Listen everybody! Desmond wants to do it to me

by Evol Email

Röövel Ööbik pikkis vanasti mõnikord oma salvestuste vahele heliklippe mingitest filmidest. Enamasti olid need India omad, aga 1993. a albumi "Popsubterranea" viienda loo "The Best Of Fantasy Of Science Fiction" alguses hüüab keegi naine "You want to do IT to me? Listen everybody! Desmond wants to do it to me!" Aeg-ajalt ikka mõistatasin, et mis film see on, kõla järgi tundus, et tegu mingi vanema linateosega.

Lõpuks, 17 aastat hiljem mõistatus lahenes. Nimelt on tegemist lühifilmiga "The Beat Generation", mille tegevus toimus tõepoolest ennemuiste, aga valminud on see hoopis 1982. aastal Inglismaal. Tegu on Briti komöödiasarja "The Comic Strip Presents" ühe osaga. Naine, kes Rööbiku plaadi peal kõlab, pole keegi muu kui Dawn French (TV-sta tuttu sarjadest "French & Saunders" ja "Vicar Of Dibley").

Seda kohta võib näha ka Youtube'ist (Desmondi suur stseen algab u 40 sekundi pealt).

Kõige üllatavam on tegelikult see, et ma olen seda filmi kunagi ammu-ammu näinud, tõenäoliselt samaaegselt Röövel Ööbiku tegelastega, sest sarja näidati Soome telekas. "The Comic Strip Presents" sari valmis äärmiselt mõõdukas tempos, nimelt on selle märgi all tehtud saateid 1982-2005, kuid regulaarselt filmiti seda vaid viis hooaega (1982-1984, 1988, 1990 ja 1992). Aga mina nägin ainult mõnda esimest osa.

Siis tundusid nad ikka erakordselt vapustavad - eriti seetõtu, et tegu oli täiesti tundmatute näitlejatega (praegu vaatad, siis on nagu briti all-star näitetrupp), paroodiaobjektid olid enamasti samuti võõrad ja briti komöödiasarju polnud ma ka sel ajal märkimisväärselt näinud (paljud neist, eriti Comedy Stripi liikmete omad, olid veel üldse tegemata). Seetõttu oli üllatusefekt tugev. Kui ma nägin esimest korda episoodi "Five Go Mad In Dorset", siis pealiskaudsel vaatlusel tunduski see vist mulle lastekana, aga alles süvenedes selgus, et tegelt on kõik väga valesti.

Kõige rohkem avaldasidki muljet "Five Go Mad In Dorset" ja selle järg "Five Go Mad On Mescalin". Need parodeerisid Enid Blytoni klassikalist Briti viiekümendate lastekirjandust (natuke nagu Kalle Blomkvist või Scooby Doo heaolu-Briti versioonis, Eestis vist teda avaldatud pole) ning filmis seiklevad söakad lapsdetektiivid, kes jahivad ebainglisepäraseid kriminaale ja muidu homoseksuaale. Ja nendivad, et vähemalt natsid ei olnud nii vulgaarsed nagu ameeriklased.

"Bad News Tour" oli jällegi võlts-dokumentaalfilm algajast Briti hevibändist, kes läks oma elu esimesele tuurile. Natuke meenutab Spinal Tap'i, mis linastus veidi hiljem. Üheksakümnendate alguses olin ma veel hevisõber, nii et aeg on selle episoodi võlu kahandanud. Kuid olgugi, et Bad News oli muusikaliselt Spinal Tapist oluliselt saamatum, meeldis  nende koba peale ära mängitud kontsert mulle oluliselt rohkem kui Spinal Tap.

No ja muidugi "Beat Generation", mille tegevus toimus metsikute poeetide ja valju dzhässi saatel. Teisi osasid ma ei mäleta, või ei näinud. Ka praegu pole ma veel The Comedy Strip Presents DVD-kogumiku esimesest plaadist kaugemale jõudnud, põhiliselt kuna olen siinmainitud osasid mitu korda üle vaadanud.

Nii et mul on elus olnud vähemalt üks kokkupuutepunkt Röövel Ööbikuga - Desmond. Kes tahab seda teha.


Onu Quentin aka Dr Love - "maailmakuulus teadlane ja homoseksualist" (The Five Go Mad On Mescalin).
Praegu just täheldasin, et seoses tuuliste kevadilmadega kannan juba pikemat aega kaelas värvilist rätikut, mis väga sarnane onu Quentini omaga. Igatahes ma ei ole teadlane.

Doktor Pajuoks, türgi oad ja Bud

by Evol Email


"Selle tuhmil pinnal kiiskasid gooti tähed: Dr. T. Pajuoks."

On üks mees, vist juba keskeas. Tema nimi on doktor Pajuoks. Tal on kolm last ja filmistaarist naine, kes on kogu aeg võtetel. Õhtul tuleb ta töölt koju, kantseldab oma lapsi ja teeb süüa. Ise teeb süüa - ahhetavad teised mehed. Kui toit on valmis, lapsed söödetud-kasitud ja lõpuks magama pandud, istub ta sügavasse tugitooli. Kapist on ta võtnud džinnipudeli ja purgi greibimahlaga.  Nüüd segab ta endale igaõhtuse kokteili. Seejärel ta lõõgastub. Ent ta on ka praktiseeriv psühhiaater. Seega mõnikord tuleb tema juurde õhtuti abiotsijaid, haigehingelisi inimesi. Siis võtab ta suure lonksu džinni ja uurib, kuidas on lood hädaliste sugueluga.  Pärast viib ta patsiendi voodisse ja hüpnotiseerib ta ära. Põhjendus on, et hea peatäis und tervistab. See mees elab seitsmekümnendate alguse Nõukogude Eestis. Kohata võib teda Mats Traadi jutustuses "Türgi oad" (1976).

*

Telliskivi tänaval tegutseb teater Oma Lava, kes etendab aeg-ajalt selle jutustuse põhjal valminud lavastust "Türgi oad ehk Armastuslugu eesti moodi". Etenduse/jutustuse sisu hästi lühidalt: traktorist Ollimar Arvik (wtf nimi, eksole) tuleb maalt linna, et õppida inimestega suhestuma. Otsib abi dr Pajuoksalt, seejärel kohtab üht vaimsete huvidega kriitikuneiut Dianat. Lõpuks läheb maale oma naise juurde tagasi, Diana järgneb talle ning tema eeskuju ning mõjutamise abil kasvab väikestviisi ümber. See tähendab, et hakkab jälle sööma. Samuti hakkab lapsi ja remonti tegema.

Soovituste järgi pidi olema tegemist üsna naljaka etendusega - mis ei läinud küll kokku minu ettekujutusega Mats Traadist (või eesti kirjandusest laiemalt). Aga oli jah, üsna naljakas. Muhe ka. Takkajärgi tundub, et see oligi kõige suurem puudujääk, sest raamatukogust laenatud raamatut "Irdinimene/Türgi oad" lugedes selgus, et "Türgi oad" ei olnud originaalis eriti muhe. Samuti polnud ta algselt ka vaffa "Silueti" ja "Horoskoobi" esteetikast kantud vaatemäng. Muidugi oli suur üllatus, et Mats Traat ei olegi maailma kõige tõsisem mees. Ent tema huumor on selline hiiliv, närvipingest ja kolhoosimaastikest vaevatud tegelaskujude vahele ära peidetud. Mõnikord ei tea, kas nutta või naerda. Lavastus andis selle koha pealt selged suunised, et tuleb naerda ikka, aga kui jutustust lugeda, siis saate aru, et mõni asi oligi tõsiselt mõeldud. Tõsisemalt kui esmapilgul tahaks tunnistada.

Ja Dr Pajuoksast, kes jutustuses Arviku maailmavaadet oluliselt mõjutas (kuigi veidi varjatumalt kui Diana), oligi etenduses järgi jäänud vaid osavõtlik pilk ning mõned küsimused vaimse tervise ning suguelu olemasolu teemal. Lisaks limpsis ta rohkem mett kui džinni.

Teine üllatus oli see, et kui kõlas peategelase nimi Ollimar Arvik ja jutt kiskus karteripõhjadele ning hiire rattaroopas lömastamisele (ärge küsige), siis kõik tuli väga tuttav ette. Samas on mul elus läbi loetud Mats Traadi raamatute arvestus ranges ordnungis - neid oli kaks ("Tants aurukatla ümber", "Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga"). Mitte kolm. Ometi tundusid need karteripõhjad tuttavad.

Nimelt "Türgi oad" (1976) on järg jutustusele "Irdinimene" (1967). "Irdinimene" on kirjutatud hoopis teisel ajal ja tegevus toimub kolhoosis, Mats Traadi jaoks hoopis ootuspärasemas keskkonnas. Arvik on siin noor oivikust traktorist, kes on natuke sisse võetud agronoomipraktikandist Elna Saarlepast, kuid nende ühteheitmist takistab linnavurlest telerežissöör Selmar (mida nimi) Ükspuu, kes sõidab pohmas peaga Ollimari traktori uppi ja lõpuks lüüakse traktoristil filmitegemise käigus peaaegu silm välja. Sihuke kolhoosidraama siis. Aga suguelu takistab ka see, et Ollimar kogu aeg juurdleb elu mõtte jne üle. Ja elu mõte on tema arust töötegemises.

1969. aastal ilmus Uno Lahe "Paroodi-koodi-oodiaid", milles läbi tõmmatud said nii noored kui vanad literaadid. Sealhulgas meie Mats ja team "Irdinimene". Ma muidu Lahe loominguga väga tuttav ei ole, aga need paroodiad on kohati päris lahedad ja olen neid korduvalt lugenud.


" Sügisel veetakse supelrandades puuelevandid veest liivale. Kui enesekindel žest! Lubage küsida - kuhu jäävad elevantide hinged? Nad moonduvad pastasulepeaga kirjutatud telefoninumbriteks, ununevad ridiküli põhja, tubakapurused nagu Ždenek Prziczebuiscky huuled suures plaanis (võrdle Ingmar Bergmani filmiga "Maasikavälu"!)"
- Urho Talleke, "Elu võimalikkusest VI kursusel"

"Ka mina avastasin Julie Christie New Wellingtoni ennelõunase seansi poolhämaruses. Ta särab mängides nagu läbipaistvas öö-särgis Lõuna-Rist. Kui kaua see säramine kestab, oleneb särajast, säristajatest, helenduse erakordsuset, särkide tagavarast ja sellest, mida säristaja oma lavastajaga peale oskab hakata.  Nii on neil - Sex! Nõks! Poks! Aga meil on "Sina, minu Aeg" - nailonrevüü õpetlike ilulugemistega."
- Wolmar de Ansop "Kivi-Mähelt Maailma otsa: XXIV Julie Christie'ga Lõuna Risti all"


Ma arvan, et just see tõsine noot, mis hoolimata absurdsetest karteripõhjadest ja mõrvatud hiirtest Traadi "Irdinimeses" kõlama jäi, ajas Onu Thali elevile. Niisiis leiab siit kellegi Mait Pintvaadi teose "Malmmees". See on üsna kobe kokkuvõte "Irdinimesest", olgugi et vaid poolteist lehekülge pikk. Lisaks on raamatus ära trükitud ka kaks retsensiooni.


"Nollimar Tõlwik, stressist hõivatud edumeelne mechanical engineer, asub vastorganiseeritud sovkozi wildwestlikul taustal psühhoanalüüsima oma senist sensiviteeti: tema alateadvus vabaneb teda varem ahistanud caterpillar-tractori-carteripõhjade müsteeriumist. Sic! - utilitaarse maailmamudeli kollaps! Dostojevskiliku kõikeandestatavusega laseb ta TV sadistlikul operaatoril endal isegi silma peast eksratsioneerida (to plough out). Jätkuvasti huvipakkuvalt degenereerub peategelase armusuhe (sex life), vaata - perverssuseni viidud puritanistlik meditatsioon võõrandusprobleemidest voodiserval, kus absoluutselt midagi ei toimu. (Ilmne Zen-Budismi mõju!)"
- Prof. Hiawatha Karuvalds-Lacplesis. "Books And Broads". Literary Quarterly. Simpleton University Edition, Old Centucky DC, 2002.


Teise arvustuse kirjutas esteetikateaduste kandidaat Modest Botškarjov-Tara: "Autori esimese pikema jutustuse (liritsheskaja povestj) generaalseks teemaks on linttraktori ZTZ karteripõhjade tootmise tähtsus nii üldriiklikust kui üldinimlikust vaatevinklist vaadatuna".

Hmm, ma ei valeta, kui ütlen et sellest paroodiast ja libaretsensioonidest oli mul "Türgi ubade" lavastuse vaatamisel palju abi, ja tegelikult on Lahe naljasoon tabanud Traadi raamatute olemust paremini kui Erki Aule lavastus. Muidugi, Lahel oli võimalus kirja panna oma nägemus "Irdinimesest" vahetult pärast algupärandi valmimist, samas kui Aule peab lähtuma helgest nostalgiast mõjutatud tagasipilgust kaugetele nõukaaegadele.

*

Siiski, kõige rohkem huvitab mind dr Pajuoksa saatus ja see, kuidas juua igati tasakaalustatud elus õhtuti džinni greibimahlaga. Psühhiaater Dr Pajuoks meenutab mulle repo man Budi 1984. a Alex Coxi tehtud filmist "Repo Man". Bud ei tarbinud küll džinni, vaid speedi ja laste kantseldamise asemel varastas ta liisinguautosid. Aga mõlemad elasid oma elu mõtestatult ja oskasid neid elu õppetunde ka kenasti selgitada.

Dr Pajuoksal oli alati hüva nõu varuks: "Aga ega jutt ole veel tegelik seks, pigem vastupidi. Terve elujõuline mees ei räägi, vaid tegutseb."

Ja Bud? "What do you know? An ordinary person spends his life avoiding tense situations. A Repo Man spends his life getting *into* tense situations." Muidugi, ta ütles veel palju asju. Ja tegi palju speedi.

Õppinud mehed, igatahes.

Arkham Horror: Lose one sanity. Korduvalt

by Evol Email

"Arkham Horror" on lauamäng, populaarne lauamäng. Kõik kiidavad, peale nende, kes laidavad.  Selle mängimine ongi nigu mäng. Mängukaardid tulevad sellises järjekorras:

1 kaart: Hangi endale mäng. Lose one sanity.
Nagu Necronomiconigi, ei saa AH-d tegelikult osta. Igatahes Eesti poodidest ei saa seda osta. Üks pood küll kuulutas välja ettetellimise, kuid siis liigahtas Chthulu unes ning kauplus kustutas oma veebilehelt kogu Arkham Horrorit puudutava info. Internetist ka ei saa seda osta. Isegi mängu tootja kodulehelt ei saa seda osta. Väidetavalt on tiraazh läbi müüdud. Jajah, kes tahab, see usub.

Merje sai mängu lõpuks kätte puhtakujulise provokatsiooni abil, tirriteerides müüjat, kes küsis "Saan teid kuidagi aidata?",  etteheitva vastusega "Saaksite küll, aga seda mida ma osta tahan, teil ei ole ju". Mille peale müüja võidurõõmsalt puhises ja AH juraka karbi leti alt välja tõmbas.

2 kaart: Loe kasutamisjuhend läbi. Lose one sanity.
AH reeglistik on kakskümmend neli lehekülge pikk. Mängul on kõigepealt arvukad reeglid, siis lisareeglid, aga ka reeglite täiendused ja lõpuks ka erandid reeglitest. Esimene õhtu läkski manuaaliga tutvumise peale. Muide, ma ütleks, et juhend, mis ka teised ei räägiks, on päris korralikult kirjutatud - kui järjest lugeda, annab päris hea ülevaate. Kuid kui midagi hiljem üle kontrollida tahad, siis on pagana raske otsitavat infokildu leida. Selle vastu aitab, kui Internetist tõmmata mõni reeglite kokkuvõte (google: arkham horror basegame flow chart, või midagi taolist).

3. kaart: Sea mängulaud üles. Lose one sanity.
Minu lauamängukogemus on seni piirdunud peamiselt Tsirkuse, Suusaretke ja Ussisõnade mänguga. Viimases on nt 5 täringut, 5 nuppu ja pakike kaarte. See pole eriti võrreldav kõige selle papi- ja paberihulgaga, mis AH karbist välja ilmub. Kaardipakid (lauale tuleb need panna nii 15 erinevasse kuhja), ziljon erinevat mängumärki (dollarid, südamekujulised tervise- ja ajukujulised vaimse tervise zhetoonid, kolli-, vihje-, värava- jne märgid), lisaks tegelaskujude kaardid ning märgid, pakk kaarte Suurte Iidsete Lojustega (peakollid, kelle vastu mäng käib) jms. Mängulaud ise on selline, mis mahub ainult kõige suurema laua peale. Jõuludeks kokkupandud söögilaud seisab siiamaani elutoas ainult selleks, et AH-d mängida ning oma jalgu ära lüüa. Ja kõik kaardid, zhetoonid jms ei taha ikka mängulaua kõrvale ära mahtuda ning pudenevad laua alla, kus käpakil mängusõbrad neid innukalt taga ajavad.

4. kaart: Proovi mängida. Lose one sanity.
Teooria üks, praktika kaks. Esimesel mänguõhtul, kui ma üksinda mängu proovisin, jõudsin ma pärast kõigi vajalike ettevalmistuste tegemist (s.h tegelaskujude valimine ning varustamine vajaliku kraami, oskuste ning loitsudega) läbi teha täpselt ühe käiguvooru. See võttis lihtsalt nii kaua aega, sest algajana pidin ma kogu aeg manuaalil ühe silmaga pilku peal hoidma (vt kaart 2). Siis sai kell 2 öösel ning otsustasin unerahu ja isikliku vaimse tervise huvides mängu pooleli jätta ning magama minna (aga: vt kaart 8...).

5. kaart: Aja kokku Team Sewercide. Õpeta nüüd neile reegleid. Lose one sanity.
AH'd saab küll mängida ka üksinda väga edukalt, aga mitmekesi on ikka huvitavam. Ent selleks, et mängida saaks, tuleb ka kaasvõitlejad välja õpetada. Tegu ei ole paraku mänguga, mida saaks lennult haarata (mõnikord tundub, et ei olegi võimalik haarata. Miskit moodi). Igatahes reeglite tutvustusele tuleb varuda vähemalt tund-kaks. Ja soovitavalt ka veidi luulet, aga tasub mitte pruukida seda liiga uljalt enne kui reeglitest mingi pilt kujuneb.

Lisaks ei saa AH'd mängida suvalisel ajahetkel, sest vajalik on varuda (eriti esimese mängu jaoks) ikka mitu-mitu tundi. Nii et terve õhtupoolik ja tükike ööd tuleb kõigil mängijatel AH jaoks vabaks teha.

6. kaart: Mängi ja kaota. Lose one sanity.
Sedamööda kuidas reeglid selgemaks saavad, saab AH mäng tasapisi hoo sisse. Samas eeldab mängimine ka kõvasti sebimist, sest iga käiguvooru lõpus kui tegelased on liikunud, kollidega võidelnud, seigelnud, hea õnne korral sulgenud väravaid teistesse dimensioonidesse või hoopis sattunud hullumajja või haiglasse - siis tuleb Mythose faas, mis selgitab, mis edasi juhtuma hakkab. Mythos-kaardi põhjal tuleb panna paika ka uus dimensioonivärav, vihjezhetoon ning liigutada kolle.

Eriti kollide liigutamine nõuab täpset silma ja pikka meelt, kuna tuleb kogu aeg jälgida, et liiguksid kõik need kollid, kellel Mythos-kaardi põhjal liikumisõigus tekib. Seejuures tuleb jälgida kollide tüüpe (lendav, seisev, kiire või eriomadustega) ning ühtlasi pidada arvestust et kollide arv mängulaual ei tõuseks üle lubatud piiri. Üleliigsed kollid lendavad kollektorisse (Outskirts), kus nende üle tuleb samuti arvestust pidada ja omakorda jälgida Terror Tracki seisu. Higistamist on Mythos-faasis igatahes kõvasti ja kui muidu on seiklemine üsna lustlik tegevus, siis siin lajatab keerukas mängumehaanika vaesele mängujuhile täie rauaga.

Nii ongi kujunenud, et kui reeglite järgi koosneb käiguvoor viiest faasist (1. Upkeep 2. Movement 3. Encounter 4. Other World Encounter 5. Mythos), siis mina olen leiutanud ka kuuenda faasi: 6. Backtrack. See ilmutab end sagedasti ja suvalisel ajahetkel, kui mul tuleb meelde, et olen midagi teha unustanud, või reegleid täiesti valesti rakendanud. Siis tuleb minna tagasi minevikku ning mängupilti vastavad korrektuurid teha.



7. kaart: Loe luulet. Regain one sanity.
Lõputust õudusest nõrgendatud vaimu tuleb tugevdada luule lugemisega. Nii leidub muide ka AH Common Items kaardipakis muude kasulike asjade nagu dünamiit ja jahipüss kõrval ka selline kaart nagu "Whisky", mille äratarvitamine aitab tegelasel punktijagu meelemõistust tagasi saada.

Esimeses mängus sai Team Sewercide igatahes haledalt Suurtelt Iidsetelt Olevustelt naha peale. Meie tegelaskujudeks olid geront (Johnny Pescador, kelle jõud oli liiga nõrk, et ühtki kolli ära tappa), gangster (KO, kelle sanity oli liiga madal, et tugevamate kollidega rinda pista) ja kaltsakas (Evol, kes oli muidu päris taskaalustatud karakter, aga kelle ebaõnneks oli sattuda minu osava taktika juhtida). Õnneks ei jõudnud me mängu ära lõpetada, nii et täielik kaotus jäi seekord olemata.

Pingelisest mängumaailmast hoolimata muudab AH omamoodi lõõgastavaks asjaolu, et mängu tegelased ei mängi üksteise vastu, vaid üritavad koos kukutada Iidset Kurjust. Nii et tegeleda tuleb koostööga, mitte üksteisele käru keeramisega.

8. kaart: Paki asjad. Lose one sanity.
Viimane etapp on siis kõik see kraam jälle karpi tagasi ajada. Kuna erinevaid zhetoone ja kaarte on nii palju, siis selleks, et järgmine kord mängu ülespanek valutumalt läheks (vt kaart 3), on mõistlik kogu kraam eraldi kilekotikestesse pakkida. See võtab aega nii 15 minutit kuni pool tundi, olenevalt sellest kui hea luule 7. kaardi käigus välja mängiti.

A++ mäng, mängiks veel.

House of the rising sun - ära puutu!

by Evol Email


No one, and I mean no one, fucks with the original 'House Of The Rising Sun'; no one should have the gall to add new lyrics, throw on an additional pack of theatrical desperation and credit it to one's own name. Is nothing on this planet friggin' sacred?

- George Starostin


Sel aastal olen ma ikka pikki tunde veetnud George Starostini plaadiarvustuste lehel ja uurinud, mis kuuekümnendatel ikkagi muusikas toimus? Starostin on kompulsiivne plaadiarvustaja, kes on üksipulgi läbi võtnud kõigi kuuekümnendate ja seitsmekümnendate tegusamate bändide diskograafiad. Kui huvi on, võib siin lehel lugeda-lugeda-lugeda kuni surm sind kuvarist lahutab. Igatahes olen palju huvitavat (ja igavat muidugi ka) teada saanud.

Ülaltoodud tsitaat pärineb Starostini arvustusest ansambli "Love" debüütalbumile. Millegipärast ajas see naerma, eriti seetõttu, et "House of The Rising Sun", mille tegi kuulsaks Eric Burdon ja "The Animals", on ju lugematute kaverite ohvriks langenud.

Aga kaks väljapaistvat (heh) töötlust tulevad kõigepealt meelde. 1985. a ilmus kogumik "Psycho Attack Over Europe", mis koosnes minu arusaamist mööda vaid Mandri-Euroopa psychobilly bändidest. Ütlen kohe, et see on parim psychobilly-album, mida ma elus kuulnud olen. Muuhulgas oli plaadil Saksa psychobilly-kollektiiv P.O.X, kes esitas ka pala "Psycho In New Orleans" (ja tänu Intarneti võlumaailmale, võite seda kuulata ka). Alguses kõlab see nagu kokutav Elvis oleks köharohtu kurku tõmmanud, ja pärast seda - nagu me kõik teame, on Rising Sun eelkõige aeglane, melanhoolne lugu - mängib P.O.X täistempol ülikiire instrumentaalosa, millel on teatud, kuid mitte määrav side originaaliga. Võimas.

Teine versioon pärineb ei kelleltki muult kui JMKE-lt, kes ainult neile teadaolevatel põhjustel salvestas kah ühe loo, mis evib teatud sarnasust The Animalsi singliga. Kunagi vanadel halbadel aegadel lindistasin selle kassetile Top-raadio saatest "Villu Tamme Superäge Raadioshow". Huvitaval moel on Villu Tamme samuti leidnud, et loo tõlgendamiseks sobib kõige paremini ülepingutatud dramatiseering, nii et laulja ähib, ohib ja oigab mitte põrmugi vähem vapustavalt kui P.O.X-i laulja. Vahe on ainult selles, et Villu ei üritagi laulusõnu meenutada, kitarr jääbki lõpuni välja aeglaselt voolama, samal ajal kui Villu püüab kitarristist "aurgh" ja "urrgh" hüüete abil üle karjuda. Kas just JMKE parim lugu, aga kena vaheldus kindlasti.

Minul endal ühtegi Animalsi plaati pole, küll aga on artisti "Eric Burdon of the Animals" kogumikalbum. Pange tähele, "of The Animals", mitte "and The Animals". Sihuke säästuplaat siis, mille Burdon on ilmselt salvestanud mingitest autoriõigusetuse kaalutlustest lähtuvalt. Lood aga on pärit just The Animalsi repertuaarist ja selle CD põhjal ütleks isegi, et "Please Don't Let Me Be Misunderstood" (samuti pole nende originaal) on mõnes mõttes lahedamgi lugu, kuid kõik oleneb esitusest. Ja just esitusega pani The Animals oma Rising Sun'i versiooni salvestades kümnesse.

Burdoni The Animalsi järgne soolomaterjal olevat muidu nii-ja-naa - kui psyhhedeeliaajastu kätte jõudis, olla Burdoni katus täiega pealt ära sõitnud. Aga seda kraami ma pole kuulnud, v.a suht kobe psych-rock lugu "Star Pilot", millel on ilgelt pikad vahepalad, aga muidu päris äge.

 

The Ventures lööb mu uppi

by Evol Email

"The Ventures Knock Me Out" (1965)

Alustada tuleb sellest, et tegemist on the Ventures'i järjekorras seitsmeteistkümnenda stuudioalbumiga. Selleks ajaks oli bändil seljataga viis aastat plaadistamist, nii et töönarkomaanialt on The Ventures täiesti ületamatu. Muidugi, salvestamistempo oligi kuuekümendatel teistsugune - vähemalt üks album aastas oli hädapärane miinimum, aga viie aasta jooksul sellist tootlust üleval hoida on tähelepanuväärne saavutus. On selline kompulsiivne salvestamine nüüd halb või hea, kes seda teab.

The Ventures mängib loomulikult instrumentaalset kitarrimuusikat, kes veel ei tea. Kuuekümnendatel saatis neid märkimisväärne edu ja nad müüsid (muidugi ka salvestasid) palju-palju plaate. The Ventures'il on vähemalt paar suurt hitti, mida kõik kindlasti kuulnud on - isegi siis kui nad ei tea, kes mängib. Sest Eestist on selline muusika suures kaares mööda läinud, hoolimata sellest, et Soomes oli nn rautalanka väga kuum teema nii kuuekümnendatel kui ka tänapäeval.

Oma legendaarsusest hoolimata ei tekita The Ventures'i nimi minus siiski päris sellist elevust kui mõni teine tolleaegne surf/instro-grupp, nagu Trashmen, Volcanos või Dick Dale & His Del-Tones. The Ventures on siiski bänd, kes jääb eelkõige surf/instro keskteele ja kelle muusikas puudub pahatihti hädavajalik teravus. Kitarriinstro ongi juba olemuselt veidi monotoonne žanr ja ansambel peab kõvasti pingutama, et kuulaja huvi üleval hoida. Üllatused, provokatiivsed kitarritõmbed, ent ka hoolikalt väljamängitud vaiksed momendid on hea instro-albumi puhul hädavajalikud.

Sellel albumil jõudu ja pinget igatahes mõnevõrra napib, vaid ansambel mängib rahulikus kesktempos algusest lõpuni. Kuid jah, nõustugem, et väga professionaalselt mängib. Plaadile on mahtunud neli originaallugu ja valik laenulugusid, rõhuasetusega briti muusikal. Laenulugude mängimisel ongi põhiline häda pretensioonitus ja tuimus, millega neid esitatakse. Eriti torkab see silma The Zombies'i "She's not there" juures, mis originaalis oli vaikne ja tundlik, kuid äreva rütmisektsiooniga poplugu. The Ventures saeb sellest oma kitarridega tuimalt läbi nagu teleturu nuga saepuruplaadist. Selle aranžeeringu tegemine ei saanud küll rohkem kui viis minutit aega võtta. Teiseks, Lennon-McCartney ja Roy Orbisoni kaverid (loomulikult "Pretty Woman") võisid olla aktuaalsed 1965. aastal, aga tänapäeval on mõlemad tüütuseni ära leierdatud autorid ja The Ventures'i jällegi üsna konservatiivsed tõlgendused ei lisa midagi uut.

Samas on bändil mõnus, hästi väljatimmitud saund, ja kui nad ikka hoo sisse saavad - ja plaadil on ka paar veidi kiiremat pala - siis ei saa ühtegi halba sõna öelda. "The Ventures Knock Me Out!" sobib igatahes väikese puhkehetke saateks imehästi.

 

<< 1 ... 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 ... 15 >>