Sewercide.ee luuleminutid

by Evol Email

Luulega on mul pärast kooli kaunis vähe kokkupuudet olnud, kuid on üks žanr eesti luules, mis mind alati on paelunud - nimelt võlts- (või tehis)luuletused. Pean silmas olukorda, kui kirjanikul on mõnes loos luuletaja tegelaskuju ja siis peab kirjanik ka värsiread kujuteldava poeedi suhu panema.

Esimest korda märkasin seda žanri 1978. aastal ilmunud kogumikus „Humoriina”, kus oli ära trükitud humoresk noortest luuletajatest. Noor ja rikkumata poeetiline hing loeb lootusrikkalt ette oma loomingut teistele noorpoeetidele (kahjuks on see raamat hetkel kadunud, nii et tsiteerin mälu järgi):

Kevade see veetlev neidis
kõndis lillelises kleidis 
noppis lilli aasa pealt
ise tegi rõõmsat häält

Kogenum luuletaja ütleb seepeale, et sellest võib veel asja saada, ning töötab luuletuse ümber, umbes selliseks:

Kevad tuleb,
varesepilv õlal
kraaksub tüdruk.

See on jah mõeldud naljana ja moodsa luule nöökimisena, aga mõlemad värsid, mis siin salata, tunduvad mulle täitsa toredad.

Mõni aasta varem andis Einar Maasik oma raamatus „Oi Elu Elukest…” (1968) nõu algajale kirjamehele, kuidas aru saada, kas alustada prosaisti või luuletaja karjääri. Tema hinnangul,

„Kui te näiteks kirjutate nii:

Me kolhoosi
lüpsja Roosi
aretanud puhta tõu
ei käi talle üle jõu
piimaanni järjest kasv
kõrge väärtusega rasv…,

Siis kõlab see väga proosaliselt, mis on selge tõend, et võite just proosa alal loorbereid lõigata. Kui aga kirjutate umbes niiviisi:

Nüüd sadamas on öö on öö on öö
Mu üksinduse väike lambuke nüüd mõtteid sööb
jah sööb
jah sööb…

Ja rohukõrs ja kastetilk
jah trummi
jah lööb
jah lööb…

Siis võite päris kindlalt esialgu jätkata luuletegevust.”

Väärt värsid.

Aga taolised salmid võivad olla ka lausa lihtsad. Näiteks mõtles Jaan Rannapi lasteraamatus „Jefreitor Jõmm” üks tegelane välja sellised luuleread:

Sellest et mu nimi Tõnu
ma ei tunne mingit mõnu

Ega nimi ei riku meest, aga alati kui ma näen mõnda Tõnu-nimelist, kordan automaatselt mõttes neid ridu. Ja millline kirjamees kirjutas kunagi jutu, milles kesksel kohal oli  retooriline küsimus "Quo vadis, väike Madis?" Laht? Aimla? Kahjuks ei tule meelde. Nii et ka Madistega kohtumine meenutab mulle alati midagi.

Minu meelest on tegu tänuväärse lühivormiga, igatahes. Tundub ka, et sellist väliselt lihtsat toodangut ilmub tänapäeval valve- ja olmeluuletajate sulest omajagu. Aga kui päris luuletaja midagi taolist kirjutab, naljapärast või mitte, siis pole nii huvitav. Justkui teadlikult käega löömine. Samas tunnustatud luuletajate sihipäraselt kirjutatud paroodiad (nagu Uno Laht) on jällegi liiga vaimukad ja liiga osava sõnaseadega.

Sellest hoolimata lõpetan just nimelt Mall Katrin Sänikaela luuletusega, mille kunagi hallidel aegadel "Sirp ja Vasara" viimaselt leheküljelt oma punaste kaantega märkmikku kirjutasin.

erootiline pooltund

Jälle jõudma hakkab õhtu
pinge valgub alakõhtu
kell on saamas yhexa
varsti algamas ak
diktor urmas otiga

 

Illuminati: The Game Of Conspiracy

by Evol Email

Muude hädade kõrval (Warehouse 13 teine hooaeg on lõppenud, moodne muusika on rämps, kõrvad hoiavad peast liiga eemale ja juuksed pealigi, pluss üldine tunne, et kõik on nässus) on mind sel sügisel tabanud ka lauamängupisik. Oeh.

Mäletate seda meest Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Švejk”-ist, kes leidis, et maakera sees on peidus, teine, veel suurem maakera? Nii on ka paljude meelest praegune maailmakorraldus fassaad, mille taga peitub teine, palju võimsam ja laiahaardelisem võimustruktuur. Ja maailma ajaloo sees on peidus teine, veel dramaatilisem ning inimvaenulikum ajalugu.

Nii et tegelikult valitsevad maailma illuminaadid või vabamüürlased või trilatimeeria komisjon. Ükskõik kuidas te seda kutsute, need on jällegi vaid ühe perse eri kannikad (aitäh Eesti kirjanikele selle toreda väljendi eest). Ja kõik need on seotud omavahel salasidemetega.

Näiteks Eestis näitab Jüri Lina illuminaate paljastavaid filme TV14, mida kontrollib Tallinna linn, keda kontrollib Keskerakond, kelle juht on Edgar Savisaar, keda omakorda kontrollivad nemad.

Mida sellest järeldada, pole aimugi. Ja kui see side Teile tähendusrikas ei tundu, siis olete kas 1) terve mõistuse juures, või 2) ajupestud.

Mõlemal juhul võite seda mängu mängida.

„Illuminati” autoriks on Steve Jackson. Tänapäeval on ta mitme eduka tootesarja autor (sh Munchkin ja Chez Geek sari, kumbki mind ei huvita). Aga mäletan ma seda meest põhiliselt Bruce Sterlingi raamatust The Hacker Crackdown (tasuta allalaetav, nt Project Gutenbergist). Jacksonil on oma kompanii „Steve Jackson Games”, mis vanasti trükkis põhiliselt RPG materjale. Üks tooteliinidest oli „Cyberpunk” nimeline RPG. 1990. aastal üritas USA Secret Service näppude pihta anda mõnele häkkerile ja operatsiooni käigus otsiti läbi ka SJG kontor. Õnnelik salateenistuse agent leidis käsikirja nimega „Cyberpunk”, võttis selle kaasa ja kinnitas, et see on „arvutikuritegevuse käsiraamat”. Sellest ajuvabadusest inspireerituna sündis mõni aeg hiljem hoopis SJG lauamäng „Hackers”, aga võib öelda, et ka „Illuminati: The Game Of Conspiracy” on samalaadsest absurdist kantud.

„Illuminati” karbist leiab kaks täringut, hunniku dollarimärke ja mõnisada kaarti. 8 illuminaadikaarti kujutavad igaüks endast ühte illuminaatliku ühingut. Siin on selgelt illuminaatlikku päritolu The Bavarian Illuminati ja The Gnomes of Zurich, kuid enamus ühinguid ei ole siiski klassikalise taustaga – nagu nt UFO-d, The Bermuda Triangle ja lõpuks ka The Servants of Cthulhu. Iga vooru alguses saavad illuminaadid raha ja neil on ka palju võimu. Ühingutel on ka eriomadused, n.t Zürichi pägalikud teenivad palju raha ja võivad seda vabalt oma struktuuri piires ümber liigutada.

Mängu võidutingimus on lisada oma võimustruktuuri teatud arv kaarte. Lisaks on ühingutel erinevad alternatiivsed võidutingimused, nt The Gnomes Of Zyrich peab koguma 150 mega$$ ja Bavarian Illuminati kaardivõrgustik peab olema väärt 35 võimupunkti.

Need illuminaadiühingud hakkavad enda külge liitma-vallutama teisi võimu,- lobi- ning huvigruppe. Igal grupi kaardil on ka omad arvuliselt väljendatud näitajad: võim (power, kui kõvasti ründab), vastupanu (resistance, kui raske on teda rünnata) , tulusus (income, mitu $ ühe käiguga teenib).

Mäng ise toimub põhiliselt kaarte pannes (ja võttes). Selleks et ühing saaks mingit kaarti kontrollida, peab ta seda mõne oma kaardiga ründama ning võitma. Seejuures saab oma rünnakut tugevdada raha eest rünnakupunkte juurde ostes (ja vastupidi: rahaga saab ka oma kaitset tugevdada).

Kui kaart on võidetud, paneb mängija selle oma illuminaadistruktuuri. Selleks on kaartidel nooled, mis näitavad, kuidas kaardid ühenduvad. Tugevatel kaartidel (nt Pentagon, FBI või World Bank) on nooli rohkem, nõrgematel (nt Star Treki fännid) sissepoole tulevaid noole polegi, s.t nad saavad olla ainult kellegi mõju all, mitte vastupidi. Jah, justkui päris elus.

Lisaks on igal grupil ka oma meelsus: konservatiiv, liberaal, fanaatik, kriminaal, vägivaldne, rahulik, kentsakas (weird) või oivik (straight). Ka need määravad, kui lihtne või raske on teist gruppi rünnata.

Lisaks on veel erikaardid, mis annavad mängijale mingi võime või boonuse. Ja on veel palju muid reegleid, nt ei pea teist kaarti ründama mitte endale võitmise nimel, vaid ka neutraliseerimiseks (ehk kaart jääb omanikuta) või hävitamiseks (kaart langeb mängust välja). Kuue kaardi hävitamine on nt Cthulhu teenrite võidutingimus.

Aga mäng saab õige hoo sisse hoopis sellega, et rünnata saab nii vabu kaarte laual kui ka oma kaasmängijate kaarte. Samuti, kui vastane ründab mõnda kaarti, mis pole sinu oma, saad sekkuda  ja raha eest tõsta rünnatava kaardi vastupanu. Tegelikult tulebki vastaseid kogu aeg vaos hoida, muidu nad lihtsalt võidavad. Selliste rünnakute ja blokkimiste finantseerimiseks ning tugeva kaitse rajamiseks on omakorda vaja raha, mis tähendab, et on vaja omada tulusaid kaarte. Mida omakorda himustavad teised. Samuti on head noolterohked kaardid, mis suudavad rohkem teisi kaarte kontrollida ja mis teevad oma illuminaatliku impeeriumi suurendamise lihtsamaks. Ja neid kaarte himustavad vastasmängijad samuti. Nii lähebki varsti sujuvalt mäng üksteise tümitamiseks.

Seetõttu, kui mänguelamustest rääkida, siis mäng on jah üsna armutu. Lisaks nõuab mäng omajagu vaimuvirgust ning mõtteselgust, mida mulle jumal paraku väga andnud ei ole. Õnneks täringuveeretamise ja kaarditõmbamisega kaasnev juhuslikkuse element annab ka mulle võimaluse.

Ma ise olen seni olnud rohkem koostöö-mängude (nagu ka Arkham Horror) austaja, sest kui on vaba aeg ja isegi oled väsinud, siis eriti ei taha kaasmängijale pöidlaid silma ja küüsi põske ajada.

Kaardid mängu ühest vanemast versioonist

Aga siinkohal ongi mängu – olgugi et naiivsevõitu – ühiskonnakriitiline teema ja reaalselt eksisteerivad huvigrupid, mis mängu huvitavana hoiavad (enamusel neist on tülide ärahoidmiseks küll kergelt muudetud nimed, n.t mitte Boy Scouts ja MTV vaid Boy Sprouts ja EmptyVee.) Ja paratamatult hakkad kaasa mõtlema, kui kaardid mängulaual üksteise külge sobituma hakkavad, et kuidas ühiskond töötab ja elukene veereb. Tegu on küll USA-teemalise mänguga, ja ütleme nii, et Eesti oludele kohandatud versioon oleks veel huvitavam, aga ka nii on päris tore. Nii et  Illuminati on täiesti  pädev „Pikri” (võib-olla kohati isegi „Käkri”) kvaliteeditasemel satiir. See on ka peamine põhjus, miks „Illuminati” mind mängima kutsub. Siin ei teki  sellist nüri pinginühkimise tunnet, et tõmba kaart, viska täring ja kogu moos (nagu Ussisõnad, khm).

Mäng, mille esimene versioon ilmus juba 1982, ise põhineb otseselt Watsoni ja Shea „The Illuminatus! Trilogy” raamatutel. See on muide ka eesti keeles ilmunud, kuigi minu huvi kadus rada7 foorumis avaldatud tõlkijapoolse tutvustuse lugemisel. Võib-olla kasutas ta liiga palju hüüumärke, ei tea. Ent konspiratsiooniteema on tänapäeval kaunikesti ammendunud, üldiselt on igas telesarjas – või ka raamatutes või koomiksites – mingi cabal, kes kurja haub ja maailma hävingut planeerib. Teine võimalus on lugeda ka Morrisoni „The Invisibles” koomiksit (minu arust samuti moraalselt vananenud, aga see on juba üks pikem ja sitem jutt) või, kui minna päris lõpuni välja, siis lausa Jüri Lina täiesti väliskosmilist teost „Skorpioni märgi all”. Muide, mängujuhendi viimasel lehel on Steve Jackson ise ära toonud väikese raamatunimestiku lisalugemise kohta, nii et sealt saab ka vihjeid.

A+ mäng, mängiks veel.

PS Pärast The Beach Boys’i dokfilmi vaatamist on minu lemmikkaardiks „California”. Seda kaarti lähen ma mängu käigus alati süüdimatult vallutama. Two Girls For Every Boy. Join us.

Kuna mul skännerit pole, siis ka selle kaardi kujundus on vanast 1995 a versioonist

 

Dennis Wilson ja saatan

by Evol Email


Suvel olin kogu puhkuse aja maal, lahkudes sealt vaid üheks õhtuks, et külastada Plink Plonki festivali Tartus. Nimelt tabas suvemaja ökohorrori puhang - majavamm sõi end majja sisse, mille tulemusena pidin poole majast tühjaks lammutama. Selline küllaltki jälk inimeste ja seente võitlus, mille tulemus ei ole nüüdki veel päris selge. Seetõttu elasin küllaltki metsikut ja masendavat elu.

Ainus vaikne koht oli peldik, kus seltsi pakkus üks vana Mojo number. Sealt jäi silma artikkel, milles kiideti ülivõrdes filmi "The Beach Boys And Satan". See on tunniajane dokumentaalfilm teadagi mis ansamblist. Tasapisi tärkas huvi. Selline intrigeeriv vastandus, et kuidas nunnu Ameerika poistegrupp siis äkki saatanaga mestis on? Samuti lubati tutvustuses, et Kim Fowley on filmis, kannab helesinist pintsakut, mõnuleb basseini ääres ja lööb laulu. Kuu aega lugesin seda Mojo numbrit, iga päevaga aina sagedamini seda arvustust ja uudishimu lõi aina enam lõkkele.  Just nii, aeglaselt aga vääramatult, püüab saatan sind oma võrku. Istub õla peal ja meelitab. "Two girls for every boy" oli laulus "Surf City"* välja käidud lubadus. Join us.  Nii et linna jõudes - mõeldud-nähtud.



Kim Fowley osas oli kõik nagu peab, pintsak pimestas silmi ja ta jutustas kuuekümnendate popi ajalugu tõepoolest lauluvormis. Tuleb siiski nentida, et pealkirjale sisu ikkagi ei vastanud. Saatanast oli väga vähe juttu. See oli mingi saksa telefilm tegelikult ja ilmselt on püütud RTL-ist ja Pro7-st nüristatud publiku tähelepanu võita millegi sensatsioonilisega. Tänapäeval muidugi, kui kõik teavad legendiohtrast Beach Boysi avaldamata jäänud albumist "Smile" ja Brian Wilsoni vaimsest läbipõlemisest, aga ka Dennis Wilsoni surmast, ei ole ettekujutus Beach Boysist enam nii üheplaaniliselt nunnu. Aga ega nad mingid paharetid ei olnud ikkagi. Kogu saatana aspekti sisu oli tegelikult Beach Boysi liikmete (vendade Brian ja Dennis Wilsoni) põgus kontakt Charles Mansoniga. See tegevusliin tundus filmile vaid kõmu mõttes külge kleebitud kõrvalepisoodina. Ning seda ei suudetud hästi lahti jutustada.

Filmi põhiosas oli tegu hoopis igati tõsise ja faktiohtra surfrocki ja Beach Boys'i ajaloo lühikese ülevaatega. Film lõppes Brian Wilsoni äravajumisega kuuekümnendate lõpus/seitsmekümnendate algul. Autoritekst filmis puudus ja kogu info edastati pildi ja filmi jaoks spetsiaalselt tehtud intervjuude (Brian Wilson kaasa arvatud) vahendusel. Seetõttu on Beach Boysi ajalugu sügavamalt tundmata raske kõigist nüanssidest aru saada.

Charles Mansoni ja The Beach Boys side on filmi järgi väga lühidalt midagi taolist (huvilised võivad ise Mansoni kohta netist lugeda, eks):

Dennis Wilson tutvub Mansoniga viimase initsiatiivil. Dennis abistab Mansonit muusikategemisel ning tutvustab Mansonile produtsent Terry Melcherit. Siis aga leiavad nii Wilson kui Melcher, et Mason on  väga kentsakas inimene ja loobuvad Mansoni muusikakarjääri edendamisest. Kuna Manson suhtus oma muusikukutsesse ülitõsiselt, aitab ebaõnnestumine kaasa Mansoni kannatuse katkemisele, kes ei jõua enam oma planeeritud apokalüpsist (Helter Skelter) ära oodata. Nüüd saadab ta oma jüngrid välja. Kuna ta on Melcheri peale vihane, siis suunab ta nad just nimelt Melcheri majja. Aga seal elas tol hetkel sees hoopis Sharon Tate ning temast saigi Mansoni tuntuim ohver. Ehk siis Dennis Wilson on kaudselt Sharon Tate'i surma ja üldisemalt Mansoni mõrvade esilekutsuja.

See võiks olla põnev teooria, kui ta poleks liiga laest võetud, sest siin on väga valikuliselt rida sündmusi üksteise järgi asetatud, et tekiks justkui kindel põhjus-tagajärg seos. Samuti polnud filmitegijatel eriti palju *täpset* infot, mis asju Wilsonid ja Manson omakeskis siis ajasid. Siiski väärib märkimist, et The Beach Boys salvestas ühe Mansoni kirjutatud laulu (tõsi küll, nad töötasid selle ennem ümber), mis jõudis bändi ühe singli B-poolele. Seevastu siin on vankumatu tõestus ansambli saatanlikkuse kohta: http://www.jesus-is-savior.com/Evils%20in%20America/Rock-n-Roll/beach_boys.htm.

Draamat oli filmis kunstlikult üles puhutud ka sellega, et viidati ka Dennis Wilsoni surmale, justkui sel oleks mingi seos filmi sündmustega. Tegelikult elas Dennis kuuekümnendatel päris lõbusat elu ning uppus alles 1983. aastal. Selleks ajaks oli Manson kauge möödanik ja Brian Wilsonil oli katus juba aastaid sõitnud.

Kokkuvõttes ma ei usu, et see saatana-teema just paljusid vaatajaid veenab. Palju tähelepanuväärsem oli ilmselt Brian Wilsoni allakäik, mis leidis aset paralleelselt Mansoni tegevusliiniga. The Beach Boysi kontekstis oli Brian juba 1967. aastal enam-vähem läbi põlenud, põhjuseks uimastid, arenevad vaimsed häired, samuti Wilsoni üliambitsioonika ja südamelähedase projekti "Smile" albumi lõpetamatajäämine. Sellest räägib film päris pikalt. Ja see kõik on väga huvitav ja omamoodi liigutav, vähemalt neile, kes "Smile" albumit kõrgelt hindavad (Brian Wilson salvestas selle 2004. aastal uuesti). Ma ise väga kõrgelt ei hinda, sest pole kunagi väga pikalt suutnud kuulata seda. Wilsoni vokaal eriti aastal 2004, on mulle ikka väga vastumeelt.  Mulle endale meeldivad just varasemad The Beach Boys'i salvestused, mis on noh... kentsakad. Omamoodi lõbusad. See on ka põhjuseks, miks ma filmi üldse vaadata tahtsin. Ja Kim Fowley, muidugi.



Siis Johnny Pescador küsis väga õige küsimuse, et mis surfi-bänd see Beach Boys niiväga oli? Vastan. Kuuekümnendate surf-bändid ei olnud sugugi ainult instrumentaalansamblid. Arvestage, et tolleaegne California surf/hotrod skene formeerus eelkõige surfamise ja autode ümber. Muusika kui stiil oli alles leiutamisel ja oli ka lauljaga ansambleid. Vokaalgruppidest The Beach Boys'i järel tuntuselt järgmine oli ilmselt Jan & Dean, nad olid küll rohkem hotrod-fännid. Ka nende võime ägedaid poplugusid salvestada oli tähelepanuväärne, kuigi nad tegid seda sama peenikese häälega kui The Beach Boys, paraku. Instro oli sel ajal vaid üks suund, kuigi tänapäeval seostub sõna "surf" tõepoolest eelkõige kitarriludistamisega nagu Pulp Fiction (ehk siis nagu Dick Dale, sellele assotsiatsoonile tänapäeva kuulaja peas oli viidatud ka sakslaste filmis). Üks minu kõige lemmikum kuuekümendate surfpala ongi laululugu - The Trashmeni plaadistatud "King of the Surf" (Well we're taking my woodie and heading on down/ Where the cool cool surfers all gather round jne).

* "Surf City" salvestasid hoopis Jan & Dean. Brian Wilson oli siiski loo esialgne autor.

Laulvad kalad ja Os Mutantesi kannibalid

by Evol Email

Selleks et saavutada isiklik unikaalne sisekaemus Brasiilia müsteeriumitesse, peaksin ma  ise kohale minema. Aga pole eriti tahtmist. Seetõttu minu andmed Brasiilia kohta piirduvad reisikirjadega.

Näiteks reisikirjaga sellest, kuidas poolakas Arkady Fiedler sõitis enne Teist Maailmasõda laevaga Amazonast mööda täitsa lõppu välja ja siis metsas ringi hulkus ("Kalad laulavad Ucayalis", eesti k. 1965; Ucayali ise jääb Peruu aladele, kuid on Amazonase n.ö otsene pikendus). Vahepeal kuulas, kuidas kala laulab. Nagu selles PVA laulus, mäletate - "Kala laulab kala laulab suuga miks te tapate kalu tapke raisk linde". Metskalkun ja tuukan olidki peamised põmmutamisobjektid Adrian Cowellile, kes põhiliselt pikutas matil koos vendade Villas Boastega Brasiilia geograafilises keskpunktis, Xingu jõe ääres, kuid käis vahepeal ikka jahil ka ja peksis keelt kohalike indiaanlastega. Need indiaanlased olid muidu sõbralikud, aga kogu aeg tuli ette vaadata, et nad sulle kaikaga kuklasse ei koksaks ("Džungli südames", eesti k. 1968). Valgeid rändajaid ja töölisi langes seal nagu loogu. Mitte paha pärast, indiaanlastel oli lihtsalt tihti vaja oma õngekonksude tagavarasid ja muud varustust täiendada.

Ja siis sakslane Wustmann, kes külastas kaaslastega Brasiiliat viiekümnendate lõpus ja kirjeldas kõike ainult ülivõrdes. Muide, iidne Eesti nali on see, et vaimustusse sattunud sakslane (antud juhul turist) karjub "ahvi söön! ahvi söön!" (pro ach wie schön). Selle peale vanad eestlased naersid nii et kõht kõveras. Lollakad sakslased. Võiks arvata, et brasiillased ka muigasid natuke, kui kibekiiretest neljakümnendatest väsinud korrektses vormirõivastuses Inge, Günther ja Erich 1958. aastal Brasiiliat inspekteerima saabusid.


David Byrne (ex Talking Heads) võib end pidada samuti kui mitte just maadeavastajaks, siis igatahes brasiilia muljete maaletoojaks, nagu eelmainitud reisikirjanikudki. Tema tõi uuesti Euroopasse Os Mutantes'i S~ao Paulost. Nimelt David Byrne oli jõukas caraiba, kellel jätkus raha ka isikliku plaadifirma Luaka Bop tarvis. 1999. aastal ilmus selle märgi all OS Mutantes'i best-of kogumik "Everything Is Possible", mis (taas)tutvustas tol hetkel suhteliselt unustusehõlma jäänud Brasiilia psühhedeelse rocki kollektiivi.

Sellesama reliisiga kohtusin ma hiljuti poes ja kogemata ostsin selle ära, eelkõige seetõttu, et polnud kunagi bändi muusikat kuulnud. Muidu ma best-of plaate eriti ei armasta ja see, et plaadi esikaanele oli kirjutatud "Best of Os Mutantes" oleks pidanud olema selge vihje. Ent mina kinnitasin endale, et see tähendab hoopis, et tegu on parima albumiga OS Mutantes'i diskograafias. Usun, mida tahan uskuda, eksole.

Muidugi eksisin. 14 looga plaat hõlmab ajavahemikku 1968-1972, mõningase rõhuasetusega 1968. a debüütalbumil "Os Mutantes". Raske on lahti saada muljest, et kogumiku valikut on natuke tuunitud hüpoteetilise Euroopa kuulaja kõrvade jaoks, kes ootab Brasiilia bändilt loomulikult vinget lääne rocki ja brasiilia traditsioonilise muusika kokkumängu. Eriti just uuemates lugudes domineerib just nimelt traditsiooniline latiinovärk (El Justiciero nt), olgugi et mõnikord on tegemist paroodiaga (Cantor de Mambo). Siinkohal on minu enda ootused ilmselt veidi ebaadekvaatsed, sest mind ennast huvitas eelkõige see, kuidas psühhedeelne rock 1968. aastal - mis oli psychi kõrghetk üle kogu maailma - Brasiilias juuri ajas. Muide plaadi kaaskirja kohaselt ei olnud Os Mutantes esialgu väga suured brasiilia rütmide austajad.

Os Mutantes seondub ikkagi enamasti eelkõige sellega, et nad segasid kohalikku muusikat ja läänest imporditud psühhedeelseid eksperimente. Kuidagimoodi jõudsid kohalikud intelligendid nimelt järeldusele, et kultuuri tulebki sisse tuua, seda laenata, tõlgendada ja kasutada, nii mis jaksad. Ise nimetasid nad seda antropofaagiliseks lähenemiseks. Ehk siis võõrmõjud tuleb sisse süüa, läbi seedida ja siis väljastada. Selline vana hea saiategemise meetod. Tulemuseks Tropicalismo liikumine ja muuhulgas ka Os Mutantes'i debüütalbum 1968. aastal.

Siinkohal tuleks märkida, et rahvamuusika vältimatu mõju ladina-ameerika rockile ei peaks olema sugugi enesestmõistetav - briti invasioon leidis kuuekümendate keskpaiku aset ühtemoodi nii Ameerikas, Eestis kui Ladina-Ameerikas ja tulemuseks palju Rolling Stones'ist ja Beatles'ist mõjutatud kollektiive, kes püüdlikult ägedamate lääne bändide lugusid järgi tegid. Ilma igasuguse rahvamuusika mõjuta. Los Saicos Peruust on üks tuntuimatest, aga põgusalt olen tuttav ka "Urugai invasiooniga", mis tähistab kuuekümnendate hetki, kui Uruguai biitansamblid Argentiinat vallutasid (oli KO-l isegi üks CD sellel teemal, aga bändi nimi ei tule meelde praegu).

Samas ei olnud 1968. aasta Brasiilias enam selline lihtne entusiastlik aeg. Ma arvan, et ei liialda, kui väidan, et kuuekümnendate alguses olid terminid "Brasiilia" ja "progress" igas reisikirjas sama lahutamatud nagu sukk ja saabas. Brasiilia lihtsalt arenes nii enneolematu tempoga, seejuures pakkudes uut ja huvitavat ka ühiskondliku elukorralduse aspektist - nii Cowell kui Wustmann nendivad imestades, et Brasiilia, see on riik ilma rassivihata. Selle arengufaasi sümboliks on ilmselt tolleaegse presidendi Kubicheki poolt 14 kuuga kõige sügavamale sisemaale sirtsusohu rajatud pealinn Brasilia 1959-1960. aastal. Cowell, kes võttis osa retkest Xingu jõele, osutuski üheks väikeseks mutrikeseks progressi võidukäigus. Nende ekspeditsiooni ülesandeks oli nimelt rajada lennuki maandumisrada Brasiilia geograafilisse keskpunkti, mis pidi sümboliseerima, et iga Brasiilia punkt, ka kõige sügavam Amazonase sünklaan on vahvale Brasiilia rahvale kättesaadav. Sellisesse edasipüüdlikusse konteksti sobitub ka läänest tulev muusika, eriti "Briti invasioon" suurepäraselt.

Aga 1968. aastal olid juba teised ajad,  elu läks süngemaks ning konservatiivselt meelestatud sõjavägi võttis vaikselt, kuid kindlalt valitsusohjad üle. Samas olid üliõpilased muutunud aktiivsemaks (vasakpoolsed, loomulikult) ja toimus rida kokkupõrkeid sõjaväe ja noorte vahel. Ja mis puutub muusikasse, siis 1968. aastal oli maailmas kätte jõudnud psühhedeelse rocki kõrghetk (Sgt Pepper, eksole).

Seetõttu on selge, et Os Mutantes, keda mõjutasid-õpetasid tolleaegse Brasiilia kõige hullumeelsemad kunstiinimesed, kes võtsid südamesse teksti "Kannibalide manifest" ning kelle loometee algus kattus noorsoo poliitilise aktiviseerumisega, ei olnud mingi lihtne koolipoiste rockansambel, vaid suurte ambitsioonidega tõelises helinäljas vaevlev psych-grupp. Ja kui nad stuudiosse jõudsid, ei hoitud end tagasi. See, milleks muutus traadibändina alustanud Os Mutantes oma debüütalbumi salvestamise lõpuks, on päris hoomamatu. Seda ei seleta ainult lääne mõjudega. Seda peab ise kuulama. Need 1968. a lood on jäetud millegipärast kogumiku lõppu, ja plaat algab uuemate, mitte nii segaste salvestustega. Nii et alustage tagantpoolt. Jah, see esimene album tasub siiski üles otsida.

Teisest küljest jällegi, oleks raske ette kujutada, et Os Mutantes oleks niivõrd abstraktset helipilti saanud järgmistel albumitel uuesti rakendada, ilma et see mõjunuks enesekordusena. See on natuke justkui Cowelli džungli keskele augu tegemine - kui see on valmis, siis on päris suur nõutus, mis edasi. Vähemalt selle kogumiku põhjal on raske öelda, et Os Mutantes'il oleks oleks pärast debüütalbumi valmimist olnud selge plaan, kuidas edasi minna. Selles mõttes on uuemad traditsioonilised lood üsna loogiline resultaat.

Igatahes on aeg plaadi helid muutnud samavõrd aegunuks (sest selliseid psühhedeelseid heliväänutamiskatseid sai teha ainult paar aastat, enne kui see ilgelt ära tüütas) kui ka unikaalseks (sest nüüd kõlavad need ammukadunud helid jälle huvitavalt). Os Mutantes ei unusta siin kordagi end soleerima/improviseerima/jämmima - vähemalt mitte kauaks, enamus lugusid on alla 4 minuti pikad (psühhedeelikute kohta muljetavaldav napinoodilisus) ning seetõttu jääb album üldjoontes kergesti läbivavaks. Elektrikitarri on üllatavalt vähe, aga see mis on, mõjub. Kuuekümnendatele tüüpiliselt punnitatud laulustiilile pakub teretulnud vaheldust Rita Lee naisvokaal.

Täpsemalt on aga jällegi raske kommenteerida, sest aeg, koht ja inimesed on niivõrd kaugel, teisel kontinendil ja rohkem kui 40 aastat tagasi. Samuti puudub mul täielikult huvi bossanova, samba või mis iganes muu ladina-ameerika muusikastiili vastu. Nii et mul pole lootustki sellest muusikast aru saada. Siiski tundub mulle, et ma eelistan Lõuna-Ameerika biiti/garaazhirocki Os Mutantes'i muusikakannibalismile. Ja neile mõlemale lugusid Xingu indiaanlastest. Õige pisut, aga ikkagi.

PS Soovitan igatahes nii Os Mutantes'i kogumikku kui ka Adrian Cowelli raamatut. Boonusena aitavad Cowelli kirjeldused  looduslähedasest elust vihmametsades saada üle ka Avatari tekitatud iiveldusest.

Pildid on pärit Erich Wustmanni raamatust "Weiter Weg in Tropenglut", kirjastatud Leipzigis.

The Electric Prunes ja kaks laulukirjutajast prouat

by Evol Email

The Electric Prunes'i debüütalbumist (1967) ei saanud ma lihtsalt mööda minna. Keegi, kes on kord kuulnud nende singlit "I Had Too Much To Dream Last Night" ei saa seda teha. Elu ei ole pärast seda enam endine. Seepärast ostsin plaadi ära, hoolimata kallist hinnast. Tegu on järjekordse Rhino reliisiga, millel lisalugudeks vaid küll bändi avasingel "Ain't It Hard/Little Olive" 1966. aastast.

Bänd ei ole kuulus, aga ka mitte tundmatu, näiteks Valter Ojakäär pühendas neile oma "Rockmuusikast" raamatus oma viis rida, mis pole paha tulemus. Neid mäletatakse natuke ka selle poolest, kuhu nende karjäär välja viis, sest juba 1968. aastal avaldasid nad ladina keeles lauldud psühhedeelne/gregoriaani/gospel/misiganes-religioosne-ülepingutus kontseptuaalalbumi "Mass In F Minor", kus nad väidetavalt isegi pilli ei mänginud (seda tegid stuudiokehad). Selline pauk sai lõppeda ainult ansambli lagunemisega. Vähemalt oli, mida meenutada.,

The Electric Prunes'i elu tipphetkeks oligi singel "I Had Too Much To Dream (Last Night)", millega nad kohe edetabelitesse välja jõudsid (teine tipphetk oli kahtlemata "Mass In F Minor"...). Juhitakse ka tähelepanu sellele, et see oli "Nuggets" kogumiku (ehk siis garaazhirocki piibli..) avalugu. No ma ei tea, mis saavutus see nüüd just on, aga see on väga hea avalugu igale plaadile kahtlemata. Käesolevale albumile samuti. Algab ähvardava kitarrisuminaga (millegipärast meenub The Mummies'i "Fly") ja jätkub alguses petlikult unelevalt, mis varsti moondub inim- ja kitarrikarjetest häiritud psychrockiks, kus kitarrihelid on salvestatud õigetpidi, valetpidi ja mõlematpidi. Aga seejuures on säilinud ka täiesti edetabelivääriline popmeloodia.

Siit jõuamegi kahe kõige olulisema asja - õigemini isiku - juurde sellel albumil. Nendeks on Annette Tucker ja Nancie Mantz. Nimelt The Electric Prunesi "I Had To Much To Dream Last Night" on kirjutatud kahe professionaalse laulukirjutaja poolt. Ja kuna plaadilepingu sai ansambel just nimelt selle singli põhjal, kirjutasid plaadifirma ja produtsendi nõudmisel esikalbumi materjali suures osas samuti need kaks naist. Lisaks oli albumi produtsent David Hassinger popmuusika maailmas vana kala, kes oli teinud koostööd Rolling Stonesi ja The Monkees'iga. Nii et 1) Rolling Stonesi mõjusid võib siit plaadilt omajagu leida 2) The Monkees'i edu põhines justnimelt professionaalsetel laulukirjutajatel.  Seega ajal kui rokenrolli ja bluusikaverite aeg oli pöördumatult läbi saanud ja iga vähegi tõsiseltvõetav bänd oma materjali ise kirjutas, oli The Electric Prunes sattunud olukorda, kus lood tulid väljastpoolt ja oma lugusid neil salvestada ei lastud.

On see nüüd suur puudus või mitte? Raske öelda, sest ausalt öeldes ei tundu The Electric Prunes'i originaalmaterjal just väga originaalne ega vapustav. Ja hoolimata sellest, et tänapäeval on selge, et Lõhmuse, Brandesi jt elukutseliste laulukirjutajate toodang on puhas prügikastimaterjal, olid kuuekümnendatel siiski teised ajad.

Esimene ootuspärane tulemus on, et album pole seetõttu just terviklik psühhedeelne meistritöö. Teine, veidi ootamatum tulemus on, et bändil oli võime Tucker/Mantzi poplood rüütada lahedasse garage/psych vormi. Oli ju ka "I Had Too Much To Dream Last Night" algselt kirjutatud kui tasane poplugu, aga The Electric Prunes keeras selle pea peale.

Või võtke kasvõi nende järgmine singel "Get Me To The World In Time", mis avab selle albumi b-poole. Jah, päris sama kõva hittlugu loomulikult oodata pole, kuid raiuv kitarr ja metsik rütm tagab kui ka mitte uue psychrock-meistritöö, siis vähemalt kõva garaazhirocki loo, mis sobitub igasse plaadikogusse, mis algab Bo Diddley'st ja lõpeb The Falliga. Bo Diddley'lt on siinkohal muidugi kõvasti laenatud.

Tucker/Mantzi "Are You Lovin' Me More (But Enjoy It Less)"  laulust on minu rõõmuks saanud kiire garaazhipunk, mis ennustab ette NY Dollsi ja The Dictatorsi stiilis bändide tulekut. Muidugi vaid senikaua, kuni elektriorel räigelt sisse sõidab.

Bändimeestel ise lubati albumile panna kaks lugu. Kumbki nendest ei ole paraku väljapaistvaimate lugude seas. "Luvin" on suht amatöörlik rütm-ja-bluus, mida kõik tol ajal mängisid. Seevastu "Train For Tomorrow" on päris tore unistav psychrock.

Eraldi võiks veel märkida samuti Tucker/Mantzi lugu "Sold To The Highest Bidder", mis The Electric Prunes'i tõlgenduses on salvestatud kui totaalne sõda Havai ja Kreeka pillitinistamise vahel. See kõlab veidi nagu surf (meenutage samuti kreeka-teemalist Misirlou'd), mis kulmineerub Kreeka saarestiku mahapõletamisega Kamehameha Suure laevastiku poolt.

Umbes veerand Tucker/Mantzi toodangust ja seega ka albumist on siiski väljakannatamatu. The Electric Prunes kõlavad siinkohal nagu suvalised säästumuusikud. "Onie" on mage popballaad, ja laulja igavlev esituslaad ei aita sugugi kaasa. "About A Quarter To Nine" on samalaadne vaikne ja tüütu nunnutamine ning "The King Is In The Counting House" on tobe klavessiinipõhine lastelugu.  Noh, The Kinks on midagi taolist samuti üritanud ("Animal Farm" meenub mulle), ent The Kinksil oli Ray Davies, mis iga banaalsuse suutis uhkelt välja mängida. Aga The Electric Prunesi loos pole midagi, mis kõrva torkaks või meelde jääks.

Plaadi lisalugudeks on bändi debüütsingel, mille avalugu "Ain't It Hard", on äraütlemata lahe garaazhipunk, kui ka mitte just eriti originaalne (tegu on ka laenulooga). Igatahes kitarrimäng ja -rütm on 50% "rongirattad ragisevad" ja 50% "Batmobile sõidab ringi aknad lahti ja stereo põhjas". B-poole lugu on The Electric Prunesi originaalpala "Little Olive". Üldiselt oleks The Electric Prunes'i omatehtud rokenrolli-lood veidi lahedamad kui seal oleks vähem rütmi-ja-bluusi. Ja suupilli, suupilli pole kunagi liiga vähe. Aga nii pole ka viga.

Kuhugi debüütalbumi ja "Mess In F Minori" vahele jäi bändi teine album "Underground", mis sisaldas juba rohkem originaalmaterjali, aga sellest tehakse üldiselt vähe juttu ja seda ma pole kuulnud. Kuid käesolevat plaati võin mõnest igavast loost hoolimata küll soojalt soovitada.

<< 1 ... 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 ... 15 >>