Kaugel, kaugel, kus on mu kodu. Ja Johnny.

by Evol Email

"Red River Valley" on algselt folklaul 19 sajandi lõpust, mille mõtlesid välja õnneks tundmatuks jäänud kauboid. Hiljem inkorporeeriti see ka eesti popmuusikasse - "kaugel, kaugel kus on minu kodu/ kaugelt tervisi saadan ma sul/ jne". Tooks ka helinäite, aga leidsin youtube'ist vaid ühe esituse. Seda laulab üks Madis ja las ta laulab.



"Red River Valley" kallal on hambaid murdnud paljud kuulsad lauljad, kuid 1959. aastal salvestas Johnny & The Hurricanes hoopis väga toreda rautalanka-variandi "Red River Rock". Nagu popmuusikas ikka, on tegu eelkõige hea äriideega - nende mõte oli salvestada vanu laule moodsas rütmis ("Reveille Rock" on samuti mu vana lemmik). Tulemus oli tihti päris hea. Üldse minu meelest on need viiekümnendate instrosaundid päris võluvad, kuulake Duane Eddyt kasvõi.

"Red River Rock'i" kõige parem uustõlgendus on omakorda Silicon Teensi oma. Jällegi aitäh Miettisele, kes "Räkärodeos" mängis kunagi Silicon Teensi versiooni laulust "Let's Dance", millega Soome saatejuht - nagu tavaliselt - suutis mind jällegi täielikult hämmelduma panna. Elektroonikud!? Räkärodeos? Sama hästi võinuks ta Pink Floydi mängida. Mida ta muidugi mõne aja pärast tegi ka.



Hiljem selgus, et Silicon Teens oli Mute Recordsi projektijuhtide projektansambel kaheksakümnendate algusest. Selline sugugi mitte põnev fakt popmuusika ajaloost, aga need elektroonilised töötlused 50-60-te rokenrolli raudvarast, mis teostatud 1980. a riistvaral, on väga head.  Kuid eelkõige oleme siiski tänu võlgu Johnny & The Hurricanes'ile, kes soliidse folklaulu esimesena rüvetas.

Aitäh, Miettinen. Aitäh, Johnny.

Ja et lõpetada lühiekskursioon elektroonilisse muusikasse veel rõõmsamalt: möödunud nädala lemmikplaadiks oli The Swamp Rats'i kogumik "Disco Still Sucks". Aasta siis oli umbes 65-66: "You Ain't No Friend Of Mine", aga vajadusel võisid soorotid veel palju, palju valjemini mängida.

Lühidalt: Billy Childish'i õpetussõnad

by Evol Email

Billy Childish teab, mis räägib.

"I hate middle-age people trying to be teenagers. I hate teenage society. I think all the people who thought rock'n'roll would undermine society and ruin all values were all right. People who smashed "Be-Bop-A-Lula", who said this music was going to ruin everything - they were correct." (lk 37)

"I don't think loud music is cool. I think it is a pain in the arse." (lk 41)

Intervjuukatkendid raamatust, mida loen praegu.

 

Stseenid Ameerika undergroundist, kaheksakümnendate seisuga

by Evol Email

..aga indie on lahe. Hea et see jutuks tuli. Kasulikuks abimeheks indievärgi meenutamisel on Michael Azerradi 2001. aastal ilmunud raamat "Our Band Could Be Your Life: Scenes From The American Underground 1981-1991". Siin pole mingit kahemõttelisust, mees on Indiepuritaan suure i-ga ja suure suuga.

„Our Band Could Be Your Life” üritab teadlikult võtta liiga suurt suutäit. Ühest küljest on püütud kirjeldada terve aastakümne jagu USA alternatiivroki ajalugu. Teisest küljest – kuna selline ülevaade pole eriti võimalik – on autor selekteerinud 13 USA ansamblit, kelle elulugu ta jälgib. Siin on Black Flag, Minor Threat, The Minutemen, The Replacements, Mission Of Burma, Sonic Youth, Big Black, The Butthole Surfers, Mudhoney, Beat Happening, Dinosaur Jr, Fugazi. Nende bändide lugude kaudu peaks siis formuleeruma ka mingi üldistus. Kuivõrd see õnnestub on juba lugeja otsustada.

Mina tellisin raamatu eelkõige luubi alla võetud bändide pärast, kuna enamus neist polnud oma tegutsemisajal Eestis eriti tuntud, kui üldse. Seetõttu mõtlesin end harida. Paralleelselt kuulasin ka bändide plaate ja oma rõõmuks leidsin ühtteist uut ja avastamisväärset, kuigi suurima üllatuse pakkus hoopis raamatust välja jäänud Meat Puppets (teda raamatusse ei võetud, sest polnud piisavalt puritaanlik Azzerradi meelest), täpsemalt nende kantrit väänav teine album „Meat Puppets II”. Need bändijutud on informatiivsed, võrdses koguses ajalugu ja anekdoote, samuti veidi laiemat konteksti. Kõrvaltegelastena figureerib ka rida teisi bände, keda Azerrad eraldi peatüki vääriliseks ei pidanud. Vähem meeldib mulle, kuidas ta muusikast kirjutab. Raamat on raamat, siin ei pea nii lühidalt ja punnitatult kirjutama nagu kusagil arvustuste kolumnis. Nt Mudhoney ühe albumi kohta kirjutas ta „a river of battery acid and honey”. Sihuke segane võrdlus sobib rohkem Mojosse. Võta rahulikult ja selgita, mis värk on.

Aga võib-olla mitte nende bändide lugudes ei ole raamatu peamine võlu. Veel huvitavam on raamatu teine fookus - see, kuidas USA muusikascene toimis ja arenes. Autor võtab üksipulgi läbi selle, kuidas käis kontserdite korraldamine, kuidas rajati oma sõltumatud plaadifirmad, nagu SST, Touch&Go, New Alliance ja Dischord. Ning loomulikult see, kuidas toimus suhtlus ja infovahetus - abiks postkontor, tuuride käigus loodud isiklikud kontaktid ning zine'id ja kolledžite raadiojaamad. Samuti on palju lugupidavaid kirjeldusi ansamblite ületamatust tööeetikast ja askeetlikust elust. Selle musternäidiseks oli muidugi Black Flag – karmid kitarrimängutrennid, kommuunielu, DIY-meetodil loodud plaadifirma SST, peost-suhu elu ja hiidpikad kontsertreisid, ainsaks tujutõstjaks vingugaas, mis tuuribussi lagunenud summutist otse kabiini imbus. Aga ega teised bändid ei olnud eriti kehvemast puust ja 100-päevaste tuuride käigus iga jumala päev uus kontsert anda, igakord eri linnas, tasuks vaid kommiraha, oli täiesti igapäevane asi. Indiepuritaan Azzerradi meelest on see igati kiiduväärt.

Nii et võite teada saada - kel huvi on teada saada - et indievärk kaheksakümnendatel ei olnudki ilmtingimata poos, kogu scene rajati nullist ning tegelikult oli vaja ainult kitarri, pastakat, kasti õlut ning inimestega suhelda. Ja elada ennastsalgavalt.

Azerradi entusiasm ulatub tegelikult veel kaugemalegi - ta väidab tõsiselt, et kõige selle eesmärk on ei enam ega vähem kui maailma muutmine. Selle koha peal hakkavad kõik lugejad arvatavasti köhima ja eriti köhivad muidugi kriitikud, sest eks see kõlab kõigile ebamugavalt. Eriti 21. sajandil.

Mulle tundub küll, et Azzerrad natuke siiski dramatiseerib üle isolatsiooni, milles kaheksakümnendate USA bändid viibisid. Nimelt bände, kellel oli rohkem kommertsedu (Meat Puppets, Feelies, dB’s aga ka R.E.M. muidugi) ta lihtsalt raamatusse ei võtnud. Plaadileping polnud samuti võimatu asi, eriti kui bänd tuunis end natuke raadiosõbralikumaks. Raamatu vast kõige lõbusam koht saabus siis, kui Ian MacKaye Minor Threat’ist avastas oma pahameeleks, et bändikaaslased kirjutavad salaja uusi lugusid... U2 stiilis. MacKaye muidugi saatis oma bändi hoopis laiali. Hoobilt.

Loomulikult pole kahtlust, et kogu kaheksakümnendaid näeb Azerrad läbi idealiseerivate nostalgiaprillide. Kuid mingi moraal siin raamatus ikkagi on. Tee tööd ja näe vaeva, mis ei tapa, teeb tugevamaks jne. Tegelikult ma arvan, et muusikule võiks selle raamatu sirvimine olla kasulikum kui mõne turunduskäsiraamatu lugemine. Siit võib vastuse leida küsimusele, mida teha siis kui facebookis on kõik fännid juba sõpradeks võetud, video ETV-s ära näidatud, demod myspace’i üles laetud, debüütalbum omakirjastuslikult välja antud ja kätte jõudnud surnud punkt.

Igatahes mulle meeldib see raamat, et selle on kirjutanud tüüp, kes kirglikult armastab muusikat, kellel on omad veendumused selle kohta ja kes ei karda, et neid väljendades mõjub ta naeruväärselt. Mul on lihtne Azzerradiga kaasa mõelda ja tihti ka mitte nõustuda, aga see ei häiri, sest vähemalt on tal oma arvamus. Arvamused on nagu urruaugud - igaühel peaks üks olema. Sest asi mida ma ei vaja, on veel üks "kõik on relatiivne" käsitlus a la 101 eesti popmuusika albumit du jour.

Sewercide.ee luuleminutid

by Evol Email

Luulega on mul pärast kooli kaunis vähe kokkupuudet olnud, kuid on üks žanr eesti luules, mis mind alati on paelunud - nimelt võlts- (või tehis)luuletused. Pean silmas olukorda, kui kirjanikul on mõnes loos luuletaja tegelaskuju ja siis peab kirjanik ka värsiread kujuteldava poeedi suhu panema.

Esimest korda märkasin seda žanri 1978. aastal ilmunud kogumikus „Humoriina”, kus oli ära trükitud humoresk noortest luuletajatest. Noor ja rikkumata poeetiline hing loeb lootusrikkalt ette oma loomingut teistele noorpoeetidele (kahjuks on see raamat hetkel kadunud, nii et tsiteerin mälu järgi):

Kevade see veetlev neidis
kõndis lillelises kleidis 
noppis lilli aasa pealt
ise tegi rõõmsat häält

Kogenum luuletaja ütleb seepeale, et sellest võib veel asja saada, ning töötab luuletuse ümber, umbes selliseks:

Kevad tuleb,
varesepilv õlal
kraaksub tüdruk.

See on jah mõeldud naljana ja moodsa luule nöökimisena, aga mõlemad värsid, mis siin salata, tunduvad mulle täitsa toredad.

Mõni aasta varem andis Einar Maasik oma raamatus „Oi Elu Elukest…” (1968) nõu algajale kirjamehele, kuidas aru saada, kas alustada prosaisti või luuletaja karjääri. Tema hinnangul,

„Kui te näiteks kirjutate nii:

Me kolhoosi
lüpsja Roosi
aretanud puhta tõu
ei käi talle üle jõu
piimaanni järjest kasv
kõrge väärtusega rasv…,

Siis kõlab see väga proosaliselt, mis on selge tõend, et võite just proosa alal loorbereid lõigata. Kui aga kirjutate umbes niiviisi:

Nüüd sadamas on öö on öö on öö
Mu üksinduse väike lambuke nüüd mõtteid sööb
jah sööb
jah sööb…

Ja rohukõrs ja kastetilk
jah trummi
jah lööb
jah lööb…

Siis võite päris kindlalt esialgu jätkata luuletegevust.”

Väärt värsid.

Aga taolised salmid võivad olla ka lausa lihtsad. Näiteks mõtles Jaan Rannapi lasteraamatus „Jefreitor Jõmm” üks tegelane välja sellised luuleread:

Sellest et mu nimi Tõnu
ma ei tunne mingit mõnu

Ega nimi ei riku meest, aga alati kui ma näen mõnda Tõnu-nimelist, kordan automaatselt mõttes neid ridu. Ja millline kirjamees kirjutas kunagi jutu, milles kesksel kohal oli  retooriline küsimus "Quo vadis, väike Madis?" Laht? Aimla? Kahjuks ei tule meelde. Nii et ka Madistega kohtumine meenutab mulle alati midagi.

Minu meelest on tegu tänuväärse lühivormiga, igatahes. Tundub ka, et sellist väliselt lihtsat toodangut ilmub tänapäeval valve- ja olmeluuletajate sulest omajagu. Aga kui päris luuletaja midagi taolist kirjutab, naljapärast või mitte, siis pole nii huvitav. Justkui teadlikult käega löömine. Samas tunnustatud luuletajate sihipäraselt kirjutatud paroodiad (nagu Uno Laht) on jällegi liiga vaimukad ja liiga osava sõnaseadega.

Sellest hoolimata lõpetan just nimelt Mall Katrin Sänikaela luuletusega, mille kunagi hallidel aegadel "Sirp ja Vasara" viimaselt leheküljelt oma punaste kaantega märkmikku kirjutasin.

erootiline pooltund

Jälle jõudma hakkab õhtu
pinge valgub alakõhtu
kell on saamas yhexa
varsti algamas ak
diktor urmas otiga

 

Illuminati: The Game Of Conspiracy

by Evol Email

Muude hädade kõrval (Warehouse 13 teine hooaeg on lõppenud, moodne muusika on rämps, kõrvad hoiavad peast liiga eemale ja juuksed pealigi, pluss üldine tunne, et kõik on nässus) on mind sel sügisel tabanud ka lauamängupisik. Oeh.

Mäletate seda meest Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Švejk”-ist, kes leidis, et maakera sees on peidus, teine, veel suurem maakera? Nii on ka paljude meelest praegune maailmakorraldus fassaad, mille taga peitub teine, palju võimsam ja laiahaardelisem võimustruktuur. Ja maailma ajaloo sees on peidus teine, veel dramaatilisem ning inimvaenulikum ajalugu.

Nii et tegelikult valitsevad maailma illuminaadid või vabamüürlased või trilatimeeria komisjon. Ükskõik kuidas te seda kutsute, need on jällegi vaid ühe perse eri kannikad (aitäh Eesti kirjanikele selle toreda väljendi eest). Ja kõik need on seotud omavahel salasidemetega.

Näiteks Eestis näitab Jüri Lina illuminaate paljastavaid filme TV14, mida kontrollib Tallinna linn, keda kontrollib Keskerakond, kelle juht on Edgar Savisaar, keda omakorda kontrollivad nemad.

Mida sellest järeldada, pole aimugi. Ja kui see side Teile tähendusrikas ei tundu, siis olete kas 1) terve mõistuse juures, või 2) ajupestud.

Mõlemal juhul võite seda mängu mängida.

„Illuminati” autoriks on Steve Jackson. Tänapäeval on ta mitme eduka tootesarja autor (sh Munchkin ja Chez Geek sari, kumbki mind ei huvita). Aga mäletan ma seda meest põhiliselt Bruce Sterlingi raamatust The Hacker Crackdown (tasuta allalaetav, nt Project Gutenbergist). Jacksonil on oma kompanii „Steve Jackson Games”, mis vanasti trükkis põhiliselt RPG materjale. Üks tooteliinidest oli „Cyberpunk” nimeline RPG. 1990. aastal üritas USA Secret Service näppude pihta anda mõnele häkkerile ja operatsiooni käigus otsiti läbi ka SJG kontor. Õnnelik salateenistuse agent leidis käsikirja nimega „Cyberpunk”, võttis selle kaasa ja kinnitas, et see on „arvutikuritegevuse käsiraamat”. Sellest ajuvabadusest inspireerituna sündis mõni aeg hiljem hoopis SJG lauamäng „Hackers”, aga võib öelda, et ka „Illuminati: The Game Of Conspiracy” on samalaadsest absurdist kantud.

„Illuminati” karbist leiab kaks täringut, hunniku dollarimärke ja mõnisada kaarti. 8 illuminaadikaarti kujutavad igaüks endast ühte illuminaatliku ühingut. Siin on selgelt illuminaatlikku päritolu The Bavarian Illuminati ja The Gnomes of Zurich, kuid enamus ühinguid ei ole siiski klassikalise taustaga – nagu nt UFO-d, The Bermuda Triangle ja lõpuks ka The Servants of Cthulhu. Iga vooru alguses saavad illuminaadid raha ja neil on ka palju võimu. Ühingutel on ka eriomadused, n.t Zürichi pägalikud teenivad palju raha ja võivad seda vabalt oma struktuuri piires ümber liigutada.

Mängu võidutingimus on lisada oma võimustruktuuri teatud arv kaarte. Lisaks on ühingutel erinevad alternatiivsed võidutingimused, nt The Gnomes Of Zyrich peab koguma 150 mega$$ ja Bavarian Illuminati kaardivõrgustik peab olema väärt 35 võimupunkti.

Need illuminaadiühingud hakkavad enda külge liitma-vallutama teisi võimu,- lobi- ning huvigruppe. Igal grupi kaardil on ka omad arvuliselt väljendatud näitajad: võim (power, kui kõvasti ründab), vastupanu (resistance, kui raske on teda rünnata) , tulusus (income, mitu $ ühe käiguga teenib).

Mäng ise toimub põhiliselt kaarte pannes (ja võttes). Selleks et ühing saaks mingit kaarti kontrollida, peab ta seda mõne oma kaardiga ründama ning võitma. Seejuures saab oma rünnakut tugevdada raha eest rünnakupunkte juurde ostes (ja vastupidi: rahaga saab ka oma kaitset tugevdada).

Kui kaart on võidetud, paneb mängija selle oma illuminaadistruktuuri. Selleks on kaartidel nooled, mis näitavad, kuidas kaardid ühenduvad. Tugevatel kaartidel (nt Pentagon, FBI või World Bank) on nooli rohkem, nõrgematel (nt Star Treki fännid) sissepoole tulevaid noole polegi, s.t nad saavad olla ainult kellegi mõju all, mitte vastupidi. Jah, justkui päris elus.

Lisaks on igal grupil ka oma meelsus: konservatiiv, liberaal, fanaatik, kriminaal, vägivaldne, rahulik, kentsakas (weird) või oivik (straight). Ka need määravad, kui lihtne või raske on teist gruppi rünnata.

Lisaks on veel erikaardid, mis annavad mängijale mingi võime või boonuse. Ja on veel palju muid reegleid, nt ei pea teist kaarti ründama mitte endale võitmise nimel, vaid ka neutraliseerimiseks (ehk kaart jääb omanikuta) või hävitamiseks (kaart langeb mängust välja). Kuue kaardi hävitamine on nt Cthulhu teenrite võidutingimus.

Aga mäng saab õige hoo sisse hoopis sellega, et rünnata saab nii vabu kaarte laual kui ka oma kaasmängijate kaarte. Samuti, kui vastane ründab mõnda kaarti, mis pole sinu oma, saad sekkuda  ja raha eest tõsta rünnatava kaardi vastupanu. Tegelikult tulebki vastaseid kogu aeg vaos hoida, muidu nad lihtsalt võidavad. Selliste rünnakute ja blokkimiste finantseerimiseks ning tugeva kaitse rajamiseks on omakorda vaja raha, mis tähendab, et on vaja omada tulusaid kaarte. Mida omakorda himustavad teised. Samuti on head noolterohked kaardid, mis suudavad rohkem teisi kaarte kontrollida ja mis teevad oma illuminaatliku impeeriumi suurendamise lihtsamaks. Ja neid kaarte himustavad vastasmängijad samuti. Nii lähebki varsti sujuvalt mäng üksteise tümitamiseks.

Seetõttu, kui mänguelamustest rääkida, siis mäng on jah üsna armutu. Lisaks nõuab mäng omajagu vaimuvirgust ning mõtteselgust, mida mulle jumal paraku väga andnud ei ole. Õnneks täringuveeretamise ja kaarditõmbamisega kaasnev juhuslikkuse element annab ka mulle võimaluse.

Ma ise olen seni olnud rohkem koostöö-mängude (nagu ka Arkham Horror) austaja, sest kui on vaba aeg ja isegi oled väsinud, siis eriti ei taha kaasmängijale pöidlaid silma ja küüsi põske ajada.

Kaardid mängu ühest vanemast versioonist

Aga siinkohal ongi mängu – olgugi et naiivsevõitu – ühiskonnakriitiline teema ja reaalselt eksisteerivad huvigrupid, mis mängu huvitavana hoiavad (enamusel neist on tülide ärahoidmiseks küll kergelt muudetud nimed, n.t mitte Boy Scouts ja MTV vaid Boy Sprouts ja EmptyVee.) Ja paratamatult hakkad kaasa mõtlema, kui kaardid mängulaual üksteise külge sobituma hakkavad, et kuidas ühiskond töötab ja elukene veereb. Tegu on küll USA-teemalise mänguga, ja ütleme nii, et Eesti oludele kohandatud versioon oleks veel huvitavam, aga ka nii on päris tore. Nii et  Illuminati on täiesti  pädev „Pikri” (võib-olla kohati isegi „Käkri”) kvaliteeditasemel satiir. See on ka peamine põhjus, miks „Illuminati” mind mängima kutsub. Siin ei teki  sellist nüri pinginühkimise tunnet, et tõmba kaart, viska täring ja kogu moos (nagu Ussisõnad, khm).

Mäng, mille esimene versioon ilmus juba 1982, ise põhineb otseselt Watsoni ja Shea „The Illuminatus! Trilogy” raamatutel. See on muide ka eesti keeles ilmunud, kuigi minu huvi kadus rada7 foorumis avaldatud tõlkijapoolse tutvustuse lugemisel. Võib-olla kasutas ta liiga palju hüüumärke, ei tea. Ent konspiratsiooniteema on tänapäeval kaunikesti ammendunud, üldiselt on igas telesarjas – või ka raamatutes või koomiksites – mingi cabal, kes kurja haub ja maailma hävingut planeerib. Teine võimalus on lugeda ka Morrisoni „The Invisibles” koomiksit (minu arust samuti moraalselt vananenud, aga see on juba üks pikem ja sitem jutt) või, kui minna päris lõpuni välja, siis lausa Jüri Lina täiesti väliskosmilist teost „Skorpioni märgi all”. Muide, mängujuhendi viimasel lehel on Steve Jackson ise ära toonud väikese raamatunimestiku lisalugemise kohta, nii et sealt saab ka vihjeid.

A+ mäng, mängiks veel.

PS Pärast The Beach Boys’i dokfilmi vaatamist on minu lemmikkaardiks „California”. Seda kaarti lähen ma mängu käigus alati süüdimatult vallutama. Two Girls For Every Boy. Join us.

Kuna mul skännerit pole, siis ka selle kaardi kujundus on vanast 1995 a versioonist

 

<< 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 ... 15 >>