The Fall Helsingis, 25,10.2014

by Evol Email

Helsingis toimus nädalapikkune festivali moodi üritus ja laupäeval esines The Fall. Nii et - tuli minna. Kuna laev jõudis kohale vara, oli õudsalt palju aega surnuks lüüa. Puhus märg tuul ja linn oli täis kaameid halltoone. Õhtupoole läksime lõpuks peatuspaika veidi puhkama ja juba hakkaski kontserdipalavik tasapisi asenduma cabin fever-iga. Siiski taastasime moraali ja olin jälle päris elevil kui viimaks Circusesse sisse astusime.

The Fall esines neljast bändist viimasena, seti pikkus oli vähem kui poolteist tundi. Kuid iga minut läks arvesse, Mark E Smith oli väga heas vormis. Mis mulle eriti muljet avaldas, on see kuivõrd nad on mõtetega kaasajas. Minu meelest (ekspert ma ju pole, eks) ei mänginud nad ühtegi lugu (White Lightning välja arvatud), mis pärit eelmisest sajandist. Ja mulle see sobib, sest uus The Fall on selgelt üks mu lemmik-Falle. Aeglased, mõtlikud lood on pigem jäänud kaheksakümnendatesse. Mulle meeldib väga selle koosseisu järeleandmatu tempo ja ökonoomne, kontsentreeritud pillimäng, mille tulemust rahustab veidi Korgi süntesaatori mõtlik undamine. The Falli intensiivsust tugevdas ka see, et neil oli laval kaks trummarit. Üks oli tavalise komplekti taga, teine seisis püsti ja trummeldas väga raevukalt väikest trummikomplekti. Väga rocka/psychobilly.

Rockabilly, jee. White Lightning ongi vana rockabilly kaver ja ühendab kahte väga head asja - The Fall ja Mark E Smithi vaibumatu huvi vana rockabilly vastu. Aastatega on The Fallist saanud maailma üks võimsamaid rockabilly artiste, tõesõna.

Alguses olid mingid soome bändid, nende esinemise ajaks kohale ei jõudnud. Youtube'i põhjal oleks X-M-P'd võinud täitsa vaadata; muide üks tegelastest mängis kunagi Larry & The Lefthanded'is. mis oli kunagi mu suur lemmik.

Soojendas pool-elektrooniline instrumentaaltrio Carter Tutti Void. Bändinimi tundub esmapilgul kole, aga tegelikult moodustub see muusikute (kunstniku)nimedest. Hr Carter, Pr Tutti, Pr Void. Mulje oli veidi vastukäiv, rütmitaustal toimus vabas vormis kitarri- ja nupukruttimine, mille käigus prouad nõksutasid põlve ja vahel harva tõmbasid poognaga üle kitarrikeelte. Pole vigagi, kuid saateks olnud tümakas kõlas umbes sama tuimalt nagu kostunuks see mõne valgusfoori taga seisva bemmi sisemusest. Sobis Falli soojenduseks eelkõige seetõttu, et igasugune võrdlusmoment Falliga neil olemuslikult puudus. Isiklikult oleks eelistanud siiski Ye Nuns'i, kes Falli sel aastal samuti soojendanud on.

Tromboonimängija argipäev

by Evol Email

Nässu, 2013

Ma ei ole vist mitte kunagi kirjutanud armastuslugusid. Noh, hea küll, ma olen kirjutanud tantsust ja neid psühholoogilisi profiile ja igasuguseid tuliseid artikleid asjadest, mis mulle üldse ei meeldi. Luuletusi olen teinud. Aga armastuslugu vist ei ole. Ja siis, nagu võluväel, tuli meie peatoimetaja (no tegelikult ta kirjutas mulle kirja) ja andis teada, et on aeg hakata kirjutama. Et pikk paus tuleb täita ja inspiratsioonilõkked süüdata. Kusjuures just samal ajal, täiesti juhuslikult leidsin ma ühe ammualustatud loo alguse. Ei, mitte sahtlist! Arvutist ikka, mida samamoodi puhastatakse nagu vanal ajal sahtleid. Ja ma otsustasin, et ma teen selle loo valmis.

Pühendan oma tänase jutu inimesele, keda ma väga armastan. Ja muide, tromboon ja kõik muud näiliselt selge sisuga sõnad on antud kontekstis tegelikult sümboolse tähendusega. Sümbolite lahtimõtestamisest räägib mu järgmine lugu, nagu doktor Nässule ka kohane ja väärikas on. Tänases laske aga iseenda fantaasial see töö ära teha. Ja ma teen lühidalt. Kohe seletan, miks.

Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, milline paistaks maailm siis, kui ma oleksin mees. Tundub ilmvõimatu seda mõista ja ma kindlasti panen täiega mööda, a ma proovin. No üks päev ühe tromboonimängija elus.

Äratuskell heliseb. Ninasõõrmetes tunnen erutavat lõhna ja ma tunnen, et saabunud on päev suure algustähega. Ma otsin kinnisilmi, poolteadvuseta seda niisket tumma avaust, kustkaudu maailma saabub rahulolu ja meeldiva hommiku algus. See on siinsamas, poolenisti ootvel. Ma ei mõtle. Mõnus on õõtsuda ja lasta oma meeltel ärgata. Ma olen olemas. Ma olen SIIN. Ohh. Kell on juba poolt tundi rohkem, kui ta helisedes oli. No kui ma autoga lähen, siis võin veel pool tundi rahulikult endale varastada. Ma ei mõtle, sest ma ei pea. Sest see ei tule mulle pähe. Hingan korraks sügavalt ja tunnen kui meeldiv on olla lahustunud kosmilisse lõhnade ja vormide maailma.

Peas hakkab tiirlema mingi lugu. Ei, ma pean kärmelt leidma paberi ja pliiatsi. Ma pean selle paberi saama, muidu suren! Be-moll ma arvan. Korras. Kohviaroom köögis peaks vist tähendama seda, et mul on 10 minutit aega, et riidesse saada, hambad pesta ja kus kurat on mu kaabu ... A. Nagu ikka, mantli all. Viimast võileiba söön roolis. Eh tegelt võiks ju varem ärgata, aga tegelikult saab ka nii.

Mul on hea meel, et ma tegelen erialaga, kus ma saan kokku puutuda oma parimate sõpradega. Nii on muidugi imelik mõelda. Selleks me äkki sõbrad olemegi. Igatahes täna harjutame uue plaadi jaoks materjali ühe uue lauljaga, keda ma ei tunne. Päris kena naine. Mulle lihtsalt meeldib see, kuidas naised lihtsalt sulavad naeratuse ja paari tähelepaneliku komplimendi juures. Well-done!

Lõuna ajal mõtlesin korraks kodust läbi käia, kuid meie bassimängijal tuli idee, et me pole ammu linnas söömas käinud. Ei ole jah. Miks mitte ja ühtlasi võiks ju rääkida  suvisest rattamatkast. Uskumatu oli muidugi see, et linnas kohtusime me oma vana kontrabassimängijaga. Me ei olnud vist mitu head aastat kohanud, ta oli vahepeal profiili vahetanud ja läinud hoopis mujale elama peale kõige muu. Ei olnud valikuid, pidime kõrtsi kasuks otsustama. Ma ei tea mitu tundi me olime rääkinud, kui mulle tuli kõne. Ojaa, ma tegelikult ei unustanud ju, et ma pidin poest läbi käima. Ja tegelikult ma ei saanud ju täna raha. Ei tahaks otseselt hakata rääkima rahast või selle puudumisest. Võib-olla ma lähen siis hiljem, et kui poed on kinni, niikuinii enam midagi saada pole.

Koduuuus. Nii hea on tulla koju ja selle hämaras valguses lasta oma lihased puhkama, olla ümbritsetud pehmest soojusest, lihtsalt vajuda sellesse jäjest ja järjest. Ma ei taha midagi muud, tõesti mitte midagi muud, kui olla selle keskel, lasta end kaasa kiskuda ööhäältesse, tunda kehas meeldivat surinat ja lõpuks lihtsalt uinuda. Sest ma tean, et homme on jälle selline päev, nagu oli eile, üleeile või kahe päeva pärast ülehomme.

Kirja pandud teekonnal Tallinn – Berliin, 26.12.2013

Viimati kirjutas dr Nässu meile 2008. aastal kastanitest ja pesapallist. Aga siis suundus ta Düsseldorfi, mitte Berliini.

Man or Astroman, Art Deco ja koerad kurjuse vastu

by Evol Email

Paar kuud tagasi saatis KO mulle ärevakstegeva sõnumi selle kohta, et Man or Astroman esineb Helsingis. Esiteks oli ehmatus see, et ansambel üldse tegutseb, sest neist pole juba aastaid midagi kuulda olnud. Teine ehmatuse põhjus on ilmne – Man. Or. Astroman. Helsingis. Mõnetunnise laevasõidu kaugusel.

Mõeldud-tehtud. KO ise kahjuks pidi samal ajal sõitma  ’Nami, vanakese Ho radadele, nii et Team Sewercide moodustus seekord Johnny Pescadorist, Juhanist ja Tomist.

Man Or Astroman, kui keegi ei tea (teadagi, et keegi ei tea), oli üheksakümnendatel ja sajandivahetusel üks väljapaistvamaid ja ilmselt kõige kuulsam instrumentaalansambel. Isegi Eestis ei olnud ta päris tundmatu. Traditsioonilisest surf-instrumentaalist seisid nad võrdlemisi kaugel, rohkem mängisid sellist modernsemat ja eksperimentaalse kallakuga rautalanka’t, mida nad võrdlemisi mõõdutundetult segasid viie- ja kuuekümnendate õudus- ja ulmetemaatikaga. Ka inimesed, keda huvitab nõukogude kosmonautika ajalugu, peaksid Astromani albumeid kuulates end igati koduselt tundma. Tulemus mulle igatahes väga meeldis, kaasajal ma ei teagi ühtegi teist sama võimsa haardega instro-kollektiivi, Messer Chups ehk välja arvatud.

Ega ka soomlased ei teadnud täpselt kuidas kaugeid külalisi vastu võtta, näiteks viidi kontsert vahetult pärast väljakuulutamist Tavastia saalist palju väiksemasse Semifinali keldrisse, samas oli kontsert täiesti sold-out, esireas entusiastlikud poolpaljad soome härrasmehed ja tähelepanelikult sündmuste käiku jälgiv Team Sewercide (kõik kehaosad kombekalt kaetud).

Kontsert igatahes oli täiesti ideaalne, sellist kaasaelamist ja  entusiasmi, nagu ansambel ilmutas, ei ole minu silmad enne näinud. Bändimehed ja –naine olid kogu hingega asja juures. Ka pärast kontserti ei läinud nad lihtsalt minema, vaid tulid lavalt alla publiku sekka juttu ajama. Ansambli tempo oli täpselt sama maruline nagu kunagistel albumitel ja lood ei kõla ka tänapäeval põrmugi vananenult. Jah, seda kosmoseteemat on praegu palju, aga veenvaid muusikalisi järeleaimajaid sel ansamblil endiselt ei ole. Laval käis ära ka täitsa töökorras Moogi Theremin, mida kahjuks kasutati vaid ühes loos.

Üks kentsakas tähelepanek korraldusliku külje pealt: bänd ei müünud oma plaate/kraami, sest väidetavalt ei olnud võimalik seda niisama lihtsalt üle Euroopa Liidu tollipiiri kaasa võtta. Arvestades, et merchi müügist see õige kasum peakski tulema, muudab see väiksemate USA bändide Euroopa-tuuride korraldamise kuidagi nigelaks.

Pärast kontserti jalutasime veel tükk aega mööda öist Helsingit. Öö oli vaikne ja kõrvad vilistasid hirmsasti. Vaatlesime kaunist linnaarhitektuuri, Juhan ja Johnny Pescador kiindusid sellesse aina rohkem ja lõpuks vaat et embasid heldinult parimaid art deco näidiseid. Oleks neil haamer ja meisel kaasas, oleks mõnigi tükike sellest ilust jõudnud ka Tallinnasse.

Küll aga jõudis Tallinnasse koomiksiraamat Beasts of Burden: Animal Rites (Evan Dvorkin, Jill Jimenez), mida ei suutnud kuidagi ostmata jätta. Tegemist on ühe kaunima koomiksiga, mida viimasel ajal olen käes hoidnud. Lühidalt räägib koomiks koerte ja krantside võitlusest igasugu kummituste ja lavkraaftliku (la:v, it's really fine) õuduse vastu. Kuidagimoodi õnnestub Evan Dvorkinil seejuures seda usutavalt esitada ja aeg-ajalt võtab lugu päris süngeid pöördeid. Üsna armutult mängitakse lugejate tunnetel, kes kipuvad koertesse, kassidesse ja muidu karvapallidesse (kes näevad Jill Jimenezi pintsli all väga armsad välja) liiga heldinult suhtuma. Siin paraku peavad kõik süütud armsad loomakesed oma elu eest võitlema. Vahelduva eduga. Kui Blacksad tundub liiga inimesesarnaste loomade tõttu väljakannatamatu, siis Beasts of Burden on just see, mida vaja.

 

 

Mongoolia ratsanikud ja The Germs

by Evol Email

Hiljaaegu lõpuks vaatasin ära Darby Crashi eluloofilmi „What We Do Is Secret“. The Germs oli seitsmekümnendate lõpu LA punkbänd, ilma liialdamata üks kõige vingeimaid tolleaegseid USA bände, mis kerkis esile just siis kui punk oli veel uus ja põnev ja ei olnud ahistavatesse piiridesse surutud. Film oli OK, üsna lihtsate vahenditega tehtud - erilisi kunstilisi ambitsioone ei olnud, eelarve oli ka napp, kuid sisu oli päris põnev. Minu jaoks oli selles  filmis natuke seda, mida ma „Control“-ist ei leidnud. Noh, kõigepealt muusika on parem (heh) ja teiseks, „What We Do Is Secret“ räägib bänditegemisest hoopis teise nurga alt. Küsimusi "miks?" ja "milleks?" leidub siin rohkem, nagu ka vastuseid. Kuigi mõlemad lauljad lõpetasid enesetapuga, siis The Germsi film ilmselgelt sellele ei keskendu. Midagi muud on olulist, midagi universaalset, mitte ainult isiklik masendus.

Aga juhuslikult samaaegselt otsisin internetist veidi lisainfot parun Ungern-Sternbergi kohta (vt ka eestikeelsete artiklite kogumikku), kes oli Vene kodusõjas sõltumatu väepealik Taga-Baikali regioonis ja saavutas seal ka mõningast edu, näiteks vallutas ta Mongoolia pealinna ning üritas seal budistlikku Mongoolia riiki kehtestada – mis omakorda pidi olema seemneks suurele budistlikule impeeriumile. Või midagi taolist, sest kõik andmed on väga ebausaldusväärsed.


Shane West Darby Crashi rollis

Ja siis leidsin ühe ajakirjaniku veebilehe, millel oli kõrvuti kaks artiklit – üks Ungern-Sternbergi ja teine… ansambli The Germs laulja Darby Crashi kohta. Artiklite autorile pakkusid mõlemad huvi kui innukad inimeste manipulaatorid. Minu meelest päris hea võrdlus.

Ühest küljest on seitsmekümnendate lõpul L.A. punkarite vahel peetud läbi öö kestvad maailmaparanduslikud vestlused, inspiratsiooniks kriibitud seitsmetollised, õlu ja tabletid. Sellele järgneb bänditegemine, mis jookseb liiva, sest tegelikkus unistustele nii kiiresti järgi ei jõua.

Sellele sekundeerib Mongoolia tähistaevas, kasakaväe laagrite vilkuvad lõkketuled ja budistlikust impeeriumist unistamine, mida oopiumi ja viina kõrvale võib arutada lõpmatuseni (tõe huvides tuleb märkida, et Ungern-Sternberg isiklikult ei olnud ei nalja- ega napsumees). Mis vahet siin on?


Gimme gimme your hands, gimme gimme your minds

Põhimõtteliselt on igaühel, kes on öösel üleval istunud ja maailma asju arutanud, väike vaimne side iga hullu väepealikuga, kes eales on lootnud isikliku ratsaarmee eesotsas söösta läbi Euroopa ja allutada maailm oma veendumustele. Ka Darby Crash tegeles oma n.ö armee rajamisega – tema saatjaskonda kutsuti Circle One. Jällegi, mis vahet siin on, kas uue maailma troonile asub Darby Crash või Ungern-Sternberg. Nad on lahutamatud, nagu Tipp ja Täpp, ja ühtemoodi ulmelised on nii Darby Crashi fashistlik diktatuur ja Ungern-Sternbergi budistlik impeerium. Mõlemad suutsid omamoodi osavalt  ära kasutada võimuvahetust ja sellega kaasnevat segadust. Valgete ja punaste vaheline mõõduvõtmine võimaldas Ungern-Strenbergil mitu aastat iseseseisvalt Taga-Baikalimaal tegutseda. Punkrocki hetkeline muusikaäri huvisfääri sattumine andis jällegi väikese võimaluse uutele bändidele.  Lõpuks muidugi mõlemad ettevõtmised tasalülitati. Ungern-Sternbergi hävitas NEP ja punaste ülekaal, Darby Crash leidis end mõne aasta pärast iganenud bändi eesotsas, mis kippus jalgu jääma nii hardcore'ile kui new wave'ile.  Ja samamoodi kui Ungern-Sternberg terroriseeris kohalikke ning kaotas kõik oma liitlased, visati  The Germs vägivalla ja läbustamise pärast kõigist LA klubidest välja, nii et pärast esikalbumi ilmumist polnudki neil tegelikult kusagil esineda.  Sellist võrdlevat udujuttu võiks jätkata lõpmatuseni.

Veel seda, et raamat, mis mind pani internetis ringi ungerdama, oli Boris Sokolovi „Parun Ungern. Must ratsanik.“ See on üsna halvasti loetav raamat, või õigupoolest on probleem selles, et Sokolov eeldab, et lugeja on Ungern-Sternbergi ja tema armee tegemistega juba võrdlemisi täpselt kursis, s.t on lugenuid neidsamu raamatuid, mida Olev Remsu tõe pähe võtab. Kõigis nendes teostes sisalduvate legendide tõepärasust Sokolov siin siis hoolega kritiseerib.Seega on see võrdlemisi maalähedane raamat, kus vähem fantaseerimist Mongoli impeeriumist ja rohkem juttu Ungerni isikust ning sellest kuidas tema otsused võrdlemisi keerukas Kodusõja-aegses olukorras põhinesid vähemalt samapalju praktilistel kaalutlustel kui unistustel budistlikust maailmariigist.

Seevastu filmi "What We Do Is Secret" võib täitsa soovitada.

The Germs on üks nendest bändidest, mis üldjoontes mahub ära ühele CD-le, selleks on M.I.A.: The Complete Germs. Pigem eelistan ma neid lugusid kuulata küll rohkem ükshaaval. Kui nüüd aus olla, siis minu kõige lemmikum lugu on alati olnud Media Blitz, mis on võib-olla natuke liiga tavapärane punk, ja Germsi olemust kõige paremini ei ava. Aga mulle meeldivad kiired lood, nii et. Samuti nende esiksingel - Forming - pole ehk kõige osavam salvestus, kuid on väga lahe.

Vineerist iidolid ja Kristen Stewart

by Evol Email

Kui rääkida ebaõnnestumisest, siis üks minu suuremaid läbikukkumisi zine'i tegemisel juhtus siis, kui me Merje venna maja lammutasime. Lõhkusime umbes nii nagu Onu Bella anarhismikoolkond Tartus seda teha armastas (tipphetkeks oli kindlasti korstna ümberlükkamise üritus sel moel, et aktivistid sellele vägeva kasepuu otsa langetasid) ja õuel põles köhiv lõke, kus vähemtähtis praht kärssas ning lämmatava suitsuga ümberkaudseid elanikke kimbutas.

Ühel kenal kevadpäeval peenestasin ma kuvalda ja sõrgkangiga juba pikemat aega põrandat kui nägin, et keegi taris maja sisemusest välja ukse. Sellele oli ei-tea-millal peale joonistatud lahe The Beatles'i pilt, stiilselt must-valget kontrasti rõhutavalt, nagu Beatles kunagi oma näopilte avaldada armastas (vt näiteks A Hard Days Night plaadikaant). Kahjuks mul polnud fotoaparaati kaasas, aga ma vedasin ukse kavalalt veidi kaugemale aeda, et teda tulest säästa kuni homme paar pilti teen.

Mida ma kahjuks ette ei osanud näha oli see, et Merje sugulased on nii töökad, et nad käisid kogu aeg rahutult mööda krunti ringi ja otsisid, kus saaks jälle rassida. Ja nii kui ma korraks kõrvale vaatasin, vedas keegi oivik mu väärtusliku ukse lõkkesse ja võib-olla virutas enne talle jalaga ka. Nii et pilt jäi tegemata ja minu jaoks tähelepanuväärne osake DIY-popkultuurist üles tähendamata.

Nüüd mitu aastat hiljem oli mul aga fotokas kaasas, kui külastasin sõbralikku Märjamaa jäätmejaama, et jätta hüvasti pagasiruumitäie hoolikalt väljavalitud rämpsuga. Kohapeal selgus, et jäätmejaama juhataja oli konteinerist päästnud vahva segatehnikas värvilise pannoo. Vineerist hoolikalt väljasaetud ja ülevärvitud figuurid kujutavad eeldatavasti Suzi Quatro't ja tema bändi (Suzi on see mustade juustega).

Võimas. Kui mul oleks mingi koht, kuhu see üles panna, oleks ma selle kaasa võtnud. Ma loodan igatahes, et see pilt leidis endale sõbraliku kodu.

Kuigi teisest küljest Suzi Quatro'st tean ma väga vähe ja ega ta ei ole kunagi minu plaadimasinasse jõudnud, sest Runaways kõigepealt, eks ole. Mitte et ma isegi Runaways'i nii väga kuulaks, kuigi pean tunnistama, et Joan Jett'i "Crimson And Clover" on tõepoolest üks mu igipõlistest lemmiklugudest. Aga muidu ka Runaways on lihtsalt lahe seitsmekümnendate rokenrolli fenomen, millest on siiski huvitavam teada kui plaate kuulata. Just praegu on mul pooleli Bomp zine'i äge retrospektiiv "Bomp!: Saving the World One Record at a Time" (sellest raamatust hiljem) ja seal on ülivõrretes kirjutatud artikkel, mis on kirjutatud ajal kui Runaways alles karjääri alustas.

Minu Runaways'i huvi turgutas  2010. a ilmunud film üllatava nimega "Runaways", mis kajastab bändi karjääri, keskendudes eelkõige kolmele tegelasele, kelleks on laulja Cherie Currie, kitarrist Joan Jett ja produtsent Kim Fowley.

Film nägi palju vaeva, et neid kolme portreteerida, ehk siis Currie on tegelikult selline kodune tegelane, kes satub kogemata metsikusse rockbändi ja vastupidi, Jett on maniakaalne rokkar. Ning Kim Fowley on Kim Fowley, unikaalne tõbras, kes on kaval nagu rebane, suudab üsna metsikutest tüdrukutest bändi kokku panna ning neid enam-vähem välja koolitada. Filmi lõpuks muserdab rockivärk Currie lõplikult ning ta taandub muusikast ja jällegi, vastupidi, Jett võtab end kokku, paneb rokenrolli ja kogu elustiili enda kasuks tööle, suunab energia muusikasse, teeb uue bändi ja tuleb välja eduka albumiga ("Joan Jett"). Film seda ei käsitle, kuid Jett'i comeback oli muide nii UG kui olla saab, ta andis ise plaadi välja, ja müüs pärast kontserte oma albumit otse parklas. Ja edu tuli, minu meelest kaheksakümnendate alguse kohta väga kõva sõna.


Joan Jett/Kristen Stewart - Cherie Currie/Dakota Fanning

Raske öelda kui õnnestunud see film just on, minu meelest on seal päris palju nihelemapanevalt puust-ja-punaseks episoode ja see, kuidas Joan Jett kogu aeg targutab teemal "naised ja rock", kõlab veidi õõnsalt. Eriti sellepärast, et tegelikult teeb Kristen Stewart Joan Jett'i osas täiesti vapustava rolli, mis on 100% elektrilis-karismaatiline. Ja kuna Stewart suudab Jetti arengu võimsaks naisrokkariks mängida täiesti usutavalt, ei vaja see enam mingeid täiendavaid kommentaare või õigustusi filmi-Jetti suust.

Mind Stewart igatahes täiesti veenis ja seega kuna ma jumaldan Joan Jetti, jumaldan ma järelikult ka Kristen Stewart'it. Mis veel ägedam - Stewart laulis kõik Jetti lood uuesti ise sisse ja niimoodi, et isegi Jett väidetavalt rahul oli. Tegelikult ma ei saanud alguses arugi, kesse näitleja on ja alles takkajärgi selgus, et tegu on menuka noorteiidoliga "Twilight" filmide sarjast, keda pool noorsugu jumaldab ja kõik ülejäänud jälle mõnitavad. "Twilight", see on ebaoluline, vaadake parem Stewart'it selles filmis.



army life is good for you

<< 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 ... 15 >>