Category: 00

Ei me õpi eal: garaazhipunk 1988-2001

by Evol Email

“We Never Learn: The Gunk Punk Undergut, 1988-2001” on peamiselt USA-keskne ülevaade garaazhipungist, õigupoolest selle ühest osast nii nagu nägi seda Eric Davidson, ansambli New Bomb Turks laulukirjutaja ja laulja.



Jay Hinman, kelle blogist ma “We Never Learn” kohta esimest korda lugesin, märkis, et hea raamat on, kuigi natuke küsitav, kas tervet raamatut sellise tähtsusetu muusikakogukonna dokumenteerimiseks üldse vaja on. Ja ütleme kohe ära, et siit raamatust seda õigustust ei leia, sest Eric Davidsoni selgelt mingi üldistus või analüüs ei huvita. Davidson on ennekõike muusik, mitte kriitik ning tema kogemused sellest, millest ta kirjutab, on kõige vahetumat laadi, s.t pärinevad nii lavalt kui lava tagant. Seega viiakse teid otse sündmuste keskele, kus bändide, muusikute ja kontserdipaikade nimed vahelduvad kiires tempos, mille vahele pikitud rohkem või vähem naljakaid juhtumisi kontsertreisidelt. Kui teid huvitab garaazhipungi saamislugu, see kuidas kuuekümnendate koolipoiste ansamblite singlitest, seitsmekümnendate protopungist, USA pungist ja kaheksakümnendate autentsusepüüdelisest garaazhirockist jõuti raamatus kajastatud skeneni, siis seda teoreetilist sissejuhatust siit eriti ei leia.

Nii et mõnele võib see raamat mõjuda üsna kuivana. Ja need n.ö lõbusad kohad, mis räägivad joomisest ja laaberdamisest, on ju üsna sarnased iga teise rockijutustusega. Samahästi võite ju “Musta pori näkku” lugeda või midagi muud sama mõttetut. Siiski on vahe selles, et Davidson on “oma” skene läbikirjutamise võtnud kätte väga põhjalikult, koostanud suure kire ja kaasaelamisega paljude bändide biograafiad (internetist te seda infot ei leia, vean kihla) ning intervjueerinud paljusid tolleaegseid võtmeisikuid, nii plaadifirmade eestvedajaid (Crypt, In the Red, Sympathy for the Record Industry) kui ka muusikuid. Enamus neist on raamatu tegemise aegadeks juba piisavalt elukogenud ja -tüdinud, et möödunule kaine pilguga tagasi vaadata ja üsna arukat juttu vesta. Parima intervjuu annab loomulikult Billy Childish, ja tema järel Long Gone John (Sympathy for the Record Industry), aga tarkuseteri jagub igale poole.

Muusikuna - ja muusikasõbrana, kes ühtlasi ka plaadikoguja-nohik - ei tundu Davidson just maailma objektiivseim, sildistades bände mõnikord üsna suvaliselt oma maitse järgi lahedateks või nõmedateks, ja näiteks torkas silma ka Estrus Recordsi (diskleimer: minu lemmikeibel) tegevusse veidi patroneeriv suhtumine, millele sekundeerib Crypt Recordsi (diskleimer: New Bomb Turksi esimene n.ö koduleibel) mõnus ülistamine kogu raamatu vältel... See selleks, aga kõik olulisemad bändid on ikkagi raamatu kaante vahele ära mahtunud. Välja arvatud need, mis Davidsoni meelest siia ei sobinud, sest “gunk punk” ongi ju Davidsoni enda välja mõeldud termin, mille lõplikuks piiritlejaks on tema ise.

Eraldi tasub mainida, kuidas kogu raamatut läbib valge triibuna Jack White’i kõhetu kuju. Iga teine intervjueeritav ei pea paljuks teda mitte liiga peenetundeliselt paika panna või vähemalt temast mõni kergelt halvustav anekdoot vesta. Kui palju räägib kadedus või mis, ei tea, aga muidugi raamatu üheks igikorduvaks teemaks on frustratsioon selle üle, kuidas läbilöök muusikabisnesis jäi kõigil raamatus tutvustatud bändidel ikkagi millegi taha pidama. Noh, arusaadav ju, et White Stripes (aga ka Hives, Strokes jt) ei mõju peost-suhu, kontserdist-kontserdini elanud punkaritele just väga virgutavalt. Jumal näeb, et New Bomb Turks ise ka üritas tublisti ja jõudis lõpuks Epitaphi märgi alla, mis neid ikkagi eriti ei aidanud. Muide, Davidson ju iseennast siin raamatus ei intervjueerinud, nii et lugege tema intervjuud siit http://www.markprindle.com/davidson-i.htm, koos kohustusliku Jack White’i manamisega ja puha. Muidugi ei saa siinuures unustada, et Jack White taris kohtusse Sympathy for the Record Industry oma esimeste albumite õiguste pärast (ehkki SFRI, nagu paljude teiste DYI-põhimõtetest kantud plaadifirmade peamine point oligi, et juriidikaga ei tegeleta), millega ta pani löögi alla kogu skene tegutsemispõhimõtted, nii et objektiivselt on tõepoolest tegemist igati vihkamisväärse inimesega.

Aga mis selle raamatu lugemise õigustus siis ikkagi on? “We Never Learn”’iga tuleb kaasa ka 20-looga mp3-kogumik, millel lood paljudelt bändidelt, keda raamatust leiab. Raunch Hands, Dwarves, Didjits, Gories, A-Bones, Devil Dogs, Cheater Slicks, Mummies, Oblivians jne jne. Eks siit vastus peakski selguma. Nii ka mina tegelikult, kuigi alguses tahtsin selles raamatus kajastatud muusikast kirjutada põhjalikumalt, jõudsin hoopis oma vanade kassettide väljakraamimiseni, kus olid Soome raadiost “Räkärodeo” saadete lindistused vahemikus 1996-1999 ja kuulasin neid. Hea muusika oli. Mingi jutt ei anna seda edasi.

Ja lõpuks ongi juhtunud see, mis juhtuma ei pidanud. Nimelt: kui alguses tundus mulle selle raamatu lugemine ühe muusikakuulamise etapi loomuliku lõpuna (ja kavatsesin edaspidi lubada plaadimasinasse ainult kuuekümnendate albumeid, salvestamisaastaga mitte hiljem kui 1968), siis nüüd olen hoopis neid “gunk” plaate juurde hankima hakanud. Union Carbide Productionsi kogumikku juba mainisin, aga kusagil internetiavarustest (ma väga loodan) peaks minu poole liikuma plaadipakk, mille sees on Spider Babiesi, A-Bonesi (aitäh Eric, ohjeldamatu Crypti propaganda kandis ilmselt vilja) ja Soledad Brothersi vinüülalbumid.  Ning Laseringist ostsin Radio Birdmani reunion-albumi “Zeno Beach” (2006) vinüüli. Hea album on.

Elu pärast Thee Headcoatees’i

by Evol Email

Kas elu pärast Thee Headcoateesi on üldse midagi väärt? Thee Headcoatees’i fänn oli hea olla, sest kõik oli lihtne - laulud olid lihtsad ja kaasakiskuvad, lood teada-tuntud, nalja sai omajagu, muusika oli vali ja naishääled tasakaalustasid Metsik Billy Lapsiku brutaalset kitarrimängu. Thee Headcoatees’i plaadistused said paraku otsa sajandivahetusega. Järgnevalt väike pilk sellele, mis sai edasi (kui sai).

Või vähemalt oli see mu esialgne plaan, kuid juba lühike katse diskograafiaid lugeda ja paar Internetiotsingut veensid mind, et Thee Headcoatees’i liikmete muusikuteid ja -ristteid ei ole niisama lihtne kokku võtta. Näiteks tuleb tunnistada, et ansambel The A-Lines, mille koosseisus oli nii Kyra LaRubia ja Bongo Debbie ja kes salvestas 2005. a albumi Sympathy For The Record Industry’le, on mulle täiesti tundmatu,  ent samas plaat, mida tahaks kindlasti kuulda. Samuti on Holly Golightly soolokarjäär olnud pikk-pikk-pikk ja seiklused on käinud sellistel retro- ja bluusiradadel, kuhu ma tihti ei satu. Ent nagu selgub, on mul igalt tüdrukult mõni plaat siiski olemas.



Kasakamütsiga Kyra 7-tollise singli “Doodlebug’” (1998, Damaged Goods) nimilugu on päris tore monotoonne garaazhipunk ning lõpmatult korduv “doodlebug doodlebug” jääb kiiresti meeli kummitama. B-poolel on “Punk Rock Ist Nicht Tot”, Billy Childishi loo kaver. Kyra sooloalbum ilmus samal aastal Vinyl Japani märgi all ning on seniajani müügil suhteliselt soodsa hinnaga. Doodlebug on hea singel, kuigi mitte just väga omanäoline, mistõttu albumi hankimise üle on selle põhjal raske otsutada.



Nii Thee Headcoats kui Thee Headcoatees jäid eelmisesse sajandisse ning uuel aastasajal tegutses Billy Childish ansambli The Buff Medways eestvedajana. Selgub, et ka neil oli oma naispoolus nimega The Buffets. Tegu oli küll rohkem projektiga, kes 2006. a salvestas albumi “Saucy Jack”. Ansamblisse kuulus lisaks nt Nurse Julie’le (BIlly Childishi elu- ja bändikaaslane) ka teisi kärridžitüdrukuid, sealhulgas ka Matron Bongo, ehk siis juba tuttav Thee Headcoatees’i liige Bongo Debbie. Muusikaliselt rõõmustab The Buffets ootuspäraselt meid lõbusate naislauljate, eriti ühetoonilise, kuid väga mõnusalt karvase kitarrikõlaga ning 14 punklooga, millest paljud loomulikult Billy Childishi noodivihikust, (s.h tuleb jälle ettekandele Punk Rock Ist Nicht Tot). Ning nad on rõivastunud I maailmasõja mundritesse, mistõttu näevad välja stiilsemad kui mõni teine, teistsuguseid mundreid kandev bänd. Nagu neid Eestiski leidub.

Kõige rohkem oleks ilmselt rääkida Holly Golightly’st, kui oleks mida rääkida, sest tema vanemaid sooloalbumeid ei ole ma eriti kuulnud. Peamiseks põhjuseks kindlasti tema suur bluusiarmastus. Holly Golightly viimane projekt on aga meesnaisduo Holly Golightly and The Brokeoffs, mis võlus mind ära oma singliga “My 45” (2008), mis oli hästi kiire ja hästi mürgiste sõnadega kättemaksubluus. B-poolel oli jällegi “Getting High For Jesus” ja igasugused viited religioonile tõmbavad mind endiselt vastupandamatult.



Ülalmainitud singel oli pärit 2008. a albumilt “Dirt Don’t Hurt”, mis paraku päris sama elavat elamust ei pakkunud, vaid oli tõepoolest üsna tolmune soigumine, kus Golightly nukrat esitust saatis Lawyer Dave’i sobivalt vinguv kitarrimäng. Ei ole halb plaat, aga natuke aeglasevõitu. Võib-olla oleksin tähelepanu pidanud pöörama ametlikule plaaditutvustusele, milles nenditakse, et plaat on natuke aeglasevõitu.



Holly Golightly uus, 2010. a album “Medicine County” on kõrge bluusisisalduse tõttu minu jaoks sama problemaatiline, kuid uus plaat on tõepoolest märgatavalt energilisem ning esitus esituseks, aga laulukirjutamine on tippklassist. Avalugu “Forget It” on täiesti lummav. Lisaks on siin “Murder In My Mind”, mis on pea sama hea kättemaksulugu nagu “My 45”. Ning usulippu kannab kõrgel “When He Comes”. Kes tuleb? Jeesus muidugi.

Muide, Holly Golightly ei ole pseudonüüm, vaid ristinimi.



Parima jätsin viimaseks. Miss Ludella Black salvestas 2000. aastal väga kõrgel kunstilisel tasemel kuuekümnendate stiilis garaazhirocki albumi “She’s Out There”. Lugude valik on korralik ja ega muidu saagi aru, et midagi on vajaka, kui ei kuulaks tema järgmist albumit 2008. aastast, “From This Witness Stand”. Uue plaadi tegemine, nagu näha, võttis aega 8 aastat ja tulemus on täitsa olemas - see album on täiesti perfektne. Täiesti. Rohkem ma ei ütle midagi.

Sitar. Sitarrrgh

by Evol Email

Selle veebruari üks kõige hämmastavam avastus oli sitar. Mäletan, et halvim asi, mis juhtus ansambliga The Beatles, oli see kui George Harrison tuli Indiast tagasi, nina all vuntsid ja kaenla all sitar. Kuid kes oleks võinud arvata, et sitari kasutamiseks on täiesti mõistlikke ja arukaid võimalusi.

Rootsi kaheksakümnendate agrogaraazhi pioneeri Union Carbide Productionsi best-of-plaadilt “Remastered To Be Recycled” leidsin loo “San Francisco Boogie”, mis - ma ei teagi - viskab nalja kuuekümnendate psühhedeelia üle, või kuidas, aga sitar sobib sellesse nagu valatult. Selgub, et garaashirockis on sitaril hoopis teine mõju kui psühhedeelses rockis. Psühhedeelias muudab sitar sind uimaseks - savuseks, nagu hipster ütleks - kuid garaazhirockis mõjuvad sitari plõnnid hoopis ergutavalt, justkui torgiks sind fakiir väikeste nõeltega, ikka suts ja suts.


Graham Day & The Gaolers on palju popimakõlalisem Briti garaazhirocki tore esindaja. Nende 2008. a  Damaged Goodsi märgi alt väljastatud 7" singli “Begging You” B-poolelt leiame väga mõjusa instro-pala “Sitar Spangled Banner”, kus mõnevõrra ootamatult meloodiat kannab ei miski muu kui sitar, aga mitte biitlite uima-sitar, vaid tõeline piraadi-sitar, rõhuasetusega teisel silbil, arrr!

Nüüd tuleb suure ringiga ka tagasi meelde eelmise suve üks väheseid toredaid mälestusi, ehk “Plink Plonk” Tartus, kus ma kogemata käisin ja seal esines Swami Coco & The Maximum Meetha Orchestra, kes kombineeris India muusikat ja lääne instrot, no minu meelest väga edukalt ning jällegi koos sitariga. Pärast seitset-kaheksat õlut ostsin ma isegi nende plaadi. Plaat oli väga lühike kuid tore. See-eest öine tagasisõit Tallinnasse umbes 800 kilomeetrit pikk ja väga igav.   

Aga nüüd meenub mulle ka, et Wedding Presenti ühes The Hit Parade’i loos oli vist samuti sitar, (minu meelest loos “Three”) seda mängiti ainult üks kord, aga just see oli mu lemmikkoht tervel plaadil. Selgub, et sitarit on täis terve ilm ja pean vist oma plaadikogu asjaolude täpsustamiseks uuesti üle kuulama.

 

Tiigi ääres puu all mängis Kriminaalne Elevant

by Evol Email

Kuigi Snaige-nimelist külmkappi katavad tavaliselt vaid moosised näpujäljed ja soustiplekid, õrritas kapiuksel juba pikemat aega üks karvane mees, kes kinnitas, et Kardiorus avatakse selts ja seltsimaja ja tasuta kontsert, noh. Esinevad Kriminaalne Elevant ja J.M.K.E.

Tasuta? Vabas õhus? Sellistel üritustel ma viimasel ajal ainult käingi. Mida juhtub nii kord aastas, muidugi. Viimane eesti bändi laiv, mida külastasin, oli Zahir (ja mingid teised) eelmisel aastal, Uue Maailma päevadel. Uues Maailmas on neil seal ka seltsimaja, umbes sama lagunenud, aga väiksem. Vahe on eelkõige selles, et Uues Maailmas pakutakse suppi, aga Kadriorus mängib J.M.K.E.



Kontsert väljas...


Alguses, otse pargis tiigi ääres mängis hoopis Kriminaalne Elevant. Kuna Merje nõudmisel hilinesime moekalt pool tundi, kuulsime vaid lõpulugusid. Selgus, et vahet pole, sest hiljem seltsimajas kanti sama kontsert uuesti ette. Ma pole Kriminaalse Elevandi tegemistega eriti kursis olnud, aga selgub, et Kasparil on valminud raamatu ja CD kombinatsioon "Seiklus Salamandril" (selline: http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/seiklus_salamandril_+_cd/315196 ). Pargis maksis 180 krooni. Lugenud veel ei ole, aga muusikaline pool, niipalju kui pargis oli kuulda, on väga hea.



...ja sees.

Siit paistavad - kui silmi hästi kissitada - loo "Zig Zag" noodid. Märgin igaks juhuks, et see ei ole mõeldud intellektuaalse omandi vargusena.

 

Luigetiigil aerutas ka üks tarakan, kes ajas taga väikseid vaeseid purjelaevu. Pettumusena selgus õhtul, et tegu oli vaid maskiga ning selle taga oli inimolend.


Lisaks esines ka J.M.K.E., räägitakse et tegu on juba vana bändiga, kes tuli kokku juba kaheksakümnendatel. Kes teab, kes teab. Igatahes mängisid nad vana bändi kohta kahtlaselt kiiresti. Aga nii ongi hea. Olen muidu elavast muusikast võõrdunud, aga J.M.K.E-d kuulates tekkis kahtlus, et olen valel teel äkki.

Vastukaaluks näiteks Mart Juure raamat "101 Eesti Popmuusika Albumit" on mind peaaegu veennud Eesti plaadimuusikast loobuma. Aga sellest ehk (loodetavasti siiski mitte) mõni teine kord.

Ja see, et ansambel esineb puude vilus, või lagunenud majas pooleldi mahakistud seina taga, igatahes mulle sobis. Ja mulle meeldis see ka, et võimendus ei ole väga vali (selle maja seinad ja põrand poleks eriti valju tüminat välja kannatand ka). Igatahes väiksem laps magas kogu J.M.K.E. kontserdi mu süles maha.

Seega aitäh korraldajatele. Ma Kadriorgu küll kolida ei kavatse, aga aitäh ikkagi.


Seltsimaja. Pildid tegi jällegi Evoli truu kaamera, mida teravustas ta plinkiv silm ning toestas värisev käsi.

Kui Baskerville'ide koer olekski kummitus

by Evol Email

See, kes kaevab liiga pikalt raamatunimestikes, võib mõnikord ka petta saada. "Shadows Over Baker Street" on 2003. a ilmunud antoloogia lühijuttudest, mis ristavad omavahel HP Lovecrafti Cthulu-müütose ning AC Doyle'i Sherlock Holmesi deduktsioonimeetodi. Esmapilgul ebatõenäoline kombinatsioon ja mitmel autoril ongi kõvasti higistamist, et mingi enam-vähem loetava jutuga maha saada.

Üks kõige jubedamaid elamusi läbi aegade oli siis, kui ma nägin lapsepõlves esimest korda venelaste TV-versiooni Baskerville'ide koerast. Pärast seda kartsin pimedust - aastaid ja aastaid. Nagu mäletate, polnud filmis õuduskoera eriti kusagil näha, ainult pahaendelist ulgumist kostus mõnikord nõmmelt. Niipea kui koer esimest korda ulus, olin vupsti vanaema süles. Jajah, sellest filmist jäid armid kogu eluks.

Täpselt samamoodi ehitas mitu juttu üles ka HP Lovecraft. Hästi pikk ja hoolikalt koostatud sissejuhatus - vahepeal keegi ikka ulub ka, nii et midagi justkui toimub - ja siis alles kõige lõpus ilmub välja mingi hirmus elukas. Ja jutu õnnetu peategelane saab sihukese ehmatuse osaliseks, millest ta kunagi ei toibu - täpselt nagu mind kunagi kuri TV-koer ehmatas.

Seetõttu ei saa päris nõustuda arvamusega, et Lovecrafti lõputu ja nimetamatu õuduse ning AC Doyle'i detektiivijuttude vahel puuduks üldse mõistlik ühenduslüli. "Baskerville'ide koer" - aga ka miks mitte AC Doyle'i mitmed teised Holmesi-jutud - räägib just sellelaadsest seletamatust õudusest, mis närib lugejat kogu jutu vältel, kuni lõpuks lahendus asjasse selgust toob. AC Doyle'ile meeldis samuti kurjakuulutavat meeleolu luua, nagu tol ajal detektiivkirjanikud üldse armastasid. GK Chesterton ("Isa Brown") kirjutas terve artikli sellest, kuidas enne mõrva juurde asumist tuleb ümbrust võimalikult pahaendelist muljet jätvalt kirjeldada. Vaatab Chesterton'i tegelane aias näiteks puud ja juba hakkabki lämmatama ning oksad justkui hakkavad kägistama ja nii edasi. Tavaliselt jätsin Isa Browni lugudes esimese lehekülje lihtsalt vahele.

Igatahes et minu jaoks oli see antoloogia eelkõige ideaalseks võimaluseks saada üle väikesest pettumusest, mis jäi pärast "Baskerville'ide koera" kulminatsiooni saabumist - see ei olnudki põrgukoer, vaid fosforiga ületõmmatud pirakas vooster. Tige küll, aga ikkagi vaid koer. Ülim õudus kaotab mõnevõrra oma ülimuslikkusest, kui sa võid teda nimetada sõnadega "kutsu", "aua", "muri", "pontu" jne.

"Shadows Over Baker Street" kaldub jällegi teise äärmusesse ja lugeja saab kiirelt üleloomulikkuse üledoosi. Torkab silma, et kogu antoloogia on rohkem Sherlock Holmes'i seiklused Lovecrafti maailmas, kui vastupidi. Nimelt mitte ükski kirjanik ei ole oma jutu puändi väljamõtlemisel kasutanud "Baskerville'ide koera" stiilis lahendust - et tegelikult midagi üleloomulikku ei olnudki, vaid tegu oli kriminaalide sepitsustega. Aga ei - vorstinäljas koera asemel vupsab alati kusagilt välja Necronomicon või mõni muu üleloomulik objekt ja sellega jutt lahendubki ning Holmesil jääb ainult nentida Cthulhu võimu ülimuslikkust. See ongi juttude suurim häda, et puudub igasugune üllatusmoment, vaid deus ex machina (ja selle olemus) on liiga hästi ette teada ja lugeja ainus rõõm on mõistatada, kas Cthulhu-müütos tuleb ja lööb platsi puhtaks novelli viiendal või kümnendal leheküljel.

Kuna Holmes oma detektiivivõimeid seetõttu eriti rakendada ei saa, polegi ime, et paljudele kirjanikele oli ta rohkem tülinaks, ning päris mitmes jutus Holmes'i seetõttu üldse ei leiagi. Liiga piiravaks osutus ilmselt ka Holmes'i maailm laiemas mõttes - tegevus on tihti viidud Inglismaalt mujale, samuti on kaasatud muid asjasse mittepuutuvaid tegelasi (HG Wells, Carnacki).Tähelepanuväärne on asjaolu, et kriitikute poolt üldiselt kogumiku üheks parimaks hinnatud jutus "Tiger! Tiger" (autor Elizabeth Bear) puudub üldse igasugune side AC Doyle'i maailmaga, väljaarvatud see, et kaks tegelast on samade nimedega kui kõrvaltegelased Sherlock Holmes'i lugudes (Irene Adler ja Sebastian Moran).

Kogumiku kõige kuulsam jutt on Neil Gaimani "A Study In Emerald", mis oli kirjaniku veebilehelt tasuta allalaetav ja pärast mille läbilugemist tunduski mulle - ekslikult - et tegu võiks lugemisväärse raamatuga olla. Jutt võitis isegi mingi auhinna. Ma ei tahaks öelda, et ma olen Gaimani fänn, küll aga tunnistan, et olen tema püsilugeja (sellest ehk mõni teine kord) ja pole eriline uudis, et Gaiman ongi selline mees, et kui keegi antoloogia jaoks midagi küsib, siis ta kribab kohe valmis midagi. Halvimal juhul väikese poeemi, paremal juhul mõtleb ikkagi mingi süžee välja ja kirjutab jutu. "A Study In Emerald" ongi selline väike ad hoc valminud uudisjutt, mis ei kuulu küll tema suurimate õnnestumiste hulka, aga piinlik ka lugeda pole. Gaimani kiituseks pean veel märkima, et enne kirjutama hakkamist oli ta natuke siiski asja üle järgi mõelnud. Sest enamik kirjanikke siin pikalt ei jokuta, vaid hakkavad kohe ohtraid õudusi paberile laduma.

Praegu üritan meeleheitlikult meenutada, milline lugu siin raamatus mu isiklik lemmik võiks olla, aga kõik novellid koonduvad mälus ühtlaseks mudruks. Arvatavasti oleks kogumik olnud palju köitvam, kui sealt oleks pooled jutud välja visatud. Võib-olla ma olen liiga kriitiline, sest eks selline kunstlikult ellu kutsutud antoloogia (helistad kõik tuttavad kirjanikud läbi ja nuiad neilt kaastööd) ongi sihuke koht, kus kirjanik võib väheke lõdvema randmega kirjutada ja natuke pulli ka teha. Tegelikult meenub hoopis Alan Moore'i "What Ho, Gods of the Abyss?", Jeeves & Woosteri aineline Cthulhu-teemaline pala, avaldatud "The LoEG: Black Dossier" kogumikus. Samuti on Neil Gaiman kirjutanud ühe päris vahva Lovecrafti-teemalise jutukese "Shoggoth's Old Peculiar", kus väsinud teeline satub rannakülas ebainimeste pruulitud kanget õlu jooma. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kuigi "Shadows Over Baker Street" idee oli hea, ei tasunud see ilmselt teostamise vaeva.  Kuid AC Doyle ise, oleks - ei mingit kahtlust - võinud sel teemal päris põneva jutu kirjutada.

<< 1 2 3 4 >>