13th Floor Elevatorsi psühhedeelsed helid, abiks kannupill

by Evol Email

The 13th Floor Elevators - Psychedelic Sounds Of The 13th Floor Elevators (1966)

Tundub kuidagi õudsalt ebaõiglane, et ma kunagi pole sellest plaadist eraldi juttu teinud.

The 13th Floor Elevatorsi positsioon muusikas on veidi kahetsusväärne. Esiteks olid nad ajast võib-olla veidi ees (või siis äkki taga... olenevalt sellest, mis hetke vaadata). Teiseks tegutsesid nad kusagil Texases tolmu sees, kandis, millest au ja kuulsus kaugele jäi. Sel ajal oli Austin (aga ka Houston, kus asus nende koduleibel International Artists) täiesti mittemidagi ütlev geograafiline määratlus. Mitte nagu üheksakümnendate garage rock revival'i aegu, kui olla pärit Austinist oli väikest viisi auasi. Aga see on vana tõde, et just perifeerias sünnibki äge muusika. Oleks nad elanud California jämmi- ja folkmuusikute seas, siis kahtlane küll, kas nad oleks seal sellise kitarrikeskse albumi salvestanud.

Teisest küljest on Elevators praeguseks saavutanud üsna soliidse tunnustuse ning neid võib leida igasugu parimate albumite nimekirjadest. Tänapäeval arvab iga teine bänd, et neid on 13th Floor Elevators mõjutanud.

Tõsi ta on, et 1966. a ilmununa on psühhedeelse rocki aspektist see album ikka päris teedrajav. Sellega jõudsid nad ette Jefferson Airplane'ist, kelle "Syrrealistic Pillow" oli pigem folgikeskne, ja mille ägedamad lood, sh "White Rabbit", pärinesid kõik Grace Slicki eelmisest bändist. Samuti oli ka The Beatles'i Sergeant Pepper veel ilmumata, kuigi too album oli juba teisest kaalukategooriast.

Samas on siin albumil garaazhirocki mõju veel väga tuntav ja psühhedeelne aspekt jääb minu meelest rohkem tahaplaanile (kui seda hullu kannupilli mitte arvestada). Kriitikute meelest oligi alles nende teine album "Easter Everywhere" tõsine meistriteos. Elevators jääbki kogu oma tegutsemisajaks kuhugi garage ja psychi vahele. Minu eelistan siiski debüüti, siin on lihtsalt rokenrolli rohkem. Mis on hea.

Bändi kuulsaim liige oli kitarrist ja laulja Roky Erickson, kes oli kahtlemata sügav mõtleja ja suur muusik. Samuti ka väga ektsentriline inimene ning suur narkosõber, kelle jaoks bänditegemine lõppes juba 1969. aastal, kui ta oli sunnitud taanduma hullumajja. Sellest hoolimata ei ole Elevators kunagi olnud väga eksperimentaalne psych-rock, vaid ikka üsna maalähedase suhtumisega ning nende lood ei lähe enamasti kuhugi kosmosesse uitama.. kuigi pikaks kippusid nad mõnikord venima küll.

Aga kui hea plaat see siis tegelikult on? Mida aeg edasi, seda rohkem on mulle hakanud tunduma, et ikka väga hea plaat.

Selle plaadi peamine puudus on tõesti see, et helipilt on üsna vesine. Seda ütlevad kõik ja ma pean seda kinnitama. Jutt ei käi odavast produktsioonist või lo-fist, vaid lihtsalt sellest, et bänd kõlab nagu läbi madratsi. Pange võrdluseks peale nt The Sonics, ja saate aru, millest jutt. Siin plaadil on kõik tuhm ja jõulisus kaob ära. Seda halvem bändile, sest kaotsi läheb esituse dünaamika, mis Elevatorsil on minu meelest väga osav. Elevators ei pelga end õigel hetkel tagasi hoida või valitud kitarrihelisid esile tõsta, et siis jälle täie jõuga pille tallata, nii et stuudio väriseb. Ka Ericksoni laul tundub venitatud ja natuke vinguv ning oleks võib-olla teistes tingimustes kõlanud veidi tuumakamalt, Siiski tuleb nentida, et laulustiil on tüüpiline kuuekümnendate punnitamine, nii et ega siin midagi võib-olla muuta polekski. Võta või jäta. Sel juhul ma võtan.

Elevators on ühes mõttes veel täiesti ainulaadne bänd - nende varustuses oli elektriline kannupill. Loodan, et tõlgin seda pilli nime õieti. Kui ma esimest korda Elevatorsit kuulsin, siis arvasin et plaat on tuksis. Aga ei ole, üks mees puhub lihtsalt seda pilli, suutmata bändiga ühes tempos püsida. Ükskord proovisin netist kannupilli pilte otsida, aga ei leidnud, võib-olla parem ongi. Minu arusaamade kohaselt on kannupill, ee.. suur kann, mille sisse saab puhuda (mäletan seda hästi arvutimängust Larry 7, kus õed Juggs - mitte kuigi peen Al Lowe'i kahemõtteline sõnademäng, eksole - sellel musitseerisid). Kas electric jug on midagi samasugust, pole aimugi. Kuhu elekter selles skeemis juhitakse - ei oska samuti arvata. Igatahes Elevatorsi salvestustelt selgub ka, et electric jug on täiesti kontrollimatu aparaat ja selle undamine ei püsi ühelgi moel rütmis ülejäänud muusikaga. Justkui istuks mõni vigurivänt bändi tagareas ja teeks lolli nalja, samas kui teised ei saa talle piki kukalt äsada ka, sest mõlemad käed on kitarrimänguga hõivatud.



Larry mängib kannupilli. Tegelikult näeb see üsna kuuekümnendate Texase moodi välja küll
..

Ülaltoodust tulenevalt võib-olla ka kahtlused, et tegemist on albumiga, mida ma tuttavale suvaliselt muu jutu sees vast ei soovitaks, öelgu kriitikud mis tahavad. Siiski tundub, et süvenemisel peaks iga garaazhirocki huviline sellelt plaadilt leidma kõik vajaliku.

Sest lood on esmaklassilised. Laulukirjutamine on tipptasemel. See on täiesti hämmastav, kuidas kõik need muusikapalad nii aeglaselt ja kobamisi peale hakkavad, ja vaevalt jõuad mõelda, et kaunis mage lugu tuleb, kui tempo aga tõuseb ja tõuseb ja Roky Erickson rõkatab ja ongi tähelepandamatult aeglasest pillikobamisest saanud kõikevõitev garaazhipunk. Hea plaat, ma ütlen. Kergemeelsemast küljest märgiks eraldi lugu "Fire Engine", üürgavate sireenide ja rockabilly-soundiga putitatud rokenroll, pärit justkui mõne The Crampsi singli b-poolelt. Aga viimane oli sel ajal veel leiutamata.

Mul on natuke kahju, et järgmine album "Easter Everywhere" enam seda rokenrolli-teemat ei arendanud, kuigi ei taha midagi halvasti öelda ka, sest olen kindel, et Roky Erickson teadis minust paremini, mis on õiglane ja hea.

Tiigi ääres puu all mängis Kriminaalne Elevant

by Evol Email

Kuigi Snaige-nimelist külmkappi katavad tavaliselt vaid moosised näpujäljed ja soustiplekid, õrritas kapiuksel juba pikemat aega üks karvane mees, kes kinnitas, et Kardiorus avatakse selts ja seltsimaja ja tasuta kontsert, noh. Esinevad Kriminaalne Elevant ja J.M.K.E.

Tasuta? Vabas õhus? Sellistel üritustel ma viimasel ajal ainult käingi. Mida juhtub nii kord aastas, muidugi. Viimane eesti bändi laiv, mida külastasin, oli Zahir (ja mingid teised) eelmisel aastal, Uue Maailma päevadel. Uues Maailmas on neil seal ka seltsimaja, umbes sama lagunenud, aga väiksem. Vahe on eelkõige selles, et Uues Maailmas pakutakse suppi, aga Kadriorus mängib J.M.K.E.



Kontsert väljas...


Alguses, otse pargis tiigi ääres mängis hoopis Kriminaalne Elevant. Kuna Merje nõudmisel hilinesime moekalt pool tundi, kuulsime vaid lõpulugusid. Selgus, et vahet pole, sest hiljem seltsimajas kanti sama kontsert uuesti ette. Ma pole Kriminaalse Elevandi tegemistega eriti kursis olnud, aga selgub, et Kasparil on valminud raamatu ja CD kombinatsioon "Seiklus Salamandril" (selline: http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/seiklus_salamandril_+_cd/315196 ). Pargis maksis 180 krooni. Lugenud veel ei ole, aga muusikaline pool, niipalju kui pargis oli kuulda, on väga hea.



...ja sees.

Siit paistavad - kui silmi hästi kissitada - loo "Zig Zag" noodid. Märgin igaks juhuks, et see ei ole mõeldud intellektuaalse omandi vargusena.

 

Luigetiigil aerutas ka üks tarakan, kes ajas taga väikseid vaeseid purjelaevu. Pettumusena selgus õhtul, et tegu oli vaid maskiga ning selle taga oli inimolend.


Lisaks esines ka J.M.K.E., räägitakse et tegu on juba vana bändiga, kes tuli kokku juba kaheksakümnendatel. Kes teab, kes teab. Igatahes mängisid nad vana bändi kohta kahtlaselt kiiresti. Aga nii ongi hea. Olen muidu elavast muusikast võõrdunud, aga J.M.K.E-d kuulates tekkis kahtlus, et olen valel teel äkki.

Vastukaaluks näiteks Mart Juure raamat "101 Eesti Popmuusika Albumit" on mind peaaegu veennud Eesti plaadimuusikast loobuma. Aga sellest ehk (loodetavasti siiski mitte) mõni teine kord.

Ja see, et ansambel esineb puude vilus, või lagunenud majas pooleldi mahakistud seina taga, igatahes mulle sobis. Ja mulle meeldis see ka, et võimendus ei ole väga vali (selle maja seinad ja põrand poleks eriti valju tüminat välja kannatand ka). Igatahes väiksem laps magas kogu J.M.K.E. kontserdi mu süles maha.

Seega aitäh korraldajatele. Ma Kadriorgu küll kolida ei kavatse, aga aitäh ikkagi.


Seltsimaja. Pildid tegi jällegi Evoli truu kaamera, mida teravustas ta plinkiv silm ning toestas värisev käsi.

Listen everybody! Desmond wants to do it to me

by Evol Email

Röövel Ööbik pikkis vanasti mõnikord oma salvestuste vahele heliklippe mingitest filmidest. Enamasti olid need India omad, aga 1993. a albumi "Popsubterranea" viienda loo "The Best Of Fantasy Of Science Fiction" alguses hüüab keegi naine "You want to do IT to me? Listen everybody! Desmond wants to do it to me!" Aeg-ajalt ikka mõistatasin, et mis film see on, kõla järgi tundus, et tegu mingi vanema linateosega.

Lõpuks, 17 aastat hiljem mõistatus lahenes. Nimelt on tegemist lühifilmiga "The Beat Generation", mille tegevus toimus tõepoolest ennemuiste, aga valminud on see hoopis 1982. aastal Inglismaal. Tegu on Briti komöödiasarja "The Comic Strip Presents" ühe osaga. Naine, kes Rööbiku plaadi peal kõlab, pole keegi muu kui Dawn French (TV-sta tuttu sarjadest "French & Saunders" ja "Vicar Of Dibley").

Seda kohta võib näha ka Youtube'ist (Desmondi suur stseen algab u 40 sekundi pealt).

Kõige üllatavam on tegelikult see, et ma olen seda filmi kunagi ammu-ammu näinud, tõenäoliselt samaaegselt Röövel Ööbiku tegelastega, sest sarja näidati Soome telekas. "The Comic Strip Presents" sari valmis äärmiselt mõõdukas tempos, nimelt on selle märgi all tehtud saateid 1982-2005, kuid regulaarselt filmiti seda vaid viis hooaega (1982-1984, 1988, 1990 ja 1992). Aga mina nägin ainult mõnda esimest osa.

Siis tundusid nad ikka erakordselt vapustavad - eriti seetõtu, et tegu oli täiesti tundmatute näitlejatega (praegu vaatad, siis on nagu briti all-star näitetrupp), paroodiaobjektid olid enamasti samuti võõrad ja briti komöödiasarju polnud ma ka sel ajal märkimisväärselt näinud (paljud neist, eriti Comedy Stripi liikmete omad, olid veel üldse tegemata). Seetõttu oli üllatusefekt tugev. Kui ma nägin esimest korda episoodi "Five Go Mad In Dorset", siis pealiskaudsel vaatlusel tunduski see vist mulle lastekana, aga alles süvenedes selgus, et tegelt on kõik väga valesti.

Kõige rohkem avaldasidki muljet "Five Go Mad In Dorset" ja selle järg "Five Go Mad On Mescalin". Need parodeerisid Enid Blytoni klassikalist Briti viiekümendate lastekirjandust (natuke nagu Kalle Blomkvist või Scooby Doo heaolu-Briti versioonis, Eestis vist teda avaldatud pole) ning filmis seiklevad söakad lapsdetektiivid, kes jahivad ebainglisepäraseid kriminaale ja muidu homoseksuaale. Ja nendivad, et vähemalt natsid ei olnud nii vulgaarsed nagu ameeriklased.

"Bad News Tour" oli jällegi võlts-dokumentaalfilm algajast Briti hevibändist, kes läks oma elu esimesele tuurile. Natuke meenutab Spinal Tap'i, mis linastus veidi hiljem. Üheksakümnendate alguses olin ma veel hevisõber, nii et aeg on selle episoodi võlu kahandanud. Kuid olgugi, et Bad News oli muusikaliselt Spinal Tapist oluliselt saamatum, meeldis  nende koba peale ära mängitud kontsert mulle oluliselt rohkem kui Spinal Tap.

No ja muidugi "Beat Generation", mille tegevus toimus metsikute poeetide ja valju dzhässi saatel. Teisi osasid ma ei mäleta, või ei näinud. Ka praegu pole ma veel The Comedy Strip Presents DVD-kogumiku esimesest plaadist kaugemale jõudnud, põhiliselt kuna olen siinmainitud osasid mitu korda üle vaadanud.

Nii et mul on elus olnud vähemalt üks kokkupuutepunkt Röövel Ööbikuga - Desmond. Kes tahab seda teha.


Onu Quentin aka Dr Love - "maailmakuulus teadlane ja homoseksualist" (The Five Go Mad On Mescalin).
Praegu just täheldasin, et seoses tuuliste kevadilmadega kannan juba pikemat aega kaelas värvilist rätikut, mis väga sarnane onu Quentini omaga. Igatahes ma ei ole teadlane.

Doktor Pajuoks, türgi oad ja Bud

by Evol Email


"Selle tuhmil pinnal kiiskasid gooti tähed: Dr. T. Pajuoks."

On üks mees, vist juba keskeas. Tema nimi on doktor Pajuoks. Tal on kolm last ja filmistaarist naine, kes on kogu aeg võtetel. Õhtul tuleb ta töölt koju, kantseldab oma lapsi ja teeb süüa. Ise teeb süüa - ahhetavad teised mehed. Kui toit on valmis, lapsed söödetud-kasitud ja lõpuks magama pandud, istub ta sügavasse tugitooli. Kapist on ta võtnud džinnipudeli ja purgi greibimahlaga.  Nüüd segab ta endale igaõhtuse kokteili. Seejärel ta lõõgastub. Ent ta on ka praktiseeriv psühhiaater. Seega mõnikord tuleb tema juurde õhtuti abiotsijaid, haigehingelisi inimesi. Siis võtab ta suure lonksu džinni ja uurib, kuidas on lood hädaliste sugueluga.  Pärast viib ta patsiendi voodisse ja hüpnotiseerib ta ära. Põhjendus on, et hea peatäis und tervistab. See mees elab seitsmekümnendate alguse Nõukogude Eestis. Kohata võib teda Mats Traadi jutustuses "Türgi oad" (1976).

*

Telliskivi tänaval tegutseb teater Oma Lava, kes etendab aeg-ajalt selle jutustuse põhjal valminud lavastust "Türgi oad ehk Armastuslugu eesti moodi". Etenduse/jutustuse sisu hästi lühidalt: traktorist Ollimar Arvik (wtf nimi, eksole) tuleb maalt linna, et õppida inimestega suhestuma. Otsib abi dr Pajuoksalt, seejärel kohtab üht vaimsete huvidega kriitikuneiut Dianat. Lõpuks läheb maale oma naise juurde tagasi, Diana järgneb talle ning tema eeskuju ning mõjutamise abil kasvab väikestviisi ümber. See tähendab, et hakkab jälle sööma. Samuti hakkab lapsi ja remonti tegema.

Soovituste järgi pidi olema tegemist üsna naljaka etendusega - mis ei läinud küll kokku minu ettekujutusega Mats Traadist (või eesti kirjandusest laiemalt). Aga oli jah, üsna naljakas. Muhe ka. Takkajärgi tundub, et see oligi kõige suurem puudujääk, sest raamatukogust laenatud raamatut "Irdinimene/Türgi oad" lugedes selgus, et "Türgi oad" ei olnud originaalis eriti muhe. Samuti polnud ta algselt ka vaffa "Silueti" ja "Horoskoobi" esteetikast kantud vaatemäng. Muidugi oli suur üllatus, et Mats Traat ei olegi maailma kõige tõsisem mees. Ent tema huumor on selline hiiliv, närvipingest ja kolhoosimaastikest vaevatud tegelaskujude vahele ära peidetud. Mõnikord ei tea, kas nutta või naerda. Lavastus andis selle koha pealt selged suunised, et tuleb naerda ikka, aga kui jutustust lugeda, siis saate aru, et mõni asi oligi tõsiselt mõeldud. Tõsisemalt kui esmapilgul tahaks tunnistada.

Ja Dr Pajuoksast, kes jutustuses Arviku maailmavaadet oluliselt mõjutas (kuigi veidi varjatumalt kui Diana), oligi etenduses järgi jäänud vaid osavõtlik pilk ning mõned küsimused vaimse tervise ning suguelu olemasolu teemal. Lisaks limpsis ta rohkem mett kui džinni.

Teine üllatus oli see, et kui kõlas peategelase nimi Ollimar Arvik ja jutt kiskus karteripõhjadele ning hiire rattaroopas lömastamisele (ärge küsige), siis kõik tuli väga tuttav ette. Samas on mul elus läbi loetud Mats Traadi raamatute arvestus ranges ordnungis - neid oli kaks ("Tants aurukatla ümber", "Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga"). Mitte kolm. Ometi tundusid need karteripõhjad tuttavad.

Nimelt "Türgi oad" (1976) on järg jutustusele "Irdinimene" (1967). "Irdinimene" on kirjutatud hoopis teisel ajal ja tegevus toimub kolhoosis, Mats Traadi jaoks hoopis ootuspärasemas keskkonnas. Arvik on siin noor oivikust traktorist, kes on natuke sisse võetud agronoomipraktikandist Elna Saarlepast, kuid nende ühteheitmist takistab linnavurlest telerežissöör Selmar (mida nimi) Ükspuu, kes sõidab pohmas peaga Ollimari traktori uppi ja lõpuks lüüakse traktoristil filmitegemise käigus peaaegu silm välja. Sihuke kolhoosidraama siis. Aga suguelu takistab ka see, et Ollimar kogu aeg juurdleb elu mõtte jne üle. Ja elu mõte on tema arust töötegemises.

1969. aastal ilmus Uno Lahe "Paroodi-koodi-oodiaid", milles läbi tõmmatud said nii noored kui vanad literaadid. Sealhulgas meie Mats ja team "Irdinimene". Ma muidu Lahe loominguga väga tuttav ei ole, aga need paroodiad on kohati päris lahedad ja olen neid korduvalt lugenud.


" Sügisel veetakse supelrandades puuelevandid veest liivale. Kui enesekindel žest! Lubage küsida - kuhu jäävad elevantide hinged? Nad moonduvad pastasulepeaga kirjutatud telefoninumbriteks, ununevad ridiküli põhja, tubakapurused nagu Ždenek Prziczebuiscky huuled suures plaanis (võrdle Ingmar Bergmani filmiga "Maasikavälu"!)"
- Urho Talleke, "Elu võimalikkusest VI kursusel"

"Ka mina avastasin Julie Christie New Wellingtoni ennelõunase seansi poolhämaruses. Ta särab mängides nagu läbipaistvas öö-särgis Lõuna-Rist. Kui kaua see säramine kestab, oleneb särajast, säristajatest, helenduse erakordsuset, särkide tagavarast ja sellest, mida säristaja oma lavastajaga peale oskab hakata.  Nii on neil - Sex! Nõks! Poks! Aga meil on "Sina, minu Aeg" - nailonrevüü õpetlike ilulugemistega."
- Wolmar de Ansop "Kivi-Mähelt Maailma otsa: XXIV Julie Christie'ga Lõuna Risti all"


Ma arvan, et just see tõsine noot, mis hoolimata absurdsetest karteripõhjadest ja mõrvatud hiirtest Traadi "Irdinimeses" kõlama jäi, ajas Onu Thali elevile. Niisiis leiab siit kellegi Mait Pintvaadi teose "Malmmees". See on üsna kobe kokkuvõte "Irdinimesest", olgugi et vaid poolteist lehekülge pikk. Lisaks on raamatus ära trükitud ka kaks retsensiooni.


"Nollimar Tõlwik, stressist hõivatud edumeelne mechanical engineer, asub vastorganiseeritud sovkozi wildwestlikul taustal psühhoanalüüsima oma senist sensiviteeti: tema alateadvus vabaneb teda varem ahistanud caterpillar-tractori-carteripõhjade müsteeriumist. Sic! - utilitaarse maailmamudeli kollaps! Dostojevskiliku kõikeandestatavusega laseb ta TV sadistlikul operaatoril endal isegi silma peast eksratsioneerida (to plough out). Jätkuvasti huvipakkuvalt degenereerub peategelase armusuhe (sex life), vaata - perverssuseni viidud puritanistlik meditatsioon võõrandusprobleemidest voodiserval, kus absoluutselt midagi ei toimu. (Ilmne Zen-Budismi mõju!)"
- Prof. Hiawatha Karuvalds-Lacplesis. "Books And Broads". Literary Quarterly. Simpleton University Edition, Old Centucky DC, 2002.


Teise arvustuse kirjutas esteetikateaduste kandidaat Modest Botškarjov-Tara: "Autori esimese pikema jutustuse (liritsheskaja povestj) generaalseks teemaks on linttraktori ZTZ karteripõhjade tootmise tähtsus nii üldriiklikust kui üldinimlikust vaatevinklist vaadatuna".

Hmm, ma ei valeta, kui ütlen et sellest paroodiast ja libaretsensioonidest oli mul "Türgi ubade" lavastuse vaatamisel palju abi, ja tegelikult on Lahe naljasoon tabanud Traadi raamatute olemust paremini kui Erki Aule lavastus. Muidugi, Lahel oli võimalus kirja panna oma nägemus "Irdinimesest" vahetult pärast algupärandi valmimist, samas kui Aule peab lähtuma helgest nostalgiast mõjutatud tagasipilgust kaugetele nõukaaegadele.

*

Siiski, kõige rohkem huvitab mind dr Pajuoksa saatus ja see, kuidas juua igati tasakaalustatud elus õhtuti džinni greibimahlaga. Psühhiaater Dr Pajuoks meenutab mulle repo man Budi 1984. a Alex Coxi tehtud filmist "Repo Man". Bud ei tarbinud küll džinni, vaid speedi ja laste kantseldamise asemel varastas ta liisinguautosid. Aga mõlemad elasid oma elu mõtestatult ja oskasid neid elu õppetunde ka kenasti selgitada.

Dr Pajuoksal oli alati hüva nõu varuks: "Aga ega jutt ole veel tegelik seks, pigem vastupidi. Terve elujõuline mees ei räägi, vaid tegutseb."

Ja Bud? "What do you know? An ordinary person spends his life avoiding tense situations. A Repo Man spends his life getting *into* tense situations." Muidugi, ta ütles veel palju asju. Ja tegi palju speedi.

Õppinud mehed, igatahes.

Arkham Horror: Lose one sanity. Korduvalt

by Evol Email

"Arkham Horror" on lauamäng, populaarne lauamäng. Kõik kiidavad, peale nende, kes laidavad.  Selle mängimine ongi nigu mäng. Mängukaardid tulevad sellises järjekorras:

1 kaart: Hangi endale mäng. Lose one sanity.
Nagu Necronomiconigi, ei saa AH-d tegelikult osta. Igatahes Eesti poodidest ei saa seda osta. Üks pood küll kuulutas välja ettetellimise, kuid siis liigahtas Chthulu unes ning kauplus kustutas oma veebilehelt kogu Arkham Horrorit puudutava info. Internetist ka ei saa seda osta. Isegi mängu tootja kodulehelt ei saa seda osta. Väidetavalt on tiraazh läbi müüdud. Jajah, kes tahab, see usub.

Merje sai mängu lõpuks kätte puhtakujulise provokatsiooni abil, tirriteerides müüjat, kes küsis "Saan teid kuidagi aidata?",  etteheitva vastusega "Saaksite küll, aga seda mida ma osta tahan, teil ei ole ju". Mille peale müüja võidurõõmsalt puhises ja AH juraka karbi leti alt välja tõmbas.

2 kaart: Loe kasutamisjuhend läbi. Lose one sanity.
AH reeglistik on kakskümmend neli lehekülge pikk. Mängul on kõigepealt arvukad reeglid, siis lisareeglid, aga ka reeglite täiendused ja lõpuks ka erandid reeglitest. Esimene õhtu läkski manuaaliga tutvumise peale. Muide, ma ütleks, et juhend, mis ka teised ei räägiks, on päris korralikult kirjutatud - kui järjest lugeda, annab päris hea ülevaate. Kuid kui midagi hiljem üle kontrollida tahad, siis on pagana raske otsitavat infokildu leida. Selle vastu aitab, kui Internetist tõmmata mõni reeglite kokkuvõte (google: arkham horror basegame flow chart, või midagi taolist).

3. kaart: Sea mängulaud üles. Lose one sanity.
Minu lauamängukogemus on seni piirdunud peamiselt Tsirkuse, Suusaretke ja Ussisõnade mänguga. Viimases on nt 5 täringut, 5 nuppu ja pakike kaarte. See pole eriti võrreldav kõige selle papi- ja paberihulgaga, mis AH karbist välja ilmub. Kaardipakid (lauale tuleb need panna nii 15 erinevasse kuhja), ziljon erinevat mängumärki (dollarid, südamekujulised tervise- ja ajukujulised vaimse tervise zhetoonid, kolli-, vihje-, värava- jne märgid), lisaks tegelaskujude kaardid ning märgid, pakk kaarte Suurte Iidsete Lojustega (peakollid, kelle vastu mäng käib) jms. Mängulaud ise on selline, mis mahub ainult kõige suurema laua peale. Jõuludeks kokkupandud söögilaud seisab siiamaani elutoas ainult selleks, et AH-d mängida ning oma jalgu ära lüüa. Ja kõik kaardid, zhetoonid jms ei taha ikka mängulaua kõrvale ära mahtuda ning pudenevad laua alla, kus käpakil mängusõbrad neid innukalt taga ajavad.

4. kaart: Proovi mängida. Lose one sanity.
Teooria üks, praktika kaks. Esimesel mänguõhtul, kui ma üksinda mängu proovisin, jõudsin ma pärast kõigi vajalike ettevalmistuste tegemist (s.h tegelaskujude valimine ning varustamine vajaliku kraami, oskuste ning loitsudega) läbi teha täpselt ühe käiguvooru. See võttis lihtsalt nii kaua aega, sest algajana pidin ma kogu aeg manuaalil ühe silmaga pilku peal hoidma (vt kaart 2). Siis sai kell 2 öösel ning otsustasin unerahu ja isikliku vaimse tervise huvides mängu pooleli jätta ning magama minna (aga: vt kaart 8...).

5. kaart: Aja kokku Team Sewercide. Õpeta nüüd neile reegleid. Lose one sanity.
AH'd saab küll mängida ka üksinda väga edukalt, aga mitmekesi on ikka huvitavam. Ent selleks, et mängida saaks, tuleb ka kaasvõitlejad välja õpetada. Tegu ei ole paraku mänguga, mida saaks lennult haarata (mõnikord tundub, et ei olegi võimalik haarata. Miskit moodi). Igatahes reeglite tutvustusele tuleb varuda vähemalt tund-kaks. Ja soovitavalt ka veidi luulet, aga tasub mitte pruukida seda liiga uljalt enne kui reeglitest mingi pilt kujuneb.

Lisaks ei saa AH'd mängida suvalisel ajahetkel, sest vajalik on varuda (eriti esimese mängu jaoks) ikka mitu-mitu tundi. Nii et terve õhtupoolik ja tükike ööd tuleb kõigil mängijatel AH jaoks vabaks teha.

6. kaart: Mängi ja kaota. Lose one sanity.
Sedamööda kuidas reeglid selgemaks saavad, saab AH mäng tasapisi hoo sisse. Samas eeldab mängimine ka kõvasti sebimist, sest iga käiguvooru lõpus kui tegelased on liikunud, kollidega võidelnud, seigelnud, hea õnne korral sulgenud väravaid teistesse dimensioonidesse või hoopis sattunud hullumajja või haiglasse - siis tuleb Mythose faas, mis selgitab, mis edasi juhtuma hakkab. Mythos-kaardi põhjal tuleb panna paika ka uus dimensioonivärav, vihjezhetoon ning liigutada kolle.

Eriti kollide liigutamine nõuab täpset silma ja pikka meelt, kuna tuleb kogu aeg jälgida, et liiguksid kõik need kollid, kellel Mythos-kaardi põhjal liikumisõigus tekib. Seejuures tuleb jälgida kollide tüüpe (lendav, seisev, kiire või eriomadustega) ning ühtlasi pidada arvestust et kollide arv mängulaual ei tõuseks üle lubatud piiri. Üleliigsed kollid lendavad kollektorisse (Outskirts), kus nende üle tuleb samuti arvestust pidada ja omakorda jälgida Terror Tracki seisu. Higistamist on Mythos-faasis igatahes kõvasti ja kui muidu on seiklemine üsna lustlik tegevus, siis siin lajatab keerukas mängumehaanika vaesele mängujuhile täie rauaga.

Nii ongi kujunenud, et kui reeglite järgi koosneb käiguvoor viiest faasist (1. Upkeep 2. Movement 3. Encounter 4. Other World Encounter 5. Mythos), siis mina olen leiutanud ka kuuenda faasi: 6. Backtrack. See ilmutab end sagedasti ja suvalisel ajahetkel, kui mul tuleb meelde, et olen midagi teha unustanud, või reegleid täiesti valesti rakendanud. Siis tuleb minna tagasi minevikku ning mängupilti vastavad korrektuurid teha.



7. kaart: Loe luulet. Regain one sanity.
Lõputust õudusest nõrgendatud vaimu tuleb tugevdada luule lugemisega. Nii leidub muide ka AH Common Items kaardipakis muude kasulike asjade nagu dünamiit ja jahipüss kõrval ka selline kaart nagu "Whisky", mille äratarvitamine aitab tegelasel punktijagu meelemõistust tagasi saada.

Esimeses mängus sai Team Sewercide igatahes haledalt Suurtelt Iidsetelt Olevustelt naha peale. Meie tegelaskujudeks olid geront (Johnny Pescador, kelle jõud oli liiga nõrk, et ühtki kolli ära tappa), gangster (KO, kelle sanity oli liiga madal, et tugevamate kollidega rinda pista) ja kaltsakas (Evol, kes oli muidu päris taskaalustatud karakter, aga kelle ebaõnneks oli sattuda minu osava taktika juhtida). Õnneks ei jõudnud me mängu ära lõpetada, nii et täielik kaotus jäi seekord olemata.

Pingelisest mängumaailmast hoolimata muudab AH omamoodi lõõgastavaks asjaolu, et mängu tegelased ei mängi üksteise vastu, vaid üritavad koos kukutada Iidset Kurjust. Nii et tegeleda tuleb koostööga, mitte üksteisele käru keeramisega.

8. kaart: Paki asjad. Lose one sanity.
Viimane etapp on siis kõik see kraam jälle karpi tagasi ajada. Kuna erinevaid zhetoone ja kaarte on nii palju, siis selleks, et järgmine kord mängu ülespanek valutumalt läheks (vt kaart 3), on mõistlik kogu kraam eraldi kilekotikestesse pakkida. See võtab aega nii 15 minutit kuni pool tundi, olenevalt sellest kui hea luule 7. kaardi käigus välja mängiti.

A++ mäng, mängiks veel.

<< 1 ... 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 ... 15 >>