Ostmata plaadid ja Link Wray

by Evol Email

Mõned aastad tagasi küsis üks tuttav laenuks punk-CD-sid, sest tahtis end klassikalise punkrockiga kurssi viia. Oma üllatuseks pidin vastama, et mul selliseid plaate pole. Mis on täiesti tõsi, sest kõik Sex Pistolsi, The Clashi, Dead Kennedys' jne albumid, ent ka mitmed Falli, Pixies' ja Sonic Youthi plaadid jäid minust maha kuhugi sajandivahetusse, kui helikassetid asendusid CD-de ja mp3-dega ning leidsid varjupaiga kusagil kastipõhjas. Mingit puudust pole nende järgi tundnud ka, lood on siiamaani meeles ning teised plaadid on peale tulnud.


Seda plaati minu kodus kuulata ei saa

Teine lugu on jälle selliste plaatidega, mida ei osta või isegi ei tõmba seepärast, et nende aeg on justkui möödas. Mitte, et sellega teadlikult nõustuks, aga lihtsalt aeg on edasi läinud ja uued bändid asemele tulnud. Eric Davidsoni  garaazhipungi raamatus kurdetakse, et kui 21. sajandil garaazhipunk korraks populaarseks sai, ei ostnud keegi vanade teeneliste bändide 10-15 aastat tagasi salvestatud albumeid, vaid hoopis nende uute bändide-moeahvide plaate. Nii et kauaoodatud raha ja respekti oma vaevanägemise eest vanad tegijad ikka ei saanud.

Võin seda mõtet mingil määral kinnitada, nt mul ei ole kodus siiamaani ühtegi The A-Bones'i või The Dwarves'i plaati, küll aga on nii Hives'i kui Yeah Yeah Yeahs (kes vaevalt enam kunagi plaadimasinasse pääseb) CD-d. Või siis mu kogu ehtiv Sahara Hotnights'i CD. Kunagi tundus hea mõte osta. See on nagu punk-Vanilla Ninja põhimõtteliselt. Kuna see album ületab mingeid taluvuspiire, ei luba Merje seda peale panna, nii et ka "Jennie Bomb" ei jõua vist iialgi enam mängijasse.


Nii polnud mul ka seni ühtegi Link Wray plaati. See mees on nagu mingi puhkav peajumal, kes kunagi pannud tubli aluse rautalankale ja kelle lugusid leidub mul cover-versioonis iga teise instro-CD peal, aga kelle muusikat ise ma kunagi väga kuulanud pole, sest kunagi pole sellist mõtet tekkinudki. Link Wray on midagi ülimalt algset ja põhilist, nagu päike, kuu ja tähed - ja nende peale ei mõtle ju eriti kunagi.



Aga nüüd viimati kui Soomes käisin, siis tulin sealt oma esimese Link Wray plaadiga siiski tagasi. See on Nortoni välja antud Link Wray & The Wraymen'i 1960. a debüütalbum. Tegu on ikka üsna varajase aastakäiguga ja seetõttu mitte päris selline klassikaline Wray-instro, nagu seda ette kujutaks. Igal juhul on läbivalt kuulda 1950. stiilis rockabilly-mõjutustega instrosaundi a la Duane Eddy. Mis on ka lahe, aga veel mitte päris *see*. Igatahes on see põnev kuulamine, ja lisab omajagu ajaloolist konteksti kuuekümnendate instro/surf-lainele.

Heviminutid U.F.O.-ga

by Evol Email

U.F.O. oli seitsmekümnendatel populaarne hard-rock ansambel. See on kõik mida te (ei) pea U.F.O. kohta teadma. Seitsmekümnendate hevi - raske on veel väheütlevamat muusikat leida.



Tegelikult on tähelepanuväärne hoopis mingist muusikaajakirjast loetud anekdoot sellest, kuidas ajakirjanik läks King Diamondiga intervjuud tegema. King Diamondit, on kes ta on, ma vähemalt väheütlevat sorti muusikuks ei nimeta. Igatahes tema plaadiriiulist vaatas ajakirjanikule vastu U.F.O. kaks plaati - aga mitte see seitsmekümnendate hevi/hardrock, nagu võiks eeldada, vaid hoopis U.F.O. kaks esimest albumit.

Nimelt U.F.O. tegelikult alustas juba 1969, mis automaatselt asetab ta mu huviorbiiti. Aga kaks esimest albumit ei olnud mitte igavamat sorti hevi, vaid n.ö kosmoserock, mis kõlas kui väga rahumeelne kitarriplõnnimine. Selleks et korralikult tunnetada kosmose täiuslikku lõpmatust, ei saa tuimalt pophevi käristada, vaid tuleb ikkagi oma muusikalistesse mõttekäikudesse  süveneda ja tasapisi pilli sõrmitseda. Nii et tervelt kaks albumit kosmoseteemadel ning teise albumi viimane lugu on juba 26-minutiseks veninud.

Kõik see värk meenutab Spinal Tapi, muidugi, aga ma ei saa kahjuks jätta nentimata, et need kaks U.F.O. esimest plaati on tõepoolest väga lahedad. Minu meelest see, et King Diamond neid nii kõrgelt hindab, on ka tore, sest absoluutselt võimatu on ette kujutada, kuidas KD selle ufo-muusika oma kiledahäälsesse hevisse integreeris. Aga kusagil seal ta on, ei tea täpselt.

Teisest küljest on sellised monomaanilised bändid nagu U.F.O. kes võtavad ühe kindla teema ja selle siis tüütuseni ära käiavad, mulle omal moel sümpaatsed. See ei ole päris sama asi, nagu "kontseptuaalsus", sest viimane tähendab pigem pinballi-võlureid ja muidu keerulisemal moel kokku pandud plaate. Aga kui ansambel "Kapsas" salvestab albumi "Redise loomine" või "Anthems To The Lettuce In The Dusk" ja kõik lood on pühendatud peenraharimisele juurviljaaias, siis pole siin mingit kontseptsiooni, ainult kinnisidee. Aga nii võib päris põnevate asjadeni jõuda. Paraku see jah, ammendab ennast kiiresti ja tuleb hakata hevi mängima.

Teine teema on muidugi see, et mõni sihuke bänd (Running Wild, Neoanderthals) juba mängibki hevi, algusest peale. Kuhu siit edasi liikuda, ma küll ei tea.

Renegade: The Lives and Tales of Mark E. Smith

by Evol Email

Seda raamatut nägin ma külas riiulil. Juba enne seda, kui peoperemees mu peale halastas ja selle mulle koju laenas, olin ma raamatuga nii kolmandiku peale  jõudnud. Ja eks õigupoolest pärast seda hakkas jutt natuke allamäge minema.

Just alguses räägiti nimelt bänditegemisest kõige ehedamalt, eelkõige Falli liikmetest, miks nad lõppkokkuvõttes kõik tuli bändist välja visata ja mis olid nende kõige nõmedamad omadused. Samuti vestis Mark E päris lõbusalt autoriõigusega kaasnevatest probleemidest, ehk kuidas edukamate Falli laulude autorite arv kippus aja jooksul (kui vaja, siis kohtu teel) erinevate pahaste ex-bändimeeste võrra kasvama. Ehk nagu Mark E Smith küsis, kui nad nii andekad on, miks nad siis iseseisvalt hitte ei või kirjutada? Kogu see arveteklaarimine võib ju tunda väiklasena, kuid eks ole need samad ex-Falli liikmed ise ka kõvasti kurtnud ja halanud kui raske neil Fallis oli (selle kohta on isegi eraldi raamat: The Fallen).

See vastuolu näebki välja umbes nii, et bändimees kurdab, et Mark E Smith istub hotelli fuajees, ei räägi, joob ja ainult jõllitab vihaselt. Sellele oponeerib Mark E Smith, et milles probleem, eks tulnud istunud lauda, joonud ka ja siis oleks juttugi vestnud. Ehk üks näeb üht, teine teist. Igatahes kinnitab Mark E Smith siin raamatus veendunult ja mõnevõrra usutavalt, et ta tegelikult ei ole ikkagi ole maniakk, vaid täitsa ladna mees ja maksab oma muusikutele ausat palka ka.

Kogu selle jutu taustaks on aastakümneid kestev aasimine ja kähmlemine Falli, muusikakriitikute ja kõmuajalehtede vahel, millest võib, aga ei ole vaja, midagi teada. Ja mis tegelikult ei olegi niiväga huvitav. See on rohkem brittide eraasi. Postimees või EPL ei ole kunagi Mark E kohta komprat avaldanud, mistõttu see nääklus jääb mulle kaugeks.

Igatahes see bändimeeste sõimamine on selline vahetu ja lihtne jutt, mis kõlab usutavalt. Hiljem hakkab Smith aga laiemalt arvamust avaldama ja oma maailmavaadet avama. Eks meil kõigil on palju vaateid ja kuigi mulle on igavesti sümpaatne see, et Mark E Smithile ei meeldi enam-vähem ükski tema kaasaegne bänd (sh märkimisväärne osa Factory Recordsist), jäävad tema pidevad mõtisklused ja seisukohavõtud ühiskondlikel teemadel võrdlemisi üheülbalisteks, olgugi et otsekohesteks. Mainin vaid, et samuti nimetab Smith Briti seitsmekümnendate lõpu punkbände ainult ühes kontekstis: "nägin seda bändi esinemas ja mõtlesin, et no sellest on The Fall ikka parem".

Ja on need üldse tema seisukohad? Võib-olla on, võib-olla mitte, igatahes on ka Renegade'il oma variautor, kes ilmselt palju vaeva nägi, enne kui ta Mark E võrdlemisi kaootilised jutukeerud selleks raamatuks kokku sai panna. Kui Briti press juba üsna agressiivselt seda raamatut tsiteerima hakkas ("Mein Kampf for the Hollyoaks generation", missesolgu?), siis ütles Mark E Smith võrdlemisi kiiresti, et need pole ikka tema mõtted ja need mis on, said valesti kirja pandud.

Ja ega vahet pole. Iial ei tohi teha seda viga, et siduda muusikat (plaate) muusiku käigu pealt improviseeritud väljaütlemistega. See ei vii kuhugi. Minu jaoks üks veenvamaid muusikateoreetilisi väljaütlemisi oli Lux Interiori kiri oma fanzine'i toimetajale millalgi kaheksakümnendate algul. Lühidalt palus Lux selle jama ära lõpetada ja zine kinni panna. Lux viitas, et zine'i loodav ettekujutus või tõlgendus The Cramps'ist on paratamatult üheülbaline, et The Cramps "are many things" ja kõrvalseisja ei saa loota seda kõike hoomata.

On võimatu panna paberile kõike seda, mis on stuudios aastakümnete pikkuse tööga plaadile salvestatud. Nii ka selle raamatuga, see on ainult juhuslik vari seintel, mille on tekitanud kõik need Falli plaadid, mida selles raamatus loetletakse. Aga just nende bändijuttude pärast tasub Renegade kindlasti kätte võtta. Kui Marc Riley tahtis "Container Drivers"-i mängimise ajaks kauboikaabu pähe panna, siis oli selge, et see mees peab The Fallist lendama. Oluline info ja seda leiab siit raamatust veel palju.

Euroopa tasemel tegijad

by Evol Email


euroopa tasemel tegijad


et meid esindaksid euroopas inimesed kel on rahvusvaheline kogemus


ja kes saaksid sellega hakkama


töö siin ei ole mitte lihtne


mitte igaüks ei saa selle tööga hakkama


Android Vasja Von Krahlis, 28.10.2011

by Evol Email

Tegelikult oli Von Krahlis ka Faarao Pirttikangas (Cosmo Jones Beat Machine'ist välja kasvanud kollektiiv) ning Kriminaalne Elevant. Niipalju kui ma nägin-kuulsin, tegid mõlemad suurepärase esinemise. Siiski see, mis tegi kontserdist kordumatu, oli ikkagi Android Vasja esinemine. Tegu on kohaliku (ühes USA reklaamis kirjeldati neid kui bändi Eestist, Musta Mere kaldalt) surf/instrokollektiiviga, kes mängis surfi natukene moderniseeritud versioonis, kiires tempos, julge kitarrisaundiga ning - mis kõige tähtsam - väga tuumakate meloodiatega. Kogu lavaloleku aja uhtis bänd mängida nagu jaksas ja nad jõudsid ikka väga palju korda saata. Ma tõesti loodan, et nad kusagile välja jõuavad - USA-sse juba nad jõudsid, varsti loodetavasti ka mingisse pädevasse stuudiosse. Nende myspace'i lehelt saab demosid kuulata, aga õigupoolest kontsertelamust need eriti edasi ei anna.


minu ilme oli android vasjat kuulates samasugune

Üritusest veel niipalju, et see oli mõeldud taaselustama/meenutama kunagisi Voh Krahli Teenage Kicks/Kriminaalbuugi/ kontserdisarju, aga etteaimatavalt mitte väga edukalt. Rahvast oli vähe - kuigi kummalisel kombel kui Kriminaalne Elevant kell 1 öösel lavale tuli, oli lavaesine juba üsna rahvarohke. Mina läksin siis juba koju koti peale, kuigi oli näha, et Elevandi esinemine paistis tulevat ka päris lõbus.

Lisaks naerutas rahvast (kõiki kolme) enne bändide algust KO ja Evoli vahva DJ-sett, mis muusikaliselt oli (loomulikult) väga kõrgel tasemel. Tehniliselt võib-olla mitte niiväga - aeg-ajalt võis kuulda piinlikke vaikusmomente, mille põhjuseks oli loomulikult Evol, kes ei saanud plaatidele nõelaga piisavalt täpselt pihta.

Faarao Pirttikangase kohta võib öelda, et tegu oli mõtliku ja päris toreda esinemisega. Tõsi ta on, et härra Pirttikangase näol on tegemist suure bluusisõbraga ja mul on raske päris sama entusiasmi üles näidata. Ent Faarao Pirttikangas seikleb juba veidi teistel radadel. Kuulasin enne kontserti ka Cosmo Jones Beat Machine'i plaati ja nentisin, et tegu on toreda, kuid raskestiseeditava albumiga, mida ma vaevalt lähiajal uuesti plaadimasinasse sunnin. Sama lugu on näiteks Jack'O'Fire'iga, kelle "Destruction of Squaresville" mulle ideede poolest väga meeldib, kuid mida ma kunagi algusest lõpuni pole suutnud läbi kuulata. Bluus, mis muud.

<< 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 ... 15 >>