Kui Baskerville'ide koer olekski kummitus

by Evol Email

See, kes kaevab liiga pikalt raamatunimestikes, võib mõnikord ka petta saada. "Shadows Over Baker Street" on 2003. a ilmunud antoloogia lühijuttudest, mis ristavad omavahel HP Lovecrafti Cthulu-müütose ning AC Doyle'i Sherlock Holmesi deduktsioonimeetodi. Esmapilgul ebatõenäoline kombinatsioon ja mitmel autoril ongi kõvasti higistamist, et mingi enam-vähem loetava jutuga maha saada.

Üks kõige jubedamaid elamusi läbi aegade oli siis, kui ma nägin lapsepõlves esimest korda venelaste TV-versiooni Baskerville'ide koerast. Pärast seda kartsin pimedust - aastaid ja aastaid. Nagu mäletate, polnud filmis õuduskoera eriti kusagil näha, ainult pahaendelist ulgumist kostus mõnikord nõmmelt. Niipea kui koer esimest korda ulus, olin vupsti vanaema süles. Jajah, sellest filmist jäid armid kogu eluks.

Täpselt samamoodi ehitas mitu juttu üles ka HP Lovecraft. Hästi pikk ja hoolikalt koostatud sissejuhatus - vahepeal keegi ikka ulub ka, nii et midagi justkui toimub - ja siis alles kõige lõpus ilmub välja mingi hirmus elukas. Ja jutu õnnetu peategelane saab sihukese ehmatuse osaliseks, millest ta kunagi ei toibu - täpselt nagu mind kunagi kuri TV-koer ehmatas.

Seetõttu ei saa päris nõustuda arvamusega, et Lovecrafti lõputu ja nimetamatu õuduse ning AC Doyle'i detektiivijuttude vahel puuduks üldse mõistlik ühenduslüli. "Baskerville'ide koer" - aga ka miks mitte AC Doyle'i mitmed teised Holmesi-jutud - räägib just sellelaadsest seletamatust õudusest, mis närib lugejat kogu jutu vältel, kuni lõpuks lahendus asjasse selgust toob. AC Doyle'ile meeldis samuti kurjakuulutavat meeleolu luua, nagu tol ajal detektiivkirjanikud üldse armastasid. GK Chesterton ("Isa Brown") kirjutas terve artikli sellest, kuidas enne mõrva juurde asumist tuleb ümbrust võimalikult pahaendelist muljet jätvalt kirjeldada. Vaatab Chesterton'i tegelane aias näiteks puud ja juba hakkabki lämmatama ning oksad justkui hakkavad kägistama ja nii edasi. Tavaliselt jätsin Isa Browni lugudes esimese lehekülje lihtsalt vahele.

Igatahes et minu jaoks oli see antoloogia eelkõige ideaalseks võimaluseks saada üle väikesest pettumusest, mis jäi pärast "Baskerville'ide koera" kulminatsiooni saabumist - see ei olnudki põrgukoer, vaid fosforiga ületõmmatud pirakas vooster. Tige küll, aga ikkagi vaid koer. Ülim õudus kaotab mõnevõrra oma ülimuslikkusest, kui sa võid teda nimetada sõnadega "kutsu", "aua", "muri", "pontu" jne.

"Shadows Over Baker Street" kaldub jällegi teise äärmusesse ja lugeja saab kiirelt üleloomulikkuse üledoosi. Torkab silma, et kogu antoloogia on rohkem Sherlock Holmes'i seiklused Lovecrafti maailmas, kui vastupidi. Nimelt mitte ükski kirjanik ei ole oma jutu puändi väljamõtlemisel kasutanud "Baskerville'ide koera" stiilis lahendust - et tegelikult midagi üleloomulikku ei olnudki, vaid tegu oli kriminaalide sepitsustega. Aga ei - vorstinäljas koera asemel vupsab alati kusagilt välja Necronomicon või mõni muu üleloomulik objekt ja sellega jutt lahendubki ning Holmesil jääb ainult nentida Cthulhu võimu ülimuslikkust. See ongi juttude suurim häda, et puudub igasugune üllatusmoment, vaid deus ex machina (ja selle olemus) on liiga hästi ette teada ja lugeja ainus rõõm on mõistatada, kas Cthulhu-müütos tuleb ja lööb platsi puhtaks novelli viiendal või kümnendal leheküljel.

Kuna Holmes oma detektiivivõimeid seetõttu eriti rakendada ei saa, polegi ime, et paljudele kirjanikele oli ta rohkem tülinaks, ning päris mitmes jutus Holmes'i seetõttu üldse ei leiagi. Liiga piiravaks osutus ilmselt ka Holmes'i maailm laiemas mõttes - tegevus on tihti viidud Inglismaalt mujale, samuti on kaasatud muid asjasse mittepuutuvaid tegelasi (HG Wells, Carnacki).Tähelepanuväärne on asjaolu, et kriitikute poolt üldiselt kogumiku üheks parimaks hinnatud jutus "Tiger! Tiger" (autor Elizabeth Bear) puudub üldse igasugune side AC Doyle'i maailmaga, väljaarvatud see, et kaks tegelast on samade nimedega kui kõrvaltegelased Sherlock Holmes'i lugudes (Irene Adler ja Sebastian Moran).

Kogumiku kõige kuulsam jutt on Neil Gaimani "A Study In Emerald", mis oli kirjaniku veebilehelt tasuta allalaetav ja pärast mille läbilugemist tunduski mulle - ekslikult - et tegu võiks lugemisväärse raamatuga olla. Jutt võitis isegi mingi auhinna. Ma ei tahaks öelda, et ma olen Gaimani fänn, küll aga tunnistan, et olen tema püsilugeja (sellest ehk mõni teine kord) ja pole eriline uudis, et Gaiman ongi selline mees, et kui keegi antoloogia jaoks midagi küsib, siis ta kribab kohe valmis midagi. Halvimal juhul väikese poeemi, paremal juhul mõtleb ikkagi mingi süžee välja ja kirjutab jutu. "A Study In Emerald" ongi selline väike ad hoc valminud uudisjutt, mis ei kuulu küll tema suurimate õnnestumiste hulka, aga piinlik ka lugeda pole. Gaimani kiituseks pean veel märkima, et enne kirjutama hakkamist oli ta natuke siiski asja üle järgi mõelnud. Sest enamik kirjanikke siin pikalt ei jokuta, vaid hakkavad kohe ohtraid õudusi paberile laduma.

Praegu üritan meeleheitlikult meenutada, milline lugu siin raamatus mu isiklik lemmik võiks olla, aga kõik novellid koonduvad mälus ühtlaseks mudruks. Arvatavasti oleks kogumik olnud palju köitvam, kui sealt oleks pooled jutud välja visatud. Võib-olla ma olen liiga kriitiline, sest eks selline kunstlikult ellu kutsutud antoloogia (helistad kõik tuttavad kirjanikud läbi ja nuiad neilt kaastööd) ongi sihuke koht, kus kirjanik võib väheke lõdvema randmega kirjutada ja natuke pulli ka teha. Tegelikult meenub hoopis Alan Moore'i "What Ho, Gods of the Abyss?", Jeeves & Woosteri aineline Cthulhu-teemaline pala, avaldatud "The LoEG: Black Dossier" kogumikus. Samuti on Neil Gaiman kirjutanud ühe päris vahva Lovecrafti-teemalise jutukese "Shoggoth's Old Peculiar", kus väsinud teeline satub rannakülas ebainimeste pruulitud kanget õlu jooma. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et kuigi "Shadows Over Baker Street" idee oli hea, ei tasunud see ilmselt teostamise vaeva.  Kuid AC Doyle ise, oleks - ei mingit kahtlust - võinud sel teemal päris põneva jutu kirjutada.

Alec Guinness on oivik ja võtab kõik rollid filmis endale

by Evol Email

Suvel astusin sisse vanakraamipoodi Märjamaal. Kaltsukaid oli alevis umbes 7 ja mul oli tulnud pähe napakas idee, et üle kõige vajan ma viivitamatult ühte huvitavat raamatut, mida lugeda. Raamatupoodi Märjamaal aga pole. Paraku selgus, et kaltsukad haisevad kopitanud riiete järele põhjusega - seal müüakse kopitanud riideid, mitte raamatuid.

Ent kustumatu kultuurihuvi ja lugemisjanu kannustas mind külastamast üha uusi ja uusi pisikesi taaskasutusbutiike ja lõpuks leidsin 5-krooniste DVD paki (briti ajalehtede tasuta kaasaanded), millest mõned välja valisin. Üks neist oli Briti Ealingi stuudio 1949. a komöödia "Kind Hearts And Coronets".

Vasakult: Tulevane hertsog, üks ohvritest ja tema abikaasa, tulevane hertsoginna

Eelkõige seondub Ealingi stuudio mulle Alexander Mackendrickiga, kelle filme ma olen mõned näinud, nii et põhimõtteliselt teadsin, mida oodata. Ealingi filmid on tänapäeval väikest viisi klassika. John Cleese kinnitas, et "A Fish Called Wanda" tegemisel võttis ta õppust Ealingi vanadest filmidest. Vennad Coenid tegid lausa oma versiooni Alexander Mackendricki 1955. a mustast komöödiast "The Ladykillers" Ja nii edasi. Paljudel režissööridel on kombeks Ealingi filme takkajärgi kiita. Nii nagu nt Quentin Buratino ammutab inspiratsiooni  b-filmidest, otsustavad teised pöörduda naljafilmide raudvara poole. Cleese edukalt, vendade Coenite uusversioon läks - paraku - aia taha. Muide, Ealingi stuudio mõju Ameerika filmitööstusele oli ka päris otsene - Alexander Mackendrick kogus oma filmidega piisavalt kuulsust, et sai kätt proovida ka Hollywoodis ja töötada tolleaegsete tippnäitlejatega.

Selle filmi režissöör Robert Hamer ei ole päris nii globaalse haardega, kuid vähemalt inglaste meelest on tegu igati tipsen-topsen filmiga. "Kind Hearts And Coronets" on ootuspäraselt süütu alguse, kuid väga ohvriterohke sisuga must komöödia. Lugu räägib pooleldi siniverelisest noormehest, kelle aadlisoost ema abiellus itaalia lauljaga ning poeg kaotas seetõttu lootuse tiitlile ja pärandile. Tema elu oli raske, ebaõiglus suur ning d'Ascoyne'ide rikkus väga ahvatlev, mistõttu noormees otsustas ise hertsogiks saada. Selleks oli vaja kõigepealt kõrvaldada  arvutult sugulasi, kes pärimisjärgluses tema ees olid. Enamasti mõrva abil.

Film püsib peamiselt kahel osatäitmisel. Üks on Dennis Price'i mängitud peategelane Louis, keda kaunistavad igati usaldusväärne käharpea ning südamlikud silmad. Filmi alguses on ta vaid naiivne nooruk, kuid kelle paindlik südametunnistus, kombineeritud kalkuleeriva mõrvakirega, filmi vältel tasapisi esile kerkib. Seejuures jääb ta kaaskodanike silmis endiselt igati sümpaatseks gentlemaniks, kes vaevaga omandatud hertsogitiitlit täielikult väärib.

Teine osatäitmine on Alec Guinnessi kanda, kes mängib filmis enam-vähem kõiki ülejäänud tegelasi. Täpsemalt kaheksat - kõik d'Ascoyne'i suguvõsa liikmed, keda Louis süstemaatiliselt teise ilma saadab, on Guinnessi kehastatud - elumees, napsulemb fotoentusiast, veel napsulembelisem rauk-preester, admiral, isegi üks sufražett jne. No on alles usin mees. Siin tulebki täheldada, et mina vaatasin ammulisui terve filmi ära ja alles lõputiitrite ajal sain aru, et kõik need rollid olid ühe mehe mängitud. KO on väheke taibukam ja jagas selle juba poole filmi pealt ära.

Siin on 3-minutiline Youtube lõik filmist, kuhu on mahtunud tervelt kolm surma.

Filme "Kind Hearts And Coronets" ja "The Ladykillers" ühendab eelkõige see, kuivõrd süütul ja kergel toonil lugu jutustatakse. Poole silmaga vaadates on "Kind Hearts And Coronets" lihtsalt kena suhtedraama ja muhe satiir Briti kõrgklassi aadressil (Alec Guinness kujutab aristokraate suure lustiga, ent halastamatult) -- välja arvatud, see, et kõik surevad. Ja ka "The Ladykillers" on väga viisakas film -- teejoomine ja tänan-palun käib kogu aeg. Välja arvatud siis kui filmi tegelased üritavad süütut vanamutti maha koksata. See kontrast panebki filmid elama ja paneb publiku hämmastunult nihelema.

Väike uuring tuvastas, et "Kind Hearts And Coronets" põhineb kellegi Roy Hornimani romaanil "Israel Rank" (1907), kes oli väikestviisi Oscar Wilde'i jünger. Seda mõju on kuulda ka Louis' kaadritagustest monoloogidest. Filmi sündmused toimuvadki 20. sajandi alguses, kuid kui romaani peategelane oli juut, siis Louis oli hoopis Mazzini, ehk itaallane. Kriitikud nimetavadki raamatut kordamööda kas antisemiitlikuks või antisemitismi paroodiaks, olenevalt sellest, kas raamat meeldis või mitte.

Järeldused: Ma ei ole seniajani näinud filmi "A Man In The White Suite". Kavatsen selle üle nüüd mõtiskella. Võib-olla koguni midagi ette võtta.

Õpilane Parts on tabatud magamiselt

by Evol Email

 

V. Kingissepa nimel. Tselluloosi- ja Paberikombinaadi remondi-mehaanika tsehhi a/ü komitee ja administratsiooni laiendatud istungi

Protokoll nr 17
29. märtsil 1971. a

Päevakord:
1. Õpilase sm. Partsi küsimus


1) Kuulati: meistri sm. Luku iseloomustust õpilase Partsi kohta, millest ilmnes, et õpilane kes neli kuud töötanud, ei tunne huvi töö vastu, ei pea töödistsipliini, tuleb tööle hilinemisega, lahkub vahest omavoliliselt töölt, käib tööajal kaarte mängimas ja on tabatud magamiselt. Kuulati väljakutsutud õpilase Partsi seletust.

Otsustati: ettepanna noomituse andmiseks käskkirjaga ja anda järgmise distsipliinirikkumise korral taotlus rajooni miilitsa lastetoa kaudu vallandamiseks. Katseaega anda 1 kuu.

Selle tähtsa dokumendi koostas minu vanaisa

 

Pierced Arrows Tavastia klubis, 8.09.2009

by Evol Email

Pierced Arrowsi selleaastane tuur keskendus põhjamaadele ja 8. septembril mängisid nad Helsingis. Mitte võimalust kasutada ning jätta kontserdile minemata oleks olnud täielik rumalus.

Soome viis meid reisitraaler Nordlandia, mis sõitis kolm ja pool tundi ning mille koridorid lõhnasid vastpüütud tursa järele. See-eest mängis ahtris bänd. Istusime kogu aja laevalael ning puhkasime jalgu, silma ja väikest viisi ka närve. Mööda sõitis vaenulike võõrriikide allveelaevu, mis maskeerunud poideks, kaljusaarteks ja pealveelaevadeks. Reisi monotoonsust leevendas laeva kauplus, kust iga veerand tunni tagant tuli raadiotranslatsioonivõrgu kaudu teade, et algab uus „markkinat“. Kas siis veini, likööri, konjaki vms kasuliku kauba turg.

Tavastias oli üsna leebe õhkkond ja mitte just üleliia täis pressitud saal. Soojenduseks mängis duo The Sultans, kes esitas eriti uinutavat instro-muusikat, mis mulle väga meeldis. Üldiselt ajasid nad läbi väga lihtsalt, nii viiside keerukuse kui muusikariistade vähesuse (trumm ja kitarr) poolest. Ma ei tea, kust nad pärit on, sest myspace’i ma külastada ei taha, aga võin igatahes neid soovitada esinema nii  pulma, talgutele kui valimiskoosolekutele.



Nagu teada, tähendab Pierced Arrows võrreldes Dead Mooniga esiteks uut trummarit ja teiseks pooleteise albumi jagu uusi lugusid. Nii et ka kontserdil mängiti uusi lugusid, kuid lisalugudeks tulid siiski klassikalised „It’s OK“ ja „54 40 or Fight“.



Arvata võib, et uutest paladest kannatab enamusi lugusid veel palju aastaid mängida. Võib-olla kõige võimsama mulje jättis siiski põhiseti lõpuloona kõlanud „Paranoia“, mis on tõeliselt massiivne lugu isegi Dead Mooni aegadega võrreldes. Seega uued lood pole põrmugi kehvemad kui vanad, küll aga on programm vanade lugude väljapraakimise tõttu lihtsalt lühemaks jäänud. Nii et päris sihukest kahetunnist greatest hits stiilis kontserti, nagu Dead Mooni viimaseks jäänud tuur oli, siin Helsingis näha ei saanud. Aga see just ongi hea, et bänd on endiselt värske ja teeb uusi asju. Teise albumi salvestus ongi neil vist praegu pooleli.

Pildid tegi Evoli truu seebikaamera.

Marie Antoinette ja Evoli tööpoisipõli

by Evol Email


Marie Antoinette (2006, R: Sofia Coppola, O: Kirsten Dunst jt) film pakub mulle huvi kahest aspektist. Esimene aspekt on isiklik.



Kunagi ammu-ammu astusin ma südamevõbinal sisse Tallinna Raamatutrükikoja pääslast, et koolivaheajal omandada laadija raske elukutse ning teenida ühtlasi mõnisada värskelt ringlusse päästetud Eesti krooni. Töölepingu pikkuseks oli täpselt 30 päeva - ja iga päev lugesin ma järgijäänud päevi uuesti üle ja üle.

Nimelt oli ka trükikojas suvel trükkalitel puhkeperiood ja "laadimine" seisnes päevas u 3-4 euroalusetäie paberi kärutamises ühest tsehhist teise. Seetõttu omandasin ma küll kiirelt selle, kuidas tõstukit tõukerattana kasutada ja mööda koridore ringi kimada, kuid töökogemus jäi napiks. Ja õudsalt igav oli.

Taibukamad lugejad juba aimavad, mida trükikojas teha kui on liiga palju vaba aega. Ei-ei, tikkudega paberimägede vahel mängida on liiga riskantne. Aga jah, raamatud on käe-jala juures, nii et lugemismaterjalist puudust ei ole. Muu hulgas veetsin ma praakpoognate kuhjades lösutades palju põnevaid tunde, lugedes Stefan Zweigi raamatut, mis rääkis Prantsuse kuningannast Marie Antoinette'ist. Sellestsamast, kellel revolutsionäärid pea maha lõid.

Stefan Zweigi erutas vägagi see meeletu luksus ja priiskamine, mis Prantsuse õukonna üle Euroopa kuulsaks tegid, samuti Versailles ja Trianoni õukonnaelu ja selle intriigide kirjeldused, Louis XV ja XVI ülim võimutäius ning loomulikult draama, millega see kõik lõppes (pead maha nigu kapsad).

See kõik ergutas minugi vastuvõtlikku hinge ja oli teretulnud vahelduseks jahedas tsehhis, kus domineerisid täitsa meeldivalt ümarad paberirullid ning sõõrmeid sakutas mahe trükivärvi aroom (pistke nina värskesse, soovitavalt läikpaberil ja värvitrükis, raamatusse ja tõmmake kopsud õhku täis).

Teine aspekt on muidugi "Bring It On" - täiesti ebatõenäoliselt jabura sisuga film cheerleaderitest, peaosades Kirsten Dunst ja Eliza Dushku (Buffy tVS, Dollhouse). See on üks mu lemmikfilme läbi aegade.

***

Seetõttu otsustasin ka Marie Antoinette'i vaadata, olgugi et juba enne vaatamist oli selge, et tegemist on  kostüümidraamaga. Aga selgus, et mitte vähem jaburaga kui "Bring It On".

Sofia Coppolale tuleb au anda, et ta suutnud jällegi teha harukordselt sisutühja filmi. Tegu pole loomulikult rezhissööri saamatusega, vaid teadliku valikuga, mis on seotud sellega, kuidas ta näeb Marie Antoinette'i.

Kui Stefan Zweig oli vana kooli ajaloohuviline, kes jälgis oma neutraalsusepüüdest hoolimata Louis XVI ja Marie Antoinette'i õukonnaelu n-ö klassikaliselt pahelist käsitlust, siis Coppola vaatleb sündmusi kitsast Marie Antoinette'i vaatepunktist, kes on eluvõõras, kuid südamlik noor naine ja sattunud justkui kogemata kõrgesse õukonda.

Tegelikult võibki filmi kokku võtta selliselt, et noor heast perekonnast naine abiellub jõukasse perekonda, erilist armastust ei ole, aga elul pole viga ka. Saab süüa-juua, pidu pidada ja aiakujundusega tegeleda. Lõpuks saavad rahad otsa ja tuleb lossist lahkuda.

Sama film võinuks aset leida ükskõik mis ajastus, kasvõi Eesti uusrikaste allakäigust majanduslanguse tingimustes. Sündmused ja suhted, mis tegelikult määrasid Prantsuse ajaloo käigu 18. sajandil, selles filmis kajastamist ei leia. Kaamera ei lahku mitte ükski kord Versailles ja Petit Trianoni saalidest ning aedadest, paar ooperikülastust välja arvatud. Marie Antoinette võis küll mitte olla öelnud oma kuulsa soovituse talupoegadele, et kui leiba ei ole, siis närigu kooki - ta eitab selle ütlemist Coppola filmis ka ise - aga vahet pole, sest filmi kohaselt ta just niimoodi kinnisilmi elaski.

Järgi jääb kaunis nukudraama -  film võitiski Oscari kostüümide eest - mis kaks tundi jälgib ekstravagantselt riietatud sinivereliste meelelahutusi. Ma arvan, et inimestele, kes ajalugu lähemalt ei tunne, jääb sündmustik, taust ning intriigid suuremalt jaolt arusaamatuks. Ega ma isegi ei tunne ajalugu, aga eelmainitud Zweig aitas.

Aga niipalju kui ma aru saan, see kahetunnine kuninganna-elu lõpmatu mõttetuse demonstratsioon ongi rezhissööri eesmärk. Vaatajana peate aktsepteerima, et Marie Antoinette on maailma esikuninganna ning Versailles/Trianon on maailma naba. Ja et see, mida filmis näidatakse, ongi elu. Mitte Bastille vallutamine või revolutsioon, mis toimub kusagil aia taga ja mis pole seetõttu päriselt. Sellele sekundeerib ka filmi muusikaline taust, mis ei ole valitud mitte 18. sajandi popimatest paladest, vaid punk- ja post-punki suurimate hittide seast. Ehk siis Coppola nendib, et "filmikunst, see olen mina" ja ootamatu soundtracki peavad tema alamad lihtsalt alla neelama.

Kokkuvõtteks tulebki tunnistada, et kui alguses äratas "Marie Antoinette" kaunikesti rahulolematust, siis hiljem võis nentida, et käsitlus on vähemasti ootamatu ja üllatav. Eriti võrreldes lugematute mornide ja igavate ajaloodraamadega nagu "Alexander", "Trooja" jne. Tegu on rohkem alternatiivajalooga, kuigi vaevalt on kellelgi teisel õnnestunud seda sama haigutamapanevalt ekraanile tuua. Igatahes soovitan vaadata, kuigi postpunk on igasuguse filmi soundtrackina fucking awful ja kui film hakkab välja nägema nagu muusikavideo, on see õudne saatus, hullem kui surm.

<< 1 ... 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 ... 15 >>