Nii et. Ma olen üks väheseid, kelle usaldusväärsust on korraldajad kontrollinud ja kellele on expressis verbis "ilusat pidu" soovitud. Just minule. Ma olen Mowwissey vääriline.

Päris hea kontsert oli muidu ka.