Mongoolia ratsanikud ja The Germs

by Evol Email

Hiljaaegu lõpuks vaatasin ära Darby Crashi eluloofilmi „What We Do Is Secret“. The Germs oli seitsmekümnendate lõpu LA punkbänd, ilma liialdamata üks kõige vingeimaid tolleaegseid USA bände, mis kerkis esile just siis kui punk oli veel uus ja põnev ja ei olnud ahistavatesse piiridesse surutud. Film oli OK, üsna lihtsate vahenditega tehtud - erilisi kunstilisi ambitsioone ei olnud, eelarve oli ka napp, kuid sisu oli päris põnev. Minu jaoks oli selles  filmis natuke seda, mida ma „Control“-ist ei leidnud. Noh, kõigepealt muusika on parem (heh) ja teiseks, „What We Do Is Secret“ räägib bänditegemisest hoopis teise nurga alt. Küsimusi "miks?" ja "milleks?" leidub siin rohkem, nagu ka vastuseid. Kuigi mõlemad lauljad lõpetasid enesetapuga, siis The Germsi film ilmselgelt sellele ei keskendu. Midagi muud on olulist, midagi universaalset, mitte ainult isiklik masendus.

Aga juhuslikult samaaegselt otsisin internetist veidi lisainfot parun Ungern-Sternbergi kohta (vt ka eestikeelsete artiklite kogumikku), kes oli Vene kodusõjas sõltumatu väepealik Taga-Baikali regioonis ja saavutas seal ka mõningast edu, näiteks vallutas ta Mongoolia pealinna ning üritas seal budistlikku Mongoolia riiki kehtestada – mis omakorda pidi olema seemneks suurele budistlikule impeeriumile. Või midagi taolist, sest kõik andmed on väga ebausaldusväärsed.


Shane West Darby Crashi rollis

Ja siis leidsin ühe ajakirjaniku veebilehe, millel oli kõrvuti kaks artiklit – üks Ungern-Sternbergi ja teine… ansambli The Germs laulja Darby Crashi kohta. Artiklite autorile pakkusid mõlemad huvi kui innukad inimeste manipulaatorid. Minu meelest päris hea võrdlus.

Ühest küljest on seitsmekümnendate lõpul L.A. punkarite vahel peetud läbi öö kestvad maailmaparanduslikud vestlused, inspiratsiooniks kriibitud seitsmetollised, õlu ja tabletid. Sellele järgneb bänditegemine, mis jookseb liiva, sest tegelikkus unistustele nii kiiresti järgi ei jõua.

Sellele sekundeerib Mongoolia tähistaevas, kasakaväe laagrite vilkuvad lõkketuled ja budistlikust impeeriumist unistamine, mida oopiumi ja viina kõrvale võib arutada lõpmatuseni (tõe huvides tuleb märkida, et Ungern-Sternberg isiklikult ei olnud ei nalja- ega napsumees). Mis vahet siin on?


Gimme gimme your hands, gimme gimme your minds

Põhimõtteliselt on igaühel, kes on öösel üleval istunud ja maailma asju arutanud, väike vaimne side iga hullu väepealikuga, kes eales on lootnud isikliku ratsaarmee eesotsas söösta läbi Euroopa ja allutada maailm oma veendumustele. Ka Darby Crash tegeles oma n.ö armee rajamisega – tema saatjaskonda kutsuti Circle One. Jällegi, mis vahet siin on, kas uue maailma troonile asub Darby Crash või Ungern-Sternberg. Nad on lahutamatud, nagu Tipp ja Täpp, ja ühtemoodi ulmelised on nii Darby Crashi fashistlik diktatuur ja Ungern-Sternbergi budistlik impeerium. Mõlemad suutsid omamoodi osavalt  ära kasutada võimuvahetust ja sellega kaasnevat segadust. Valgete ja punaste vaheline mõõduvõtmine võimaldas Ungern-Strenbergil mitu aastat iseseseisvalt Taga-Baikalimaal tegutseda. Punkrocki hetkeline muusikaäri huvisfääri sattumine andis jällegi väikese võimaluse uutele bändidele.  Lõpuks muidugi mõlemad ettevõtmised tasalülitati. Ungern-Sternbergi hävitas NEP ja punaste ülekaal, Darby Crash leidis end mõne aasta pärast iganenud bändi eesotsas, mis kippus jalgu jääma nii hardcore'ile kui new wave'ile.  Ja samamoodi kui Ungern-Sternberg terroriseeris kohalikke ning kaotas kõik oma liitlased, visati  The Germs vägivalla ja läbustamise pärast kõigist LA klubidest välja, nii et pärast esikalbumi ilmumist polnudki neil tegelikult kusagil esineda.  Sellist võrdlevat udujuttu võiks jätkata lõpmatuseni.

Veel seda, et raamat, mis mind pani internetis ringi ungerdama, oli Boris Sokolovi „Parun Ungern. Must ratsanik.“ See on üsna halvasti loetav raamat, või õigupoolest on probleem selles, et Sokolov eeldab, et lugeja on Ungern-Sternbergi ja tema armee tegemistega juba võrdlemisi täpselt kursis, s.t on lugenuid neidsamu raamatuid, mida Olev Remsu tõe pähe võtab. Kõigis nendes teostes sisalduvate legendide tõepärasust Sokolov siin siis hoolega kritiseerib.Seega on see võrdlemisi maalähedane raamat, kus vähem fantaseerimist Mongoli impeeriumist ja rohkem juttu Ungerni isikust ning sellest kuidas tema otsused võrdlemisi keerukas Kodusõja-aegses olukorras põhinesid vähemalt samapalju praktilistel kaalutlustel kui unistustel budistlikust maailmariigist.

Seevastu filmi "What We Do Is Secret" võib täitsa soovitada.

The Germs on üks nendest bändidest, mis üldjoontes mahub ära ühele CD-le, selleks on M.I.A.: The Complete Germs. Pigem eelistan ma neid lugusid kuulata küll rohkem ükshaaval. Kui nüüd aus olla, siis minu kõige lemmikum lugu on alati olnud Media Blitz, mis on võib-olla natuke liiga tavapärane punk, ja Germsi olemust kõige paremini ei ava. Aga mulle meeldivad kiired lood, nii et. Samuti nende esiksingel - Forming - pole ehk kõige osavam salvestus, kuid on väga lahe.

Vineerist iidolid ja Kristen Stewart

by Evol Email

Kui rääkida ebaõnnestumisest, siis üks minu suuremaid läbikukkumisi zine'i tegemisel juhtus siis, kui me Merje venna maja lammutasime. Lõhkusime umbes nii nagu Onu Bella anarhismikoolkond Tartus seda teha armastas (tipphetkeks oli kindlasti korstna ümberlükkamise üritus sel moel, et aktivistid sellele vägeva kasepuu otsa langetasid) ja õuel põles köhiv lõke, kus vähemtähtis praht kärssas ning lämmatava suitsuga ümberkaudseid elanikke kimbutas.

Ühel kenal kevadpäeval peenestasin ma kuvalda ja sõrgkangiga juba pikemat aega põrandat kui nägin, et keegi taris maja sisemusest välja ukse. Sellele oli ei-tea-millal peale joonistatud lahe The Beatles'i pilt, stiilselt must-valget kontrasti rõhutavalt, nagu Beatles kunagi oma näopilte avaldada armastas (vt näiteks A Hard Days Night plaadikaant). Kahjuks mul polnud fotoaparaati kaasas, aga ma vedasin ukse kavalalt veidi kaugemale aeda, et teda tulest säästa kuni homme paar pilti teen.

Mida ma kahjuks ette ei osanud näha oli see, et Merje sugulased on nii töökad, et nad käisid kogu aeg rahutult mööda krunti ringi ja otsisid, kus saaks jälle rassida. Ja nii kui ma korraks kõrvale vaatasin, vedas keegi oivik mu väärtusliku ukse lõkkesse ja võib-olla virutas enne talle jalaga ka. Nii et pilt jäi tegemata ja minu jaoks tähelepanuväärne osake DIY-popkultuurist üles tähendamata.

Nüüd mitu aastat hiljem oli mul aga fotokas kaasas, kui külastasin sõbralikku Märjamaa jäätmejaama, et jätta hüvasti pagasiruumitäie hoolikalt väljavalitud rämpsuga. Kohapeal selgus, et jäätmejaama juhataja oli konteinerist päästnud vahva segatehnikas värvilise pannoo. Vineerist hoolikalt väljasaetud ja ülevärvitud figuurid kujutavad eeldatavasti Suzi Quatro't ja tema bändi (Suzi on see mustade juustega).

Võimas. Kui mul oleks mingi koht, kuhu see üles panna, oleks ma selle kaasa võtnud. Ma loodan igatahes, et see pilt leidis endale sõbraliku kodu.

Kuigi teisest küljest Suzi Quatro'st tean ma väga vähe ja ega ta ei ole kunagi minu plaadimasinasse jõudnud, sest Runaways kõigepealt, eks ole. Mitte et ma isegi Runaways'i nii väga kuulaks, kuigi pean tunnistama, et Joan Jett'i "Crimson And Clover" on tõepoolest üks mu igipõlistest lemmiklugudest. Aga muidu ka Runaways on lihtsalt lahe seitsmekümnendate rokenrolli fenomen, millest on siiski huvitavam teada kui plaate kuulata. Just praegu on mul pooleli Bomp zine'i äge retrospektiiv "Bomp!: Saving the World One Record at a Time" (sellest raamatust hiljem) ja seal on ülivõrretes kirjutatud artikkel, mis on kirjutatud ajal kui Runaways alles karjääri alustas.

Minu Runaways'i huvi turgutas  2010. a ilmunud film üllatava nimega "Runaways", mis kajastab bändi karjääri, keskendudes eelkõige kolmele tegelasele, kelleks on laulja Cherie Currie, kitarrist Joan Jett ja produtsent Kim Fowley.

Film nägi palju vaeva, et neid kolme portreteerida, ehk siis Currie on tegelikult selline kodune tegelane, kes satub kogemata metsikusse rockbändi ja vastupidi, Jett on maniakaalne rokkar. Ning Kim Fowley on Kim Fowley, unikaalne tõbras, kes on kaval nagu rebane, suudab üsna metsikutest tüdrukutest bändi kokku panna ning neid enam-vähem välja koolitada. Filmi lõpuks muserdab rockivärk Currie lõplikult ning ta taandub muusikast ja jällegi, vastupidi, Jett võtab end kokku, paneb rokenrolli ja kogu elustiili enda kasuks tööle, suunab energia muusikasse, teeb uue bändi ja tuleb välja eduka albumiga ("Joan Jett"). Film seda ei käsitle, kuid Jett'i comeback oli muide nii UG kui olla saab, ta andis ise plaadi välja, ja müüs pärast kontserte oma albumit otse parklas. Ja edu tuli, minu meelest kaheksakümnendate alguse kohta väga kõva sõna.


Joan Jett/Kristen Stewart - Cherie Currie/Dakota Fanning

Raske öelda kui õnnestunud see film just on, minu meelest on seal päris palju nihelemapanevalt puust-ja-punaseks episoode ja see, kuidas Joan Jett kogu aeg targutab teemal "naised ja rock", kõlab veidi õõnsalt. Eriti sellepärast, et tegelikult teeb Kristen Stewart Joan Jett'i osas täiesti vapustava rolli, mis on 100% elektrilis-karismaatiline. Ja kuna Stewart suudab Jetti arengu võimsaks naisrokkariks mängida täiesti usutavalt, ei vaja see enam mingeid täiendavaid kommentaare või õigustusi filmi-Jetti suust.

Mind Stewart igatahes täiesti veenis ja seega kuna ma jumaldan Joan Jetti, jumaldan ma järelikult ka Kristen Stewart'it. Mis veel ägedam - Stewart laulis kõik Jetti lood uuesti ise sisse ja niimoodi, et isegi Jett väidetavalt rahul oli. Tegelikult ma ei saanud alguses arugi, kesse näitleja on ja alles takkajärgi selgus, et tegu on menuka noorteiidoliga "Twilight" filmide sarjast, keda pool noorsugu jumaldab ja kõik ülejäänud jälle mõnitavad. "Twilight", see on ebaoluline, vaadake parem Stewart'it selles filmis.



army life is good for you

Ostmata plaadid ja Link Wray

by Evol Email

Mõned aastad tagasi küsis üks tuttav laenuks punk-CD-sid, sest tahtis end klassikalise punkrockiga kurssi viia. Oma üllatuseks pidin vastama, et mul selliseid plaate pole. Mis on täiesti tõsi, sest kõik Sex Pistolsi, The Clashi, Dead Kennedys' jne albumid, ent ka mitmed Falli, Pixies' ja Sonic Youthi plaadid jäid minust maha kuhugi sajandivahetusse, kui helikassetid asendusid CD-de ja mp3-dega ning leidsid varjupaiga kusagil kastipõhjas. Mingit puudust pole nende järgi tundnud ka, lood on siiamaani meeles ning teised plaadid on peale tulnud.


Seda plaati minu kodus kuulata ei saa

Teine lugu on jälle selliste plaatidega, mida ei osta või isegi ei tõmba seepärast, et nende aeg on justkui möödas. Mitte, et sellega teadlikult nõustuks, aga lihtsalt aeg on edasi läinud ja uued bändid asemele tulnud. Eric Davidsoni  garaazhipungi raamatus kurdetakse, et kui 21. sajandil garaazhipunk korraks populaarseks sai, ei ostnud keegi vanade teeneliste bändide 10-15 aastat tagasi salvestatud albumeid, vaid hoopis nende uute bändide-moeahvide plaate. Nii et kauaoodatud raha ja respekti oma vaevanägemise eest vanad tegijad ikka ei saanud.

Võin seda mõtet mingil määral kinnitada, nt mul ei ole kodus siiamaani ühtegi The A-Bones'i või The Dwarves'i plaati, küll aga on nii Hives'i kui Yeah Yeah Yeahs (kes vaevalt enam kunagi plaadimasinasse pääseb) CD-d. Või siis mu kogu ehtiv Sahara Hotnights'i CD. Kunagi tundus hea mõte osta. See on nagu punk-Vanilla Ninja põhimõtteliselt. Kuna see album ületab mingeid taluvuspiire, ei luba Merje seda peale panna, nii et ka "Jennie Bomb" ei jõua vist iialgi enam mängijasse.


Nii polnud mul ka seni ühtegi Link Wray plaati. See mees on nagu mingi puhkav peajumal, kes kunagi pannud tubli aluse rautalankale ja kelle lugusid leidub mul cover-versioonis iga teise instro-CD peal, aga kelle muusikat ise ma kunagi väga kuulanud pole, sest kunagi pole sellist mõtet tekkinudki. Link Wray on midagi ülimalt algset ja põhilist, nagu päike, kuu ja tähed - ja nende peale ei mõtle ju eriti kunagi.



Aga nüüd viimati kui Soomes käisin, siis tulin sealt oma esimese Link Wray plaadiga siiski tagasi. See on Nortoni välja antud Link Wray & The Wraymen'i 1960. a debüütalbum. Tegu on ikka üsna varajase aastakäiguga ja seetõttu mitte päris selline klassikaline Wray-instro, nagu seda ette kujutaks. Igal juhul on läbivalt kuulda 1950. stiilis rockabilly-mõjutustega instrosaundi a la Duane Eddy. Mis on ka lahe, aga veel mitte päris *see*. Igatahes on see põnev kuulamine, ja lisab omajagu ajaloolist konteksti kuuekümnendate instro/surf-lainele.

Heviminutid U.F.O.-ga

by Evol Email

U.F.O. oli seitsmekümnendatel populaarne hard-rock ansambel. See on kõik mida te (ei) pea U.F.O. kohta teadma. Seitsmekümnendate hevi - raske on veel väheütlevamat muusikat leida.



Tegelikult on tähelepanuväärne hoopis mingist muusikaajakirjast loetud anekdoot sellest, kuidas ajakirjanik läks King Diamondiga intervjuud tegema. King Diamondit, on kes ta on, ma vähemalt väheütlevat sorti muusikuks ei nimeta. Igatahes tema plaadiriiulist vaatas ajakirjanikule vastu U.F.O. kaks plaati - aga mitte see seitsmekümnendate hevi/hardrock, nagu võiks eeldada, vaid hoopis U.F.O. kaks esimest albumit.

Nimelt U.F.O. tegelikult alustas juba 1969, mis automaatselt asetab ta mu huviorbiiti. Aga kaks esimest albumit ei olnud mitte igavamat sorti hevi, vaid n.ö kosmoserock, mis kõlas kui väga rahumeelne kitarriplõnnimine. Selleks et korralikult tunnetada kosmose täiuslikku lõpmatust, ei saa tuimalt pophevi käristada, vaid tuleb ikkagi oma muusikalistesse mõttekäikudesse  süveneda ja tasapisi pilli sõrmitseda. Nii et tervelt kaks albumit kosmoseteemadel ning teise albumi viimane lugu on juba 26-minutiseks veninud.

Kõik see värk meenutab Spinal Tapi, muidugi, aga ma ei saa kahjuks jätta nentimata, et need kaks U.F.O. esimest plaati on tõepoolest väga lahedad. Minu meelest see, et King Diamond neid nii kõrgelt hindab, on ka tore, sest absoluutselt võimatu on ette kujutada, kuidas KD selle ufo-muusika oma kiledahäälsesse hevisse integreeris. Aga kusagil seal ta on, ei tea täpselt.

Teisest küljest on sellised monomaanilised bändid nagu U.F.O. kes võtavad ühe kindla teema ja selle siis tüütuseni ära käiavad, mulle omal moel sümpaatsed. See ei ole päris sama asi, nagu "kontseptuaalsus", sest viimane tähendab pigem pinballi-võlureid ja muidu keerulisemal moel kokku pandud plaate. Aga kui ansambel "Kapsas" salvestab albumi "Redise loomine" või "Anthems To The Lettuce In The Dusk" ja kõik lood on pühendatud peenraharimisele juurviljaaias, siis pole siin mingit kontseptsiooni, ainult kinnisidee. Aga nii võib päris põnevate asjadeni jõuda. Paraku see jah, ammendab ennast kiiresti ja tuleb hakata hevi mängima.

Teine teema on muidugi see, et mõni sihuke bänd (Running Wild, Neoanderthals) juba mängibki hevi, algusest peale. Kuhu siit edasi liikuda, ma küll ei tea.

Renegade: The Lives and Tales of Mark E. Smith

by Evol Email

Seda raamatut nägin ma külas riiulil. Juba enne seda, kui peoperemees mu peale halastas ja selle mulle koju laenas, olin ma raamatuga nii kolmandiku peale  jõudnud. Ja eks õigupoolest pärast seda hakkas jutt natuke allamäge minema.

Just alguses räägiti nimelt bänditegemisest kõige ehedamalt, eelkõige Falli liikmetest, miks nad lõppkokkuvõttes kõik tuli bändist välja visata ja mis olid nende kõige nõmedamad omadused. Samuti vestis Mark E päris lõbusalt autoriõigusega kaasnevatest probleemidest, ehk kuidas edukamate Falli laulude autorite arv kippus aja jooksul (kui vaja, siis kohtu teel) erinevate pahaste ex-bändimeeste võrra kasvama. Ehk nagu Mark E Smith küsis, kui nad nii andekad on, miks nad siis iseseisvalt hitte ei või kirjutada? Kogu see arveteklaarimine võib ju tunda väiklasena, kuid eks ole need samad ex-Falli liikmed ise ka kõvasti kurtnud ja halanud kui raske neil Fallis oli (selle kohta on isegi eraldi raamat: The Fallen).

See vastuolu näebki välja umbes nii, et bändimees kurdab, et Mark E Smith istub hotelli fuajees, ei räägi, joob ja ainult jõllitab vihaselt. Sellele oponeerib Mark E Smith, et milles probleem, eks tulnud istunud lauda, joonud ka ja siis oleks juttugi vestnud. Ehk üks näeb üht, teine teist. Igatahes kinnitab Mark E Smith siin raamatus veendunult ja mõnevõrra usutavalt, et ta tegelikult ei ole ikkagi ole maniakk, vaid täitsa ladna mees ja maksab oma muusikutele ausat palka ka.

Kogu selle jutu taustaks on aastakümneid kestev aasimine ja kähmlemine Falli, muusikakriitikute ja kõmuajalehtede vahel, millest võib, aga ei ole vaja, midagi teada. Ja mis tegelikult ei olegi niiväga huvitav. See on rohkem brittide eraasi. Postimees või EPL ei ole kunagi Mark E kohta komprat avaldanud, mistõttu see nääklus jääb mulle kaugeks.

Igatahes see bändimeeste sõimamine on selline vahetu ja lihtne jutt, mis kõlab usutavalt. Hiljem hakkab Smith aga laiemalt arvamust avaldama ja oma maailmavaadet avama. Eks meil kõigil on palju vaateid ja kuigi mulle on igavesti sümpaatne see, et Mark E Smithile ei meeldi enam-vähem ükski tema kaasaegne bänd (sh märkimisväärne osa Factory Recordsist), jäävad tema pidevad mõtisklused ja seisukohavõtud ühiskondlikel teemadel võrdlemisi üheülbalisteks, olgugi et otsekohesteks. Mainin vaid, et samuti nimetab Smith Briti seitsmekümnendate lõpu punkbände ainult ühes kontekstis: "nägin seda bändi esinemas ja mõtlesin, et no sellest on The Fall ikka parem".

Ja on need üldse tema seisukohad? Võib-olla on, võib-olla mitte, igatahes on ka Renegade'il oma variautor, kes ilmselt palju vaeva nägi, enne kui ta Mark E võrdlemisi kaootilised jutukeerud selleks raamatuks kokku sai panna. Kui Briti press juba üsna agressiivselt seda raamatut tsiteerima hakkas ("Mein Kampf for the Hollyoaks generation", missesolgu?), siis ütles Mark E Smith võrdlemisi kiiresti, et need pole ikka tema mõtted ja need mis on, said valesti kirja pandud.

Ja ega vahet pole. Iial ei tohi teha seda viga, et siduda muusikat (plaate) muusiku käigu pealt improviseeritud väljaütlemistega. See ei vii kuhugi. Minu jaoks üks veenvamaid muusikateoreetilisi väljaütlemisi oli Lux Interiori kiri oma fanzine'i toimetajale millalgi kaheksakümnendate algul. Lühidalt palus Lux selle jama ära lõpetada ja zine kinni panna. Lux viitas, et zine'i loodav ettekujutus või tõlgendus The Cramps'ist on paratamatult üheülbaline, et The Cramps "are many things" ja kõrvalseisja ei saa loota seda kõike hoomata.

On võimatu panna paberile kõike seda, mis on stuudios aastakümnete pikkuse tööga plaadile salvestatud. Nii ka selle raamatuga, see on ainult juhuslik vari seintel, mille on tekitanud kõik need Falli plaadid, mida selles raamatus loetletakse. Aga just nende bändijuttude pärast tasub Renegade kindlasti kätte võtta. Kui Marc Riley tahtis "Container Drivers"-i mängimise ajaks kauboikaabu pähe panna, siis oli selge, et see mees peab The Fallist lendama. Oluline info ja seda leiab siit raamatust veel palju.

<< 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 ... 15 >>