Batman ja Must Jää

by Evol Email

Põhiline küsimus, mis talvel õues jalutades tekkis, oli järgmine. Nimelt on Nabra, Pebre ja kõik need teised lagunevad tänavad talvel õudsalt libedad. Ja üsna pimedad, päris sünged kohe. Eriti kui on ebasoodsad kliimatingimused, aga teadagi et maailm on väike, kõik on omavahel seotud ja palju polegi vaja, et ilm halvaks läheks. Vulkaan Tulemaal korraks köhatab, ja juba ma olengi musta jää peal pikali, põlv põrund ja hambad sügaval keeles. No vaat, ja siis pimedas ringi kooberdades - ainus püstijäämisvõimalus on meeleheitliku otsustavusega lapsevankri sanga külge klammerduda - mõtled suurte küsimuste peale. Et kas Batman, kui ta mõnd kurikaela taga ajaks, ka siin libedal teel jalule võiks jääda? Ja kuidas see kõik võiks välja näha? Ja kui ta ikkagi käbla käiks, oleks päris koomiline, või mis? KERPOW. Võib-olla lubaks ta endale koguni mõne kergemat sorti vandesõna. Gosh-darn või uhh-tõõ. Aga kui talle sekundeeriks antikangelane nimega Must Jää, kes külvaks enda ümber pimedust ja lörtsi, varitseks külmunud lompide ääres, mis on libedamad kui kahenädalane vorst ja annaks ettevaatamatule jalakäijale matsu turjale, mis ta kohe horisontaalsesse koomasse saadab. Ja puistaks tänavatele petlikku petuliiva, mis tegelikult käntsukäimise vastu üldse ei aita? Mäherdune õud, ei siis julgeks üldse õues käia.

Kuna ma ise olin igaõhtune pimeduses uitaja (iga õhtu kell 6 tuli laps magama jalutada), siis on Batman, kes üsna samamoodi Gotham City ebasõbralikel tänavatel ringi ukerdab, veidi lähedaseks saanud. Peamiselt huvitab mind muidugi see, et kuidas koomiksikirjanikud on ebausutavast klounikostüümis sellist vorminud säherduse morni ja süngelt salapärase superkangelase. Ei no kahtlemata on tore, et koomiks pürgib kõrgemale labasest meelelahutusest, aga kas inimhinge saladuste uurimisel on ikka kõige otstarbekam võtta vaatluse alla alati mossitav multimiljonärist kostüümis superkangelane?

Muide Batman tõenäoliselt jääks jää peal siiski jalule, kuna jalataldade all on tal niikuinii mingid harjased kleebitud, mis ilmselt valmistatud Arkhami hullaris pimedate kurjategijate poolt. Samas on antikangelasel Mustal Jääl kindlasti veel palju trikke varuks - peamiselt ilmselt viskab soola ja liiva silma ja torgib lumemeestelt varastatud porganditega otse ribidesse, ise alati varju jäädes.

Hellõu, Kuopiõu!


Batmaniga uuendasin tõsisemalt tutvust hoopis eelmisel aastal Kuopio linnas. Koomiksi "Batman ja poika" (i.k "Batman ja Son", Grant Morrison - Andy Kubert, 2006) ostsin kasutatult ühest sealsest vanakraamipoest, rohkem küll Grant Morrisoni kui Batmani nimest innustatuna. Kolm koomiksit oli tegelikult pakis, ilusti värvilise paelaga kokku seotud. Pärast sirvisin neid Kupio kvartalimuuseumis vabaõhukohvikus. Päike paistis ja kusagil ei olnud näha Batman-viirastusi esilemanavat jääd ja lund. Batman (ja Ryydman) on Soomes õnneks vaid õudne meenutus minevikust. Parandus: õudne küll, aga mitte päris minevikust: Soome wikipedia hoiatab: "Musiikillisesta kömpelyydestään huolimatta he myivät ensimmäisellä omakustanteena julkaistulla Ehtaa tavaraa -levyllään platinaa." Uhh.

Lisaks oli pakis üks Batman/Witchblade/JLA crossover. Kolmas raamat oli üks Ultimate Spiderman'i vihik, mis tagasiteel Eestisse leidis oma tänuväärse koha laeva prügikastis.

Ega ma ei peakski seda muidu väga tähelepanuväärseks raamatuks, aga Batman & Son algab kaheleheküljelise joonistusega maniakaalselt irvitavast Jokerist, kes vihmasajuses öös kaardub üle maas lebava Batmani kuju. See nägi võimas välja ja just siit hakkasin Batmani koomikseid tähele panema. Tegelikult valingi neid pigem pildi kui sõna põhjal. Muidu võib vaid lisada, et Batman & Son'ist saab alguse Grant Morrisoni loometee Batmani püsiautorina ja see on üks äraütlemata tagasihoidlik algus . Süzheest selgub igatahes, et Batman on endale kunagi poja teinud, kõigi eelduste kohaselt kostüümi seejuures iial ära võtmata.

Teine Morrisoni raamat, mida hiljaaegu lugesin, oli "Arkham Asylum: A Serious House on Serious Earth" (1989), kunstnikuks Dave McKean. Haha. Dave McKean on nii kuulus kahel põhjusel: esiteks tegi ta Neil Gaimani "Sandman" koomiksile ägedaid kaanepilte ja teine põhjus on loomulikult see, et Sandman'i jutud ise joonistasid teised, vähemambitsioonikad kunstnikud. Mis koomiksi loetavusele ja tuntusele kahtlemata kõvasti kasuks tuli. Jajah, ma ise olen vist traditsioonilisema stiili austaja.

Aga selles köites saab McKean täiega möllata ja tal on ka tänuväärt materjal: Arkhami hullumaja, selle asukad ja loomulikult Joker ise, kelle irvet ta igas pildis isepidi venitab. Tulemus on päris võimas ja tihti muidugi üsna arusaamatu. McKeani pildiread justkui tõmblevad hullumeelsuse ja selge pilgu vahel - kuvades vaheldumisi tagasihoidlikumaid ja tõepärasemaid kaadreid, mis seejärel plahvatavad deformeerunud proportsioonidega karmi värvigammaga plätserdisteks. Heas mõttes plätserdisteks ja väga meeleolukateks seejuures, aga see kõik saab teoks enamasti stsenaariumi arvel. Koomiksi uusväljaandele on muide stsenaarium juurde pandud, nii et võib lugeda kõike seda pikka juttu, mis Morrison on kirja pannud ja võrrelda, kui palju sellest on McKeani piltidesse jõudnud. Pildi ja sõna tasakaal on siin igatahes väga õrn ja kord jääb peale üks, kord teine. Aga see on ilmselt paratamatu. Vastutasuks saab segadusse aetud lugeja (mina igatahes pidin paar korda stsenaariumist järgi vaatama, et mis toimub) päris mitu lehekülge väljakutsuvat koomiksikunsti. Croci ja Batmani võitlus oli igatahes väga kaunis, kuigi see sõna võib natuke kohatu tunduda.

See on tõesti selline köide, mille puhul võib Batmani rahulikult kuu peale saata ja vaadata seda kui iseseisvat teost, eemal igasugu koomiksivärgist. Pigem küll jah vaadata kui lugeda, sest raamat on täis igasugu kõrvaltegelasi, kes ütlevad midagi eelkõige vaid neile, kes Batmani-temaatikaga mõnevõrra kursis on.

Lisaks eelmainitutele sattusid eelmisel aastal kätte ka "The Killing Joke" (Alan Moore - Brian Bolland, 1988) ja "Joker" (Brian Azarello - Lee Bermejo, 2008) ning "Batman R.I.P" (Grant Morrison - Tony Daniel, 2008), see viimane on veel lugemata. Kaks esimest olid igatahes pildimaterjali koha pealt esmaklassilised.

Ei teagi mis järeldusi teha nüüd. Seda, kas Grant Morrison on maailma paremuselt teine koomiksikirjanik või mitte, otsustan ma pärast mõne köite The Invisibles'i lugemist, esimene just saabus. Teine järeldus on see, et talv hakkab läbi saama ja kangelaste keebid kevadtuules uljamalt lehvima.