Elu pärast Thee Headcoatees’i

by Evol Email

Kas elu pärast Thee Headcoateesi on üldse midagi väärt? Thee Headcoatees’i fänn oli hea olla, sest kõik oli lihtne - laulud olid lihtsad ja kaasakiskuvad, lood teada-tuntud, nalja sai omajagu, muusika oli vali ja naishääled tasakaalustasid Metsik Billy Lapsiku brutaalset kitarrimängu. Thee Headcoatees’i plaadistused said paraku otsa sajandivahetusega. Järgnevalt väike pilk sellele, mis sai edasi (kui sai).

Või vähemalt oli see mu esialgne plaan, kuid juba lühike katse diskograafiaid lugeda ja paar Internetiotsingut veensid mind, et Thee Headcoatees’i liikmete muusikuteid ja -ristteid ei ole niisama lihtne kokku võtta. Näiteks tuleb tunnistada, et ansambel The A-Lines, mille koosseisus oli nii Kyra LaRubia ja Bongo Debbie ja kes salvestas 2005. a albumi Sympathy For The Record Industry’le, on mulle täiesti tundmatu,  ent samas plaat, mida tahaks kindlasti kuulda. Samuti on Holly Golightly soolokarjäär olnud pikk-pikk-pikk ja seiklused on käinud sellistel retro- ja bluusiradadel, kuhu ma tihti ei satu. Ent nagu selgub, on mul igalt tüdrukult mõni plaat siiski olemas.



Kasakamütsiga Kyra 7-tollise singli “Doodlebug’” (1998, Damaged Goods) nimilugu on päris tore monotoonne garaazhipunk ning lõpmatult korduv “doodlebug doodlebug” jääb kiiresti meeli kummitama. B-poolel on “Punk Rock Ist Nicht Tot”, Billy Childishi loo kaver. Kyra sooloalbum ilmus samal aastal Vinyl Japani märgi all ning on seniajani müügil suhteliselt soodsa hinnaga. Doodlebug on hea singel, kuigi mitte just väga omanäoline, mistõttu albumi hankimise üle on selle põhjal raske otsutada.



Nii Thee Headcoats kui Thee Headcoatees jäid eelmisesse sajandisse ning uuel aastasajal tegutses Billy Childish ansambli The Buff Medways eestvedajana. Selgub, et ka neil oli oma naispoolus nimega The Buffets. Tegu oli küll rohkem projektiga, kes 2006. a salvestas albumi “Saucy Jack”. Ansamblisse kuulus lisaks nt Nurse Julie’le (BIlly Childishi elu- ja bändikaaslane) ka teisi kärridžitüdrukuid, sealhulgas ka Matron Bongo, ehk siis juba tuttav Thee Headcoatees’i liige Bongo Debbie. Muusikaliselt rõõmustab The Buffets ootuspäraselt meid lõbusate naislauljate, eriti ühetoonilise, kuid väga mõnusalt karvase kitarrikõlaga ning 14 punklooga, millest paljud loomulikult Billy Childishi noodivihikust, (s.h tuleb jälle ettekandele Punk Rock Ist Nicht Tot). Ning nad on rõivastunud I maailmasõja mundritesse, mistõttu näevad välja stiilsemad kui mõni teine, teistsuguseid mundreid kandev bänd. Nagu neid Eestiski leidub.

Kõige rohkem oleks ilmselt rääkida Holly Golightly’st, kui oleks mida rääkida, sest tema vanemaid sooloalbumeid ei ole ma eriti kuulnud. Peamiseks põhjuseks kindlasti tema suur bluusiarmastus. Holly Golightly viimane projekt on aga meesnaisduo Holly Golightly and The Brokeoffs, mis võlus mind ära oma singliga “My 45” (2008), mis oli hästi kiire ja hästi mürgiste sõnadega kättemaksubluus. B-poolel oli jällegi “Getting High For Jesus” ja igasugused viited religioonile tõmbavad mind endiselt vastupandamatult.



Ülalmainitud singel oli pärit 2008. a albumilt “Dirt Don’t Hurt”, mis paraku päris sama elavat elamust ei pakkunud, vaid oli tõepoolest üsna tolmune soigumine, kus Golightly nukrat esitust saatis Lawyer Dave’i sobivalt vinguv kitarrimäng. Ei ole halb plaat, aga natuke aeglasevõitu. Võib-olla oleksin tähelepanu pidanud pöörama ametlikule plaaditutvustusele, milles nenditakse, et plaat on natuke aeglasevõitu.



Holly Golightly uus, 2010. a album “Medicine County” on kõrge bluusisisalduse tõttu minu jaoks sama problemaatiline, kuid uus plaat on tõepoolest märgatavalt energilisem ning esitus esituseks, aga laulukirjutamine on tippklassist. Avalugu “Forget It” on täiesti lummav. Lisaks on siin “Murder In My Mind”, mis on pea sama hea kättemaksulugu nagu “My 45”. Ning usulippu kannab kõrgel “When He Comes”. Kes tuleb? Jeesus muidugi.

Muide, Holly Golightly ei ole pseudonüüm, vaid ristinimi.



Parima jätsin viimaseks. Miss Ludella Black salvestas 2000. aastal väga kõrgel kunstilisel tasemel kuuekümnendate stiilis garaazhirocki albumi “She’s Out There”. Lugude valik on korralik ja ega muidu saagi aru, et midagi on vajaka, kui ei kuulaks tema järgmist albumit 2008. aastast, “From This Witness Stand”. Uue plaadi tegemine, nagu näha, võttis aega 8 aastat ja tulemus on täitsa olemas - see album on täiesti perfektne. Täiesti. Rohkem ma ei ütle midagi.

Sitar. Sitarrrgh

by Evol Email

Selle veebruari üks kõige hämmastavam avastus oli sitar. Mäletan, et halvim asi, mis juhtus ansambliga The Beatles, oli see kui George Harrison tuli Indiast tagasi, nina all vuntsid ja kaenla all sitar. Kuid kes oleks võinud arvata, et sitari kasutamiseks on täiesti mõistlikke ja arukaid võimalusi.

Rootsi kaheksakümnendate agrogaraazhi pioneeri Union Carbide Productionsi best-of-plaadilt “Remastered To Be Recycled” leidsin loo “San Francisco Boogie”, mis - ma ei teagi - viskab nalja kuuekümnendate psühhedeelia üle, või kuidas, aga sitar sobib sellesse nagu valatult. Selgub, et garaashirockis on sitaril hoopis teine mõju kui psühhedeelses rockis. Psühhedeelias muudab sitar sind uimaseks - savuseks, nagu hipster ütleks - kuid garaazhirockis mõjuvad sitari plõnnid hoopis ergutavalt, justkui torgiks sind fakiir väikeste nõeltega, ikka suts ja suts.


Graham Day & The Gaolers on palju popimakõlalisem Briti garaazhirocki tore esindaja. Nende 2008. a  Damaged Goodsi märgi alt väljastatud 7" singli “Begging You” B-poolelt leiame väga mõjusa instro-pala “Sitar Spangled Banner”, kus mõnevõrra ootamatult meloodiat kannab ei miski muu kui sitar, aga mitte biitlite uima-sitar, vaid tõeline piraadi-sitar, rõhuasetusega teisel silbil, arrr!

Nüüd tuleb suure ringiga ka tagasi meelde eelmise suve üks väheseid toredaid mälestusi, ehk “Plink Plonk” Tartus, kus ma kogemata käisin ja seal esines Swami Coco & The Maximum Meetha Orchestra, kes kombineeris India muusikat ja lääne instrot, no minu meelest väga edukalt ning jällegi koos sitariga. Pärast seitset-kaheksat õlut ostsin ma isegi nende plaadi. Plaat oli väga lühike kuid tore. See-eest öine tagasisõit Tallinnasse umbes 800 kilomeetrit pikk ja väga igav.   

Aga nüüd meenub mulle ka, et Wedding Presenti ühes The Hit Parade’i loos oli vist samuti sitar, (minu meelest loos “Three”) seda mängiti ainult üks kord, aga just see oli mu lemmikkoht tervel plaadil. Selgub, et sitarit on täis terve ilm ja pean vist oma plaadikogu asjaolude täpsustamiseks uuesti üle kuulama.

 

The Piney Gir Roadshow - Jesus Wept (2010)

by Evol Email

Damaged Goodsi valikus on päris palju naishäälega kuulajasõbralikku indie/popmuusikat, nagu Betty & The Werewolves ja Nat Johnson & The Figureheads, kuid minu meelest on nad natuke liiga etteaimatavalt armsad ja igavlevad. Ent Piney Gir Roadshow’l on oluliselt rohkem iseloomu ja jõudu. Tõsi küll, rammu annab ja draamat loob eelkõige õnnetu armastus kantrimuusika vastu.  Tegu pole siiski mingi alt-kantri imega, vaid nende esitatav muusika põhineb üsna turvalisel ja rockilikul peavoolukantril. Kuid nad teevad seda väga hästi, sest bändil on ergutavalt kõlava häälega laulja, vinged viisid ja vahepeal ei karda nad ka elektrikitarri mängida - tänapäeval haruldane kombinatsioon. Moderniseeritud kõlapildist hoolimata meenuvad siiski rohkem kaheksakümnendate “Vikerraadiot” valitsenud tarbemuusikaansamblid kui näiteks Mary Prankster. Nii et ei tasu imestada, kui sinu käest viisakalt uuritakse - nagu Merje kohe küsis, kui plaadi masinasse pistsin - et kas nüüd järgmisel suvel on Harku Kantrile minek jah? Või Luunja? Selle peale ei oskagi kohe midagi vastata. Peale kohmetu yee-haw.

See väike postitus on ühtlasi ka testpostitus ning tähistab seda, et Sewercide Lo-Fi veebileht on tagasi Internetti inimeste sekka aidatud. Nagu juba olete kuulnud, on Eestis kümneid tuhandeid zombie-domeene ning nakkusallikaks on Eesti Interneti Sihtasutuse nimeline katkupesa. ".org"-nimeline vaktsiin õnneks aitas.


K2, Austria alpinistid, Poola laumängurid ja Vee-Jay sõnasepad

by Evol Email

Ma ei teagi miks, aga alpinism ja mäed on alati mulle huvipakkuvad tundunud. Kõrgust ma kardan, seda tean täpselt. Puu otsa ma ei roni, mis siis mägedest rääkida. Eraldi võlu on muidugi Himaalajal, mille kohta Nikolai Roerich raamatus "Altai-Himaalaja" kinnitas, et Shambala on sealsamas ja kui ta pole ka Shambalas käinud, siis lõhna on küll tundnud. Shambala lõhnab hästi. Seevastu tiibetlased lõhnavad tema andmetel halvasti ja on viletsad, passita inimesed. Ilmne vastuolu Roy Strideri päevikutega näiteks, aga lihtsalt Roerich kirjutas Tiibetist, nii nagu nägi, aga Strider nägi Tiibetit, nagu teised kirjutasid.



Mõnevõrra vähemkategoorilise ülevaate Himaalaja elu-olust andis Herbert Tichy raamatus "Cho-Oyu: jumalate arm". Austerlane Tichy läks 1954. aastal vallutama 8201 meetri kõrgust Cho Oyu mäge. Just eelmisel, 1953. aastal oli alistunud Mount Everest, kuid enamus teisi kaheksatuhandelisi oli veel alistamata. Nüüd otsustaski kogu elu Aasias rännanud, napsi- ja suitsumees Tichy, et tema käib kaheksatuhandelise mäe otsas ära, odavalt seejuures, s.t varustusega suht kokkuhoidlikult läbi ajades. Ja see läkski tal õnneks.

Muidugi ei alistunud Cho Oyu iseenesest, vähemalt mitte enne, kui piisavalt seiklusi sai läbi elatud. Tichy raamatust leiab kõike: ähvardav 8200-meetrine mägi, justkui ületamatud takistused, mist tegelikult alistatakse ühe pärastlõunaga, lumetorm, millest Tichy vaevu eluga pääseb ning mille tõttu oma käed külma käes ära kõrvetab. Ja siis, justkui tellitult, ilmub konkureeriv tiim Šveitsist, kes väga maia näoga mäe ümber tiirutama hakkavad, silmad ahnelt tipu poole vilamas. Tichy ja meeskond võtab energia kokku ja ronib kähku mäe otsa. Seekord edukalt.

Aga tegu polnud vaid sportliku aruandega ronimisest, vaid Tichyl jätkus silma ka loodusele, inimestele ja muidugi šerpade joomakommetele, millest saame teada palju ja põhjalikult. Tichy kirjeldatud nepaali šerpasid, kes temaga lumetormi trotsisid ja üks neist - Pasang - tõusis ka Cho Oyu tipule, ei saa küll kuidagi tühisteks inimesteks pidada, vastupidi. Nad andsid raamatule kõvasti värvi juurde. Ka igas mägede-teemalises raamatus kohustuslik lumeinimese jalajälg on siin raamatus. Suur ja sulanud.

Alpinism on minu meelest seega põnev teema, isegi kui seda ratsionaalselt on raske põhjendada. Nii vastas ka söör Edmund Hillary sorry, siiski George Mallory (Briti alpinist, kes 1924. a läks Everesti vallutama ja teoreetiliselt võis ka esimesena tippu jõuda. Keegi ei tea. Tagasi mäe otsast ta ei tulnud.), küsimusele, et mis sunnib teda Mount Everesti otsa ronima lakooniliselt "Just because it's there".

Seda küsis ka ansambel "Sheriff and the Ravels" 1958. aastal vinges doo-wop loos "Shombalor".  Ainult väikese täpsustusega:

"Of all the animals in the world
I'd rather be a bear
Climb The highest mountain
Double to the rear"

Jah, tuleb välja, et Sir Edmund Hillary on karu. Tegelikult ma olin seni kindel, et viimane rida ongi "Just because it's there" (vähemalt The Crampsi töötluses minu meelest on). Doo-wopi tempo ei soosi paraku laulusõnadest ("Shombalori" sõnad väärivad kindlasti läbitöötamist) arusaamist. Kuid mis muud saab tähendada laulu pealkiri, kui mitte duuvopistatud teisendit nimest "Shambala"?

Samas on hästi teada, et ega mägironimine pole alati nii lõbus, nagu Tichy seda kujutas (õnneseen nagu ta oli, ühtegi sõrme talt ei amputeeritud). Alpiniste sureb nagu kärbseid. Üldise laibaloenduse on vist võitnud Mount Everest, aga kõrguselt järgmine, K2 on samuti kurikuulus. 2008. aastal õnnestus SEAL 11 alpinistil ühe päevaga surma saada, ilm ei olnud isegi halb ega midagi.

***

Aga kui mitte mäe otsa ronida ("just because it's there" ei ole alati piisav põhjendus), siis saab seda vähemalt ette kujutada. Appi tuleb poolakate valmistatud lauamäng "K2". Ülesandeks on oma kaks alpinisti saata mängulaual kujutatud mäe otsa, jälgides, et nad end päris rihmaks ei tõmbaks. Kui alpinist liiga ära väsib, sureb ta ära.


Karbist tuleb välja kena mängulaud majesteetliku K2-e pildiga, pakk kaarte (ronimis- ja aklimatiseerumiskaardid), puust mängija- ja telginupud ning papist mängijaalused (millel pead arvet oma tervisliku seisukorra üles) ja ilmakaardid. Iga ilmakaart näitab kolme päeva ilma ja korraga on kaks kaarti lahti. Mida halvem ilm ja mida suurem kõrgus, seda halvemini see alpinisti tervisele mõjub. Alpinistil on kaht sorti kaarte, ühed on liikumis- (võimaldavad mäkke ronida) ja teised aklimatiseerumispunktidega (võimaldavad tervist taastada). Neid saab siis igas voorus kolmekaupa välja käia. Mida kõrgemale alpinist jõudnud on, seda rohkem see tervisele hakkab. Hättajäänud mägironija võib endale telgi püsti panna, mis leevendab halva ilma ja kõrguse mõjusid.  Punkte kogutakse mängus vastavalt sellele, kui kõrgele su mehikesed on välja roninud. Tippujõudmine annab ihaldusväärsed 10 punkti. Lisanüanss on ka see, et kui oled tippu jõudnud, tuleb eluga alla ka saada (K2 ongi sihuke mägi, kust väidetavalt iga neljas tipus käinu ei ole elusalt alla jõudnud). Sest surnuna kaotad oma punktid.

Vaade baaslaagrist tipu poole. Telgid on püsti, üks sinine alpinist on tipus juba ära käinud.

Kunstiliselt näeb mäng väga ilus välja, kuigi kaardid meenutavad kohati mingit sporditarvete firma kataloogi. Kõik kaardid on kuidagi... säravad ja alpinistid näevad liiga hoolitsetud välja. Viiekümnendate alpinistid olid teistsugused - habemetega, millest jääpurikad välja vaatavad, mitu-setu kihti riideid seljas, valitud eelkõige soojapidavuse, mitte väljanägemise järgi ja külmakahjustustest villi läinud sõrmed räpastesse sidemetesse mähitud.


Mängu saab vabalt mängida üksinda, aga mitmikmäng on teravam. Nimelt on ühel mänguväljal olevate alpinistide arv piiratud. Näiteks üle 8000 meetri kõrgusel võib ühel väljal reeglina olla vaid üks alpinist. See tähendab, et üks mängija võib teise mängija tee ära blokeerida. Näiteks kui tuled tipust tagasi, avastad et teine mees on telgi üles pannud ja istub paigal, samas kui sina üsna kiirelt kringliks külmud (ja sellega oma vaevaga saadud tipupunktid kaotad).

Selline kärukeeramise nüanss siis, mis ei jäta just eriti sportlikku muljet. Sir Hillary poleks sellist mängu teinud, igatahes. Samas on see tänapäeval 8000-listel väidetavalt täiesti tavapärane probleem. Mõned kohad on lihtsalt kitsamad ja kuna usinaid alpiniste on ilgelt palju, siis võivad tekkida tropid, ronijad kaotavad aega, jäävad hilja peale ja võib-olla ei jõuagi baaslaagrisse tagasi. Lugesin natuke viimaste katastroofide kohta K2-l ja Mount Everestil ja tuleb nentida, et alpinistisurm (kui ta just kaljudel end koheselt surnuks ei kuku), mis leiab aset järkjärgulise külmumise tingimustes, on üks äärmiselt raske ja ebameeldiv surm.

Ilmateade: kolm päeva päikesepaistet. All on näha riskižetoonid, mida ma ei viitsinud siinkohal selgitada.

Muljed mängust olid üldiselt positiivsed. Torkab silma, et mäng katab vaid alpinismi mõned aspektid. Näiteks tuleb alpinistil kõigepealt hankida (kallis) varustus ja pärast seda veel seljas mäkke tarida - see oli ka Tichy mälestuste üks keskseid teemasid. Aga mäng keskendub õnnestunult just sellele, mis on oluline. See liikumis- ja aklimatiseerumispunktide arvestus võib ju tunduda natuke kuivavõitu, aga vähemalt Tichy meenutuste puhul ongi alpinism kalkuleeriv, matemaatilist lähenemist soosiv tegevus. Oled nii väsinud lihtsalt, et kõik taandub arvestusele. Käin 100 sammu ja siis puhkan 1 minuti. Ja nii edasi, samm sammu ette, kuni jõuad tippu või kukud ninali. Nii on sellistel kõrgustel ka kogu laagrite rajamine ja varustuse tarimine rajatud eelkõige kainel arvestusel. Niimitu kilo kraami tuleb järgmisse laagrisse tarida, kindlate ajavahemike järel on vaja puhata, sooja ning kindel hulk kaloreid tarbida. Muidu külmud ära nagu mammut Siberis. 8000 meetri kõrguselt ei hakka enam keegi su laipa alla tooma ka, see oleks lihtsalt liiga pingutav. Ent kogu mäng on temaatiliselt ja kunstiliselt piisavalt köitvalt teostatud, et peale jääb siiski elevus mägironimisest, mitte nüri punktilugemine.

Iseasi on see, et Tichy just nimelt kõiki neid reegleid eiras, kui põrutas, külmunud käsi ignoreerides, ühe soojaga 7200 meetri kõrguselt tippu välja. Ilma hapnikuballoonideta seejuures, nii et kogu tagasitee nägi hallukaid. Aga ellujäämisstrateegiad põhinevad reeglina siiski millelgi muul.

Herbert Tichy tagasiteel Cho-Oyu tipust oma külmunud käsi imetlemas.

Kas nüüd parim lauamäng maailmas, aga mängiks veel.

PS Siinkohal tuleb ilmselt märkida, et olen natuke tänu võlgu lauamangud.ee-le, kes K2 ettetellimuse otse Esseni lauamängumessilt mulle kätte tõi.

Eesti koomiks, lastekirjanduse kaitse all

by Evol Email

On väga rahuldav elamus, et kui oled sõpradega kohvikus ja keegi küsib juba üsna väsinult, et mida edasi teha, siis võid silmagi pilgutamata vastata, suu leiba täis: "plaan on külastada Eesti Lastekirjanduse Keskust". Ja kõik teised peavad sinuga kaasa tulema.

Nimelt on seal koomiksinäitus, väidetavalt rõhuasetusega lastele mõeldud koomiksile. Mõeldud-nähtud.

Kõigepealt väärib täpsustamist, et näituse koostaja on Joonas Sildre, kellelt pärinevad kaks tarka mõtet: 1) eesti koomiksilugejad on infantiilsed, 2) soov on, et koomiksit kritiseeriks kunsti-, mitte kirjandusesõbrad. Mina olengi üks eesti koomiksi samavõrd soovimatu kui tänamatu tarbija. Mulle eriti ei meeldi, aga vaatan ikka. Ja nurisen eelkõige just tekstiosa üle. Aga selleks, et mind eemale peletada, oleks vaja ikka midagi hullemat kui Sildre hoiatused. Näiteks Tammsaare-teemalised koomiksid tekitavad minus palavikku, varbaküünte murdumisi ja hüpergraafiat. Nagu näha, on mind tabanud kõik kolm häda. Oi.

Igatahes muljed olid järgmised - paraku ei tulnud pähe kunstnike nimesid üles kirjutada, nii et jutt on veidi ebamäärane.

Näituse põhjal moodustavad Eesti tarbekoomiksi keskpunkti endiselt "Pesakond" (Ots) ja Mürakarud (Nemvalts). Ilma suuremate selgitusteta oli nende koomiksiribadega mitu seina täis kleebitud.

Minu jaoks kõige tähelepanuväärsemad olid Elina Sildre koomiksid, neid oli palju-palju ja kõik joonistatud väiksematele lastele, tihti ikka päris väikestele. Kui rääkida koomiksist kui müüdavast žanrist, siis tuleb nentida, et Elina Sildre üks väheseid läbilöönud koomiksikunstnikke Eestis. Minu lugupidamine. Ma ei ole kunagi mõelnud selle peale, kust lastele mõeldud koomiksid tulevad ja pole ka eriti väikelaste lektüüri fänn (kui võimalik, üritan oma lastele midagi enda jaoks huvitavamat ette lugeda, isegi Sipsik paneb mul hambad valutama), aga ma arvan, et Elina Sildre on kahtlemata leidnud oma auditooriumi ning selle tee, mis viib kunstist lugejani. A++, ise ei loeks, aga lastele annaks küll lugeda.

Oli ka omajagu kraami, mis nägi lihtsalt lahe välja, aga mis olid nii vabas vormis, et võiks vabalt küsida, on see koomiks või t-särgi kujundus, või hoopis raamatu/heliplaadi kaanepilt? Vastus oleneb eelkõige näituse nimest. Seekord olid need siis koomiksid.

Märgin ka üht vanakooli ulmekoomiksit ajamasina ja dinosauruste küttimisega. Äge. Nägi välja nagu mõne Crichtoni raamatu illustratsioonid.

Mis puutub nn autorikoomiksisse, siis see hingitseb näituse põhjal endistviisi. Ikka veel võis imetleda Joonas Sildre ammututtavaid katsetusi - "Kloonika" ja "Kuningal on külm", lisaks teiste kunstnike üsna käigu pealt vormistatud suleproove, mis olid mõnikord päris vaimukad, aga pahatihti metatasandi vaimudest painatud a la "elas kord kaelkirjak, kelle on nii pikk kael et see koomiksi raami sisse ära ei mahtunud lol" - sa armas Mooses. Eeldatavasti ilmutab uus ja põnev autorikoomiks end siis "Solarise" näitusel.

See "lastekoomiksi" idee oli korraldajatel vahvasti välja mõeldud, eelkõige selleks, et sebida endale Tallinna ühed kõige vingemad näituseruumid. Kogu lastekirjanduse keskus on värskelt renoveeritud ja näeb väga kaunis välja (muuhulgas oli seal üleval ka Edgar Valteri näitus). See lasteaspekt jäigi natuke segaseks. Ma ei kahtle, et viieaastased naeravad "Pesakonna" läbunaljade peale mitte vähem kui kahekümneviieaastased, aga noh. Oleks võinud ju vanade klassikute - Kallas, Järvi, Valter, Pärn ja Kuusmaa - pildid välja panna (fookus polnud ka uudisteostel, sest vanim koomiks oli üle 10 a vana). Nii et midagi ülevaatlikku sellest näitusest eriti ei kujunenud.

See ülevaatlikkus oleks pidanud ehk realiseeruma koosmõjus teise koomiksinäitusega "Solarise" keskuses, kus väljas vanemaelistele infantiilidele mõeldud näitus. Järgmine päev lükkasingi ähkides-puhkides lapsi täis tuubitud vankri kaubanduskeskusesse ja veetsin tulutu ja higise pooltunni näitust jahtides. Keegi polnud näitusest paraku kuulnudki ja lõpuks ta jäigi leidmata. "Jajaa, kas pole tabav metafoor eesti koomiksi hetkeseisu kohta" vangutasin kohe elutargalt pead - "keegi pole eesti koomuskitest näinud-kuulnud ja nii nad lugemata jäävadki".

Hiljem selgus, et näitus avatakse hoopis nädala-kahe pärast. Põrgu vikat. Nii et kui teil on seda juttu lugedes tekkinud küsimus, kes meist siin õigupoolest loll on - vastus peaks nüüd selguma.

<< 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 ... 15 >>