Euroopa tasemel tegijad

by Evol Email


euroopa tasemel tegijad


et meid esindaksid euroopas inimesed kel on rahvusvaheline kogemus


ja kes saaksid sellega hakkama


töö siin ei ole mitte lihtne


mitte igaüks ei saa selle tööga hakkama


Android Vasja Von Krahlis, 28.10.2011

by Evol Email

Tegelikult oli Von Krahlis ka Faarao Pirttikangas (Cosmo Jones Beat Machine'ist välja kasvanud kollektiiv) ning Kriminaalne Elevant. Niipalju kui ma nägin-kuulsin, tegid mõlemad suurepärase esinemise. Siiski see, mis tegi kontserdist kordumatu, oli ikkagi Android Vasja esinemine. Tegu on kohaliku (ühes USA reklaamis kirjeldati neid kui bändi Eestist, Musta Mere kaldalt) surf/instrokollektiiviga, kes mängis surfi natukene moderniseeritud versioonis, kiires tempos, julge kitarrisaundiga ning - mis kõige tähtsam - väga tuumakate meloodiatega. Kogu lavaloleku aja uhtis bänd mängida nagu jaksas ja nad jõudsid ikka väga palju korda saata. Ma tõesti loodan, et nad kusagile välja jõuavad - USA-sse juba nad jõudsid, varsti loodetavasti ka mingisse pädevasse stuudiosse. Nende myspace'i lehelt saab demosid kuulata, aga õigupoolest kontsertelamust need eriti edasi ei anna.


minu ilme oli android vasjat kuulates samasugune

Üritusest veel niipalju, et see oli mõeldud taaselustama/meenutama kunagisi Voh Krahli Teenage Kicks/Kriminaalbuugi/ kontserdisarju, aga etteaimatavalt mitte väga edukalt. Rahvast oli vähe - kuigi kummalisel kombel kui Kriminaalne Elevant kell 1 öösel lavale tuli, oli lavaesine juba üsna rahvarohke. Mina läksin siis juba koju koti peale, kuigi oli näha, et Elevandi esinemine paistis tulevat ka päris lõbus.

Lisaks naerutas rahvast (kõiki kolme) enne bändide algust KO ja Evoli vahva DJ-sett, mis muusikaliselt oli (loomulikult) väga kõrgel tasemel. Tehniliselt võib-olla mitte niiväga - aeg-ajalt võis kuulda piinlikke vaikusmomente, mille põhjuseks oli loomulikult Evol, kes ei saanud plaatidele nõelaga piisavalt täpselt pihta.

Faarao Pirttikangase kohta võib öelda, et tegu oli mõtliku ja päris toreda esinemisega. Tõsi ta on, et härra Pirttikangase näol on tegemist suure bluusisõbraga ja mul on raske päris sama entusiasmi üles näidata. Ent Faarao Pirttikangas seikleb juba veidi teistel radadel. Kuulasin enne kontserti ka Cosmo Jones Beat Machine'i plaati ja nentisin, et tegu on toreda, kuid raskestiseeditava albumiga, mida ma vaevalt lähiajal uuesti plaadimasinasse sunnin. Sama lugu on näiteks Jack'O'Fire'iga, kelle "Destruction of Squaresville" mulle ideede poolest väga meeldib, kuid mida ma kunagi algusest lõpuni pole suutnud läbi kuulata. Bluus, mis muud.

Vagrants - I Can't Make A Friend 1965-1968

by Evol Email

Kõigepealt märgin, et Meritoni hotelli juures on praegu tornkraana tippu tõmmatud suur loosung "Valiants". Ma ei teagi, miks. Kõlab nagu tüüpiline garaažibändi nimi ja boonusena võiks sellise nimega grupp olla vabalt ka Eesti bänd.


Vagrantsi lugu meenutabki üllatavalt palju Eesti kuuekümnendate biitbändide elukäiku, isegi nende tegutsemisaeg 1965-1968 kattub Eesti biitlainega. Tegemist oli koolipoistega, kes panid bändi kokku, sebisid endale pillid ja kellest mõne aja pärast sai linna kõige kõvem peobänd. Nimelt mängisid nad enamuse oma karjäärist klubides, ja said selle eest ka hästi tasustatud. Selline tantsusaali/klubi kodubändi kontseptsioon on praegu üsna tundmatu, aga kuuekümnendatel ainuvõimalik. Ja Tallinnas kuuekümnendatel oli täpselt samamoodi, igas tantsusaalis oli oma biitbänd. Kes said lugupidamist ja raha.

New Yorgis oli Vagrants lugupidamise ja raha koha pealt igatahes esirinnas, kuid suurem läbilöök jäi tulemata. Mis vajaka jäi, on raske öelda. Tegelikult võib sama hästi küsida, miks garaazhirock kui zhanr pikemas perspektiviis läbi ei löönud? Peamiselt seetõttu, et muusikutele endile jäi see tee liiga kitsaks. Nii ka The Vagrantsi kidramees Leslie West ja manager Papallardi said kuulsaks alles oma järgmise bändiga Mountain. Juba 1969. a salvestasid nad erakordselt tüütu kõlaga hard-rock albumi. Pean siiski nentima, et Mountaini salvestatud "Mississippi Queen"  on minu meelest väga hea lugu. Seda tutvustas mulle esimest korda jällegi Miettinen.

Vagrantsi LP kohta võiks kõigepealt öelda "atraktiivselt pakendatud ja esitletud". 180g (loe: kallis) vinüül, topeltümbris ning paljude fotodega vaheleht.  Samuti on plaadil soliidne soovitaja - üks Ramonesi vennastest meenutab, kuidas nad kooli sööklas Vagrantsi esinemist imetlesid ja kuidas Vagrants neile eeskujuks oli. Vagrants ise peab end veel Hammond-oreli üheks esimeseks kasutuselevõtjaks, samuti olla nende venitatult mängitud Stonesi ja Biitlite lood inspireerinud The Vanilla Fudge'i (kes tegi päris mõnusaid psühhedeelseid kavereid biitlite lugudes, mängides neid 10 korda aeglasemalt kui õigus. Tartu Ülikooli fonoteegis on loodetavasti nende CD veel tänapäevalgi alles.). Ja mingi side veel New York Dollsiga, mis mulle praegu ei meenu.

Nii et ikkagi tähelepanuväärne, et The Vagrants on jäänud niimoodi teiste bändide varju ja on seda tänapäevalgi. Juhuslikult lugesin LP arvustust Mojo'st ja seal nenditi lõpus kuivalt "for obsessives only". Ei kõla just julgustavalt, ah?

Aga ma ostsin plaadi ikkagi ära, olgugi et ma neid 180g-sid muidu liiga kalliks põlgan. Ent see LP oli "Rahva Raamatus" ja sisetunne ütles mulle, et kui mina seda ära ei osta, jääb ta sinna poeriiulile nukrutsema igaveseks. Ja ükski kuuekümnendate aus kärridžibande ei vääri sellist õudsat saatust. Puht-humanitaarsetel kaalutlustel siis maksin raha ära ning ega ei kahetse.

Esiteks tuleb kiita lisalehel olevat bändi biograafiat, mis on üsna tuntud zine'i The Ugly Things toimetaja kirjutatud. Tihe tekst, pikk, lõpmatult pikk jutt, mis katab painava põhjalikkusega kõik 3 aastat Vagrantsi elust. Sellised igavad jutud mulle meeldivad (ja on muide ka põhjuseks miks ma Mojot loen. On oluline õudsalt täpselt teada, mida Deep Purple tegi kuuekümendatel, enne kui ta järgmisel kümnendil heviks kiskus).

Teiseks ja peamiselt - muusikaliselt on plaat igati tipsen-topsen. Siia on koondatud kõik bändi singlid, sest albumini nad ei jõudnudki. Mida siin ei ole - ühtegi tõeliselt väljapaistvat salvestust siit ei leia. "I Can't Make A Friend" on tõsine garaazhipunk ja ilmselt kõige meeldejäävam singel, samuti "Beside The Sea" meeldis mulle väga, psych-mõjudega unistav, vaosoitud energiast pakatav lugu. Aga kõik paremad lood on rohkem soliidne Nuggets/Pebbles jne kogumike materjal kui üksikuna meeldejääv. Pidev Hammond-oreli tallamine annab aga helipildile palju juurde, seda tõesti.

Lisaks nii väga seda metsikust, mis väidetavalt laividega kaasnes, plaadilt ei kuule. Singlist singlini on bändi muusikaline areng üsna hästi kaardistatav. Bändi esiksingel on 1965. aastast ja veel üsna biitlomaanlik, kuhugi poole peale mahub veel nende sinku "Respect", millest pidi saama nende läbilöök muusikaturul, kuid kahjuks salvestas Aretha Franklin samaaegselt sama loo ja jäi edetabelites peale. See sõuliekskursioon pole just paha, kuid sama singli b-pool "I Love, Love You" on juba üsna mõttetu sõulikatsetus. Täpsemalt ei oska öelda, mul pole hinge.

Bändi viimased singlid - jällegi - muusikalistelt knihvidelt on nad võimelised rindu pistma ükskõik millise teise 1968. a traadibändiga, aga mingi säde on siit ikkagi puudu ja muusika kisub aeglasemaks lõdva rütmisektsiooniga psych-rockiks, mis ei ole väga uuenduslik ja noh, ma ei oskagi öelda. Parema meelega kuulaksin The Pretty Thingsi "SF Sorrow"'t, igatahes. Kui juba, siis juba. Loomulikult polnud Vagrantsil võimalik nende lugude kallal niikaua nikerdada ka.

Igatahes Vagrantsi kogumiku näol pole tegemist mitte erilise garaažipungi tähisega, vaid oluline on just, et see on pigem kuulajasõbralik plaat, mis võib taustal vaikselt mängida, sest kuuekümnendate psych-rock lõdvestab lihaseid, vähendab ajuturset ning ravib krampe. Pelgulinna sõltumatu instituudi kinnitusel.

Selline lühike kanne siis bändi kohta, kellest ma veel paar kuud tagasi midagi kuulnud ei olnud.

Jonathan Richman - "I, Jonathan" (1992)

by Evol Email

Oma üllatuseks leidsin selle plaadi pildi mingist “Kõige koledamad plaadiümbrised” nimekirjast. On ilmselge, et tänapäeva narrustest mürgitatud veebilehtede autorid lihtsalt ei suuda välja kannatada Jonathan Richmani AUSAT NÄGU. See on kõige ausama, vahetuma, siirama  - ja kui soovite, naiivsema - mehe pilt, mis teile albumi esikaanelt vastu vaatab. 110% puhast ausameelsust. Seepärast ta nii imelik välja näebki.



Kohe alguses tuleb ära öelda kõige olulisem: see plaat on 5++, kuulaks veel. Ja veel. Tunnistan, et mina poleks Jonathan Richmanilt sellist täistabamust küll oodata osanud. Okei, selge, et The Modern Loversi debüütalbumi väärilist salvestust siit ei leia, kuid polekski mõtet otsida.

The Modern Loversi suurimaks probleemiks osutus ju see, et JR-le ei meeldinud vali muusika. Ent siin on kõik vastuolud ületatud. “I, Jonathan” on seetõttu täiesti ebatõenäoliselt õnnestunud kombinatsioon vaiksest musitseerimisest ja ägedast garaažimaigulisest rokenrollist. Kitarrid on mitte esiplaanil, vaid aktiivsel tagaplaanil, kõlades summutatult, justkui oleks sul padjad kõrvadel. Esiplaanil on aga loomulikult JR tundeline vokaal.

Muusikaliselt ja lugude kvaliteedilt ei erine “I, Jonathan” aga The Modern Loversi debüüdist nii väga midagi. Tõsi küll, Velvet Undergroundi kultusele on lisandunud kõvasti viiekümnendate rokenrolli stiilis mõjutusi, mistõttu on rohkem tempokat pillitinistamist ja taustalauljaid ning plaat muutub veelgi elavaloomuliseks. See-eest aga ongi üks lugu pealkirjastatud “Velvet Underground”. Kui Lou Reedi soolokarjäär teile vastumeel on (onju?), siis nüüd olete leidnud väärilise asendaja.

Lüüriliselt on Jonathan Richman ikka sama kentsakalt lihtsakoeline ja ausameelne, olenemata sellest, kas ta laulab seksuaalvähemuste lõbuasutustest (“Dancing In A Lesbian Bar”), meenutab noorusaegu (“Velvet Underground”, “Rooming House In Venice Beach”), või lihtsalt moraliseerib elu põhiväärtustest (“Summer Feeling”, “A Higher Power”). Tasub igatahes tähelepanelikult kuulata.

Aga plaadi lõppu mahtus ka täitsa kobe surfinstrumentaal (“Grunion run”).

Hankige endale see plaat ja elu läheb paremaks.

The Tiger Lillies Freakshow Helsingis

by Evol Email

Reede, 13 leidis mind Linnahalli katuselt veinipudelit lahti korkimas, kulm kergelt kipras ja lokid unistavalt Soome poole lehvimas. Just sinnapoole oleks pidanud natuke aega tagasi minema tiibur, aga tugeva tuule tõttu jättis reisi ära. Ja väga hea, et jättis, sest kontserdipiletid olime koju unustanud. Piletid maksid müstilised 48 eurot tükk, nii et võimalus nad kodust ära tuua ja kaasa võtta oli päris teretulnud.


Sest õhtuks jõudsime Helsingisse ikkagi. Savoy teatris esines Tiger Lillies, oma juba 2009. aastal välja töötatud programmiga "The Tiger Lillies Freakshow". Paljunäinud inimesed siinpool lahte hoiatasid, et laivis pole Tiger Lillies suurem asi (või et nad on juba vanad mehed), aga vastupidi - etendus sujus ideaalselt.

Iseenesest selline karnevali/rändtsirkuse teema pole just eriti värske mõte, aga bänd suutis selle kenasti läbi mängida. Eriti tänu sellele, et kaasatud olid nii kondiväänajad, akrobaadid, žonglöör kui ka kääbused, mistõttu laval sebimine kogu aeg käis. Lisaks lavalisele liikumisele oli ka lavakujundus detailideni paigas ja üldiselt tundus kogu live märgatavalt ägedam kui Freakshow plaadil kõlav stuudiosalvestus.

Mul mingit isiklikku suhet Tiger Lillies'ega eriti ei ole, ehkki tundub, et selline etendus seda justkui eeldaks - niivõrd palju dramaatilist võõpa, traagikat ja eksalteeritust ning naeru läbi pisarate, et vahetu kaasaelamine tundub justkui hädavajalik.


this facepaint is banned in 50 countries

Ent mina hindan muusikat juba mõnda aega eelkõige enesekesksest vaatepunktist. Sõnum jääb tahaplaanile ning põhiliselt kuulan kõhus elavaid liblikaid ja seljasipelgaid. Ja igusugu muljeputukad nahistasid kogu etenduse vältel ringi, sest igav tõesti ei hakanud. Lisaks näitas The Tiger Lillies end ka mulle senitundmatumast küljest, sest eriti meeldisid mulle "Flipper Boy" ja "Death Train", mis tõid veidi ameerikalikke noote tavapärasesse lõõts-klaver-falsett esitusse. Väike kitarr ergastab mind alati. Ja ka muusikaliselt raugematel momentidel hoidsid tähelepanu üleval akrobaadid jms trikid. Ma pole midagi sellist näinud Leningradi tsirkusest saadik, nii et põnev oli ka see aspekt.

<< 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 ... 15 >>