Gasoline (1998) - garage/blues Jaapanist

by Evol Email

See, et garaazhipungi primitiivsus tingib muusikat kirjeldavate epiteetide värvikust, on üsna loogiline. Ei saa ju vastuseks küsimusele, et kuidas uus plaat kõlab, lihtsalt pomiseda, et "alguses kitarr teeb jõura-jõura, ja pärast laulja veidi möira-möira"; samuti ei anna muusika teaduslik analüüs kardetavasti erilist aimu sellest, mis vastsel, kuid juba tolmusel plaadil peitub. Klassikalistele muusikaterminitele nagu "bluus", "rokenroll", "lärm" ja "häbilugu" lisanduvad seega palju poeetilisemad väljendid, mida võib varrukast loopida igaüks, kellele hea tempokas kärridžipala tundub ergutav nagu pits külma viina. Ja täispikk album nagu mitu pudelit sooja viina, muidugi.

Sest jah, need pole mingid pehmed indieplaadid, mille kohta kohmetunud kriitik pomiseb "isuäratav", "soust", "maitsev kompott" ning muid kulinaarkriitilisi arvamusi. Selliste arvustuste lugemine tekitab vaid tühjakõhutunnet ja seletamatut himu härjaveres veeretatud multivitamiinide järele. Tõepoolest, garaazhipunki sobivad paremini kirjeldama tehnilisemad terminid, mis on seotud tsiklite, lennukimootorite ja nende kütusega. Samuti sobivad kirjeldamiseks nendele tehnoloogilistele objektidele iseloomulikud omadused, nagu näiteks see, et tüüpiline mootor töötab suure sisemise põlemise abil ning lendab varem või hiljem õhku, eks ole. Kütus, täpsemalt kütusepaak, lendab samuti õhku. Vaid tsikkel ei lenda õhku, vaid kusagilt kaljult alla.

Sellised kunstilised võrdlused a la "bändi uusim singel on kui kuristikku kukkunud tsikli kõrge oktaanarvuga kütusega täidetud mitme-setmesilindrilise mootori viimane surmaeelne vurtsatus" võimaldavad kogenud muusikasõbral umbes juba aimata, mismoodi kitarrid uuel plaadil tuunitud on ja kas laulja röögib uues loos valjusti või eriti valjusti. Jah, 99% kindel, et eriti valjusti.

Mida aga öelda siis ansambli Gasoline albumi kohta? Võiks öelda, et sellise muusika autor peab olema raketiteadlane - kurt, aga järjekindel. Gasoline'i bluus on välja mängitud võimalikult raskelt, higiselt ja ühemõtteliselt valjusti. Mitmed lood on tõepoolest pühendatud masinatele, näiteks Side Rod Engine Blues, üks vähestest instrumentaalpaladest, kuid mis on samasugune eriti karva- ja kõrvakriipiv bluus, nagu ülejäänud plaatki. Gasoline'i peamine töövahend on detsibell ja peamine abimees Tim Kerr, töökas helimees ja produtsent, kelle käe all on valminud palju ilgelt valjusid plaate. Mis tihti päris head on.

Jah, kätte on jõudnud faktiaeg. Gasoline on pärit Jaapanist ja USA maile jõudis see trio 1997. aastal. Käesolev album ilmus 1998 ja - nojah, mul polegi muud lisada, et hoolimata Estrusi märgi all ilmunud tervelt kahest albumist jäi see ansambel mul omal ajal täielikult kahe silma vahele, ega ma pole kunagi Estrusi diskograafiat nii tähelepanelikult jälginud ka. Nüüd aga leidsin plaadi soomest kasutatuna ja kuna Estrus'i kohta kehtib mul kindel "ostakohe" reegel, siis juhhei.

Tuttavam on küll trummar Shuhei teine bänd Switch Trout, millelt ma olen ühte lugu siiski kuulnud. 2009. aasta seisuga on kõik Gasoline'i ja Switch Trouti tüübid loomulikult täiesti ära kadunud.

Debüütalbum on igatahes tüüpiline üheksakümnendate ülivali kärridzh, mis kas meeldib või siis meeldib kontseptuaalselt - sest terve plaat algusest lõpuni ära kuulata on üsna väsitav. Bänd igatahes võtab - nagu jaapanlased minu meelest pahatihti - musitseerimist natuke liiga tõsiselt. Eriti väljendub see laulus - vokalist-kitarrist Gan põhimõtteliselt ainult röögib täiest kõrist. Ainult röögib. Ja täiest kõrist. Mis tähendab, et kogu see ettekanne on üsna üheülbaline ja mingeid viisipidamist või -pidamatust pole siit mõtet küll oodata. Aga plaadi parem osa on seevastu kitarrimäng, ja seda on siin küll kogu raha eest.

Muide rockmuusikat ei seostata ju mitte ainult tehnoloogiaga, vaid ka raske tööga. Kui ma kuulan vihast kidramängimist, siis tuleb mul pahatihti ikka meelde Vanemõe laul "Keevitaja" - ja kohe pärast seda saadetakse mälupankade st pealuu sisse kumisema Gunnar Grapsi "Raudmees", kus martäänahju lõõmavas tules sündis midagi, mille olen õnneks unustanud. Ja nagu Rob Halford võrdles Judas Priesti muusikat koduse tööstuslinna auruhaamritega. Kuigi ma ei peaks üldse teadma, kes Rob Halford on. Selline dviigatellik lähenemine muusikale pole ainult kriitikute odavmüügist soetatud epiteetide pärusmaa, vaid muusikud ise ka leiavad, et kitarrimäng on raske töö ja väärib vastavaid poeetilisi liialdusi.

Just sihukest vihast punnitamist, higine selg libe nagu ujulapõrand ja rakkus käed pillikeeltest räpast helimassi välja voolimas - ja tulemusena peaks valmima lihvitud rockilugu - aga muidugi ei valmi, ja tegelikult on kogu plaat täidetud töömehekitarri vihaste kraaksatustega - vaat just sihukest muusikat leiab Gasoline'i debüütalbumilt. Siin plaadil kohtuvad ameeriklaste suur armastus tehnika vastu ja tõeline tammsaarelik higine kraavikaevamiskirg. Ainult toore jõuga on võimalik sellist muusikat teha ja ainult piiritu usaldus selle vastu, et ükskõik kui kärisevaks sa oma võimendi keerad, tehnika lubab seda kõike ja valjem on alati parem, võimaldab seda kõike salvestada.

Gasoline on täpselt sama kasutajasõbralik nagu maailma kõige suurem traktor või maailma kõige kõvema põhjaga voodi. Aga selle monstrumi tähelepanuväärilisust ei saa keegi eitada. Elagu töökad Timm Kerr ja Tamm Saare.