Vagrants - I Can't Make A Friend 1965-1968

by Evol Email

Kõigepealt märgin, et Meritoni hotelli juures on praegu tornkraana tippu tõmmatud suur loosung "Valiants". Ma ei teagi, miks. Kõlab nagu tüüpiline garaažibändi nimi ja boonusena võiks sellise nimega grupp olla vabalt ka Eesti bänd.


Vagrantsi lugu meenutabki üllatavalt palju Eesti kuuekümnendate biitbändide elukäiku, isegi nende tegutsemisaeg 1965-1968 kattub Eesti biitlainega. Tegemist oli koolipoistega, kes panid bändi kokku, sebisid endale pillid ja kellest mõne aja pärast sai linna kõige kõvem peobänd. Nimelt mängisid nad enamuse oma karjäärist klubides, ja said selle eest ka hästi tasustatud. Selline tantsusaali/klubi kodubändi kontseptsioon on praegu üsna tundmatu, aga kuuekümnendatel ainuvõimalik. Ja Tallinnas kuuekümnendatel oli täpselt samamoodi, igas tantsusaalis oli oma biitbänd. Kes said lugupidamist ja raha.

New Yorgis oli Vagrants lugupidamise ja raha koha pealt igatahes esirinnas, kuid suurem läbilöök jäi tulemata. Mis vajaka jäi, on raske öelda. Tegelikult võib sama hästi küsida, miks garaazhirock kui zhanr pikemas perspektiviis läbi ei löönud? Peamiselt seetõttu, et muusikutele endile jäi see tee liiga kitsaks. Nii ka The Vagrantsi kidramees Leslie West ja manager Papallardi said kuulsaks alles oma järgmise bändiga Mountain. Juba 1969. a salvestasid nad erakordselt tüütu kõlaga hard-rock albumi. Pean siiski nentima, et Mountaini salvestatud "Mississippi Queen"  on minu meelest väga hea lugu. Seda tutvustas mulle esimest korda jällegi Miettinen.

Vagrantsi LP kohta võiks kõigepealt öelda "atraktiivselt pakendatud ja esitletud". 180g (loe: kallis) vinüül, topeltümbris ning paljude fotodega vaheleht.  Samuti on plaadil soliidne soovitaja - üks Ramonesi vennastest meenutab, kuidas nad kooli sööklas Vagrantsi esinemist imetlesid ja kuidas Vagrants neile eeskujuks oli. Vagrants ise peab end veel Hammond-oreli üheks esimeseks kasutuselevõtjaks, samuti olla nende venitatult mängitud Stonesi ja Biitlite lood inspireerinud The Vanilla Fudge'i (kes tegi päris mõnusaid psühhedeelseid kavereid biitlite lugudes, mängides neid 10 korda aeglasemalt kui õigus. Tartu Ülikooli fonoteegis on loodetavasti nende CD veel tänapäevalgi alles.). Ja mingi side veel New York Dollsiga, mis mulle praegu ei meenu.

Nii et ikkagi tähelepanuväärne, et The Vagrants on jäänud niimoodi teiste bändide varju ja on seda tänapäevalgi. Juhuslikult lugesin LP arvustust Mojo'st ja seal nenditi lõpus kuivalt "for obsessives only". Ei kõla just julgustavalt, ah?

Aga ma ostsin plaadi ikkagi ära, olgugi et ma neid 180g-sid muidu liiga kalliks põlgan. Ent see LP oli "Rahva Raamatus" ja sisetunne ütles mulle, et kui mina seda ära ei osta, jääb ta sinna poeriiulile nukrutsema igaveseks. Ja ükski kuuekümnendate aus kärridžibande ei vääri sellist õudsat saatust. Puht-humanitaarsetel kaalutlustel siis maksin raha ära ning ega ei kahetse.

Esiteks tuleb kiita lisalehel olevat bändi biograafiat, mis on üsna tuntud zine'i The Ugly Things toimetaja kirjutatud. Tihe tekst, pikk, lõpmatult pikk jutt, mis katab painava põhjalikkusega kõik 3 aastat Vagrantsi elust. Sellised igavad jutud mulle meeldivad (ja on muide ka põhjuseks miks ma Mojot loen. On oluline õudsalt täpselt teada, mida Deep Purple tegi kuuekümendatel, enne kui ta järgmisel kümnendil heviks kiskus).

Teiseks ja peamiselt - muusikaliselt on plaat igati tipsen-topsen. Siia on koondatud kõik bändi singlid, sest albumini nad ei jõudnudki. Mida siin ei ole - ühtegi tõeliselt väljapaistvat salvestust siit ei leia. "I Can't Make A Friend" on tõsine garaazhipunk ja ilmselt kõige meeldejäävam singel, samuti "Beside The Sea" meeldis mulle väga, psych-mõjudega unistav, vaosoitud energiast pakatav lugu. Aga kõik paremad lood on rohkem soliidne Nuggets/Pebbles jne kogumike materjal kui üksikuna meeldejääv. Pidev Hammond-oreli tallamine annab aga helipildile palju juurde, seda tõesti.

Lisaks nii väga seda metsikust, mis väidetavalt laividega kaasnes, plaadilt ei kuule. Singlist singlini on bändi muusikaline areng üsna hästi kaardistatav. Bändi esiksingel on 1965. aastast ja veel üsna biitlomaanlik, kuhugi poole peale mahub veel nende sinku "Respect", millest pidi saama nende läbilöök muusikaturul, kuid kahjuks salvestas Aretha Franklin samaaegselt sama loo ja jäi edetabelites peale. See sõuliekskursioon pole just paha, kuid sama singli b-pool "I Love, Love You" on juba üsna mõttetu sõulikatsetus. Täpsemalt ei oska öelda, mul pole hinge.

Bändi viimased singlid - jällegi - muusikalistelt knihvidelt on nad võimelised rindu pistma ükskõik millise teise 1968. a traadibändiga, aga mingi säde on siit ikkagi puudu ja muusika kisub aeglasemaks lõdva rütmisektsiooniga psych-rockiks, mis ei ole väga uuenduslik ja noh, ma ei oskagi öelda. Parema meelega kuulaksin The Pretty Thingsi "SF Sorrow"'t, igatahes. Kui juba, siis juba. Loomulikult polnud Vagrantsil võimalik nende lugude kallal niikaua nikerdada ka.

Igatahes Vagrantsi kogumiku näol pole tegemist mitte erilise garaažipungi tähisega, vaid oluline on just, et see on pigem kuulajasõbralik plaat, mis võib taustal vaikselt mängida, sest kuuekümnendate psych-rock lõdvestab lihaseid, vähendab ajuturset ning ravib krampe. Pelgulinna sõltumatu instituudi kinnitusel.

Selline lühike kanne siis bändi kohta, kellest ma veel paar kuud tagasi midagi kuulnud ei olnud.

Jonathan Richman - "I, Jonathan" (1992)

by Evol Email

Oma üllatuseks leidsin selle plaadi pildi mingist “Kõige koledamad plaadiümbrised” nimekirjast. On ilmselge, et tänapäeva narrustest mürgitatud veebilehtede autorid lihtsalt ei suuda välja kannatada Jonathan Richmani AUSAT NÄGU. See on kõige ausama, vahetuma, siirama  - ja kui soovite, naiivsema - mehe pilt, mis teile albumi esikaanelt vastu vaatab. 110% puhast ausameelsust. Seepärast ta nii imelik välja näebki.



Kohe alguses tuleb ära öelda kõige olulisem: see plaat on 5++, kuulaks veel. Ja veel. Tunnistan, et mina poleks Jonathan Richmanilt sellist täistabamust küll oodata osanud. Okei, selge, et The Modern Loversi debüütalbumi väärilist salvestust siit ei leia, kuid polekski mõtet otsida.

The Modern Loversi suurimaks probleemiks osutus ju see, et JR-le ei meeldinud vali muusika. Ent siin on kõik vastuolud ületatud. “I, Jonathan” on seetõttu täiesti ebatõenäoliselt õnnestunud kombinatsioon vaiksest musitseerimisest ja ägedast garaažimaigulisest rokenrollist. Kitarrid on mitte esiplaanil, vaid aktiivsel tagaplaanil, kõlades summutatult, justkui oleks sul padjad kõrvadel. Esiplaanil on aga loomulikult JR tundeline vokaal.

Muusikaliselt ja lugude kvaliteedilt ei erine “I, Jonathan” aga The Modern Loversi debüüdist nii väga midagi. Tõsi küll, Velvet Undergroundi kultusele on lisandunud kõvasti viiekümnendate rokenrolli stiilis mõjutusi, mistõttu on rohkem tempokat pillitinistamist ja taustalauljaid ning plaat muutub veelgi elavaloomuliseks. See-eest aga ongi üks lugu pealkirjastatud “Velvet Underground”. Kui Lou Reedi soolokarjäär teile vastumeel on (onju?), siis nüüd olete leidnud väärilise asendaja.

Lüüriliselt on Jonathan Richman ikka sama kentsakalt lihtsakoeline ja ausameelne, olenemata sellest, kas ta laulab seksuaalvähemuste lõbuasutustest (“Dancing In A Lesbian Bar”), meenutab noorusaegu (“Velvet Underground”, “Rooming House In Venice Beach”), või lihtsalt moraliseerib elu põhiväärtustest (“Summer Feeling”, “A Higher Power”). Tasub igatahes tähelepanelikult kuulata.

Aga plaadi lõppu mahtus ka täitsa kobe surfinstrumentaal (“Grunion run”).

Hankige endale see plaat ja elu läheb paremaks.

The Tiger Lillies Freakshow Helsingis

by Evol Email

Reede, 13 leidis mind Linnahalli katuselt veinipudelit lahti korkimas, kulm kergelt kipras ja lokid unistavalt Soome poole lehvimas. Just sinnapoole oleks pidanud natuke aega tagasi minema tiibur, aga tugeva tuule tõttu jättis reisi ära. Ja väga hea, et jättis, sest kontserdipiletid olime koju unustanud. Piletid maksid müstilised 48 eurot tükk, nii et võimalus nad kodust ära tuua ja kaasa võtta oli päris teretulnud.


Sest õhtuks jõudsime Helsingisse ikkagi. Savoy teatris esines Tiger Lillies, oma juba 2009. aastal välja töötatud programmiga "The Tiger Lillies Freakshow". Paljunäinud inimesed siinpool lahte hoiatasid, et laivis pole Tiger Lillies suurem asi (või et nad on juba vanad mehed), aga vastupidi - etendus sujus ideaalselt.

Iseenesest selline karnevali/rändtsirkuse teema pole just eriti värske mõte, aga bänd suutis selle kenasti läbi mängida. Eriti tänu sellele, et kaasatud olid nii kondiväänajad, akrobaadid, žonglöör kui ka kääbused, mistõttu laval sebimine kogu aeg käis. Lisaks lavalisele liikumisele oli ka lavakujundus detailideni paigas ja üldiselt tundus kogu live märgatavalt ägedam kui Freakshow plaadil kõlav stuudiosalvestus.

Mul mingit isiklikku suhet Tiger Lillies'ega eriti ei ole, ehkki tundub, et selline etendus seda justkui eeldaks - niivõrd palju dramaatilist võõpa, traagikat ja eksalteeritust ning naeru läbi pisarate, et vahetu kaasaelamine tundub justkui hädavajalik.


this facepaint is banned in 50 countries

Ent mina hindan muusikat juba mõnda aega eelkõige enesekesksest vaatepunktist. Sõnum jääb tahaplaanile ning põhiliselt kuulan kõhus elavaid liblikaid ja seljasipelgaid. Ja igusugu muljeputukad nahistasid kogu etenduse vältel ringi, sest igav tõesti ei hakanud. Lisaks näitas The Tiger Lillies end ka mulle senitundmatumast küljest, sest eriti meeldisid mulle "Flipper Boy" ja "Death Train", mis tõid veidi ameerikalikke noote tavapärasesse lõõts-klaver-falsett esitusse. Väike kitarr ergastab mind alati. Ja ka muusikaliselt raugematel momentidel hoidsid tähelepanu üleval akrobaadid jms trikid. Ma pole midagi sellist näinud Leningradi tsirkusest saadik, nii et põnev oli ka see aspekt.

Lammaste loendamine Minor Threati abil

by Evol Email

Minor Threatist niipalju, et mõni suvi tagasi saabus KO pikalt tööalaselt komandeeringult Budapestist, näol lausa närviajavalt puhanud ilme. Budapestist tõi ta mulle kaasa ka sünnipäevakingi – Minor Threati LP "Out of Step" (1983). On laialt teada asjaolu, et Minor Threati diskograafia mahub ära lahedasti ühele CD-plaadile ja Ian MacKaye, lahke mees, on just sellise CD valmis teinud ja ka müüki pannud („Complete Discography“, 1989). Seega formaalselt puudub vajadus täiendavate Minor Threati reliiside järele.

Aga „Complete Discography“ häda on see, et ta on liiga pikk ja sisaldab liiga palju muusikat. Hea küll, mitte just ajaliselt, sest Minor Threat suudab 26 lugu kolmveerand tunniga ilusti ära mängida. Ent minu tähelepanu tasapisi hajub ja rohkem jäävad meelde plaadi alguspoole lood, kus on Minor Threati esimesed singlid oma pooleldi lööklauseliste lugudega a la „Straight Edge“ ja „Minor Threat“.  Seda ma olen ammu märganud, et albumite kõikvõimalike lisalugudega uusäljaanded ainult väsitavad mind ja lahjendavad algsete plaatide mõju. Sama probleem vaevab ka „Complete Discography“ kogumikku ja…

…sellest on kahju, sest iseseisvalt grammofonile asetatuna moodustab „Out of Step“ ootamatult tugeva terviku ja need üheksa lugu omaette kõlavad palju löövamalt kui peidetuna „Complete Discography“ lõpuossa. Nüüd alles torkab tõeliselt kõrva, et bänd on vahepeal kõvasti rammu kogunud ja mängib võimsamalt kui kunagi varem, kui ka mitte just kiiremini. Eks lisandunud teine kitarr aitab ka kaasa. Igatahes väga hea plaat on ja piisavalt lühike, et jaksaks kuulata.

Tegelikult tahtsin hoopis teha väikese majandusteemalise tähelepaneku. Ian MacKaye, teadagi, seisab alati õigluse eest väljas ja seetõttu on ka Dischordi väljaantud plaatide ümbristel ka ära märgitud õiglane hind. 1983. aastal oli see $ 3.50. Hiljem tõusis see $ 5.00 peale ning KO Budapestist toodud (prantslaste pressitud) eksemplaril on hinnaks märgitud juba $ 7.00. Aga tänapäeval võite Dischordi kodulehelt „Out of Step“ albumi lunastada 9 dollari eest. See on muidugi igati soodne hind, aga tahan hoopis nentida, et vaat selline on olnud kõikvõimsa dollari allakäik.

Järgmine samm olekski mõnel unetul ööl kokku lugeda lambad „Out of Stepi“ plaadiümbrise peal ja arvutada, mitu lammast saanuks ühe dollari eest 1983. ja mitu saab 2011. aastal. Sellest tuleb koostada õpetlik graafik ning ajamasina abil sokutada see Stanislav Malahhovi töölauale, kes avaldaks selle 1965. a „Pikris“ pealkirjaga „Onu Sämmi lambaparistamine“.

Selline vähemalt on mu plaan. See on hea plaan.

Ei me õpi eal: garaazhipunk 1988-2001

by Evol Email

“We Never Learn: The Gunk Punk Undergut, 1988-2001” on peamiselt USA-keskne ülevaade garaazhipungist, õigupoolest selle ühest osast nii nagu nägi seda Eric Davidson, ansambli New Bomb Turks laulukirjutaja ja laulja.



Jay Hinman, kelle blogist ma “We Never Learn” kohta esimest korda lugesin, märkis, et hea raamat on, kuigi natuke küsitav, kas tervet raamatut sellise tähtsusetu muusikakogukonna dokumenteerimiseks üldse vaja on. Ja ütleme kohe ära, et siit raamatust seda õigustust ei leia, sest Eric Davidsoni selgelt mingi üldistus või analüüs ei huvita. Davidson on ennekõike muusik, mitte kriitik ning tema kogemused sellest, millest ta kirjutab, on kõige vahetumat laadi, s.t pärinevad nii lavalt kui lava tagant. Seega viiakse teid otse sündmuste keskele, kus bändide, muusikute ja kontserdipaikade nimed vahelduvad kiires tempos, mille vahele pikitud rohkem või vähem naljakaid juhtumisi kontsertreisidelt. Kui teid huvitab garaazhipungi saamislugu, see kuidas kuuekümnendate koolipoiste ansamblite singlitest, seitsmekümnendate protopungist, USA pungist ja kaheksakümnendate autentsusepüüdelisest garaazhirockist jõuti raamatus kajastatud skeneni, siis seda teoreetilist sissejuhatust siit eriti ei leia.

Nii et mõnele võib see raamat mõjuda üsna kuivana. Ja need n.ö lõbusad kohad, mis räägivad joomisest ja laaberdamisest, on ju üsna sarnased iga teise rockijutustusega. Samahästi võite ju “Musta pori näkku” lugeda või midagi muud sama mõttetut. Siiski on vahe selles, et Davidson on “oma” skene läbikirjutamise võtnud kätte väga põhjalikult, koostanud suure kire ja kaasaelamisega paljude bändide biograafiad (internetist te seda infot ei leia, vean kihla) ning intervjueerinud paljusid tolleaegseid võtmeisikuid, nii plaadifirmade eestvedajaid (Crypt, In the Red, Sympathy for the Record Industry) kui ka muusikuid. Enamus neist on raamatu tegemise aegadeks juba piisavalt elukogenud ja -tüdinud, et möödunule kaine pilguga tagasi vaadata ja üsna arukat juttu vesta. Parima intervjuu annab loomulikult Billy Childish, ja tema järel Long Gone John (Sympathy for the Record Industry), aga tarkuseteri jagub igale poole.

Muusikuna - ja muusikasõbrana, kes ühtlasi ka plaadikoguja-nohik - ei tundu Davidson just maailma objektiivseim, sildistades bände mõnikord üsna suvaliselt oma maitse järgi lahedateks või nõmedateks, ja näiteks torkas silma ka Estrus Recordsi (diskleimer: minu lemmikeibel) tegevusse veidi patroneeriv suhtumine, millele sekundeerib Crypt Recordsi (diskleimer: New Bomb Turksi esimene n.ö koduleibel) mõnus ülistamine kogu raamatu vältel... See selleks, aga kõik olulisemad bändid on ikkagi raamatu kaante vahele ära mahtunud. Välja arvatud need, mis Davidsoni meelest siia ei sobinud, sest “gunk punk” ongi ju Davidsoni enda välja mõeldud termin, mille lõplikuks piiritlejaks on tema ise.

Eraldi tasub mainida, kuidas kogu raamatut läbib valge triibuna Jack White’i kõhetu kuju. Iga teine intervjueeritav ei pea paljuks teda mitte liiga peenetundeliselt paika panna või vähemalt temast mõni kergelt halvustav anekdoot vesta. Kui palju räägib kadedus või mis, ei tea, aga muidugi raamatu üheks igikorduvaks teemaks on frustratsioon selle üle, kuidas läbilöök muusikabisnesis jäi kõigil raamatus tutvustatud bändidel ikkagi millegi taha pidama. Noh, arusaadav ju, et White Stripes (aga ka Hives, Strokes jt) ei mõju peost-suhu, kontserdist-kontserdini elanud punkaritele just väga virgutavalt. Jumal näeb, et New Bomb Turks ise ka üritas tublisti ja jõudis lõpuks Epitaphi märgi alla, mis neid ikkagi eriti ei aidanud. Muide, Davidson ju iseennast siin raamatus ei intervjueerinud, nii et lugege tema intervjuud siit http://www.markprindle.com/davidson-i.htm, koos kohustusliku Jack White’i manamisega ja puha. Muidugi ei saa siinuures unustada, et Jack White taris kohtusse Sympathy for the Record Industry oma esimeste albumite õiguste pärast (ehkki SFRI, nagu paljude teiste DYI-põhimõtetest kantud plaadifirmade peamine point oligi, et juriidikaga ei tegeleta), millega ta pani löögi alla kogu skene tegutsemispõhimõtted, nii et objektiivselt on tõepoolest tegemist igati vihkamisväärse inimesega.

Aga mis selle raamatu lugemise õigustus siis ikkagi on? “We Never Learn”’iga tuleb kaasa ka 20-looga mp3-kogumik, millel lood paljudelt bändidelt, keda raamatust leiab. Raunch Hands, Dwarves, Didjits, Gories, A-Bones, Devil Dogs, Cheater Slicks, Mummies, Oblivians jne jne. Eks siit vastus peakski selguma. Nii ka mina tegelikult, kuigi alguses tahtsin selles raamatus kajastatud muusikast kirjutada põhjalikumalt, jõudsin hoopis oma vanade kassettide väljakraamimiseni, kus olid Soome raadiost “Räkärodeo” saadete lindistused vahemikus 1996-1999 ja kuulasin neid. Hea muusika oli. Mingi jutt ei anna seda edasi.

Ja lõpuks ongi juhtunud see, mis juhtuma ei pidanud. Nimelt: kui alguses tundus mulle selle raamatu lugemine ühe muusikakuulamise etapi loomuliku lõpuna (ja kavatsesin edaspidi lubada plaadimasinasse ainult kuuekümnendate albumeid, salvestamisaastaga mitte hiljem kui 1968), siis nüüd olen hoopis neid “gunk” plaate juurde hankima hakanud. Union Carbide Productionsi kogumikku juba mainisin, aga kusagil internetiavarustest (ma väga loodan) peaks minu poole liikuma plaadipakk, mille sees on Spider Babiesi, A-Bonesi (aitäh Eric, ohjeldamatu Crypti propaganda kandis ilmselt vilja) ja Soledad Brothersi vinüülalbumid.  Ning Laseringist ostsin Radio Birdmani reunion-albumi “Zeno Beach” (2006) vinüüli. Hea album on.

<< 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 ... 15 >>