Hori Smoku Helsingis 24-25.07.2015: The Gories, Dead Moon, Moon Duo ja teised

by Evol Email

KO saatis Rumbas avaldatud Hori Smoku kohta käiva üllatavalt nuriseva artikli, mis mõnes mõttes oli tõsi ka. Juhanliivilikult rõhuva laega Ääniwalli oli puupüsti täis, väike õlu oli 5 eurot, takki tuli jätta ilusti garderoobi, seest ostetud joogiga ei võinud õue minna ja turvamehed andsid üldse igasugu kummalisi elu-olulisi korraldusi. Huvitav, ma arvasin, et selline korraldus ongi ehtsoomelik, aga paistab, et kohalikele käib see ka veidi närvidele.

Mina kohapeal neid Rumba artiklis kirjeldatud probleeme ei tunnetanud. Aitas muidugi tavapärane taktika, st läksin võimalikult hilja kohale, jõin veini aia taga, mitte aia sees ja noh, üldiselt üritasin rahulikku tempot hoida, et viimaste bändide ajaks heas tujus olla. Kahju vaid, et seetõttu jäi enamus pärastlõunal esinenud Soome bände nägemata. Muide, ei olnud saal enamuse ajast niiväga puupüsti täis midagi, sest publik ei tundnud vähemtuntud bändide vastu väga palju huvi ega viitsinud eriti saalis tiksuda ja eelistas väliterassi. Nii et võis täitsa lava ees vahtida ja kuulata, kel tahtmist oli vahtida-kuulata. Vt näiteks siin paistavad Jacco Gardneri lava eest minu muljeltavaldavad suured kõrvad, mis mõtliku muusika (ja veini) taktis õõtsuvad: https://www.youtube.com/watch?v=268DTDzqURY Mulle nad väga meeldisid, kuigi festivali peavoolust jäi see Hollandi bänd võrdlemisi eraldi, selline väga rahulik barokne-psühhedeelne pop, mis meenutas veidi The Left Banket, vast eelkõige seetõttu, et ma teisi analoogseid bände väga palju kuulanud ei ole.


Jacco Gardner

Enne neid esines soomlaste The Fanatic IV, mille kohta võiks leebelt öelda, et nii vanamoodsat bändi pole minu silmad veel näinud. Kuigi esmapilgul tundus üsna amatöörne kollektiiv, oli mäng neil vägagi käpas ja repertuaaris oli väga korralik rautalanka ning valjemat sorti rockabillyt segav traadirock. See oleks täiesti ideaalne pubibänd, täielik feelgood. Jällegi tuleb nentida, et hyvä, Suomi.


The Fanatic IV

Ja tegelikult pärast juba enne mainitud Jacco Gardnerit tuligi viimane bänd juba, sest väike saal millegipärast pandi juba kella üheksast kinni. Selleks ajaks olid õues puhanud soomlased (õues ka pandi baar ja DJ-lava kinni, et igavam oleks) end juba saali ajanud ja olid päris elevil. Millegipärast oli kõigil meelel ja keelel, et The Gories on Detroidist, kogu aeg mõni jälle hüüdis, et Detroit! Detroit! Ja ka minu kõrval seisev soomlane, kellega oli tihe õlg-õla kontakt, küsis sõbralikult, et kas kaikki on kunnossa ja et kas ma olen kuulnud, et Detroit'i linn läks vahepeal konkurssiin ja siis rääkisime hoopis Dead Moonist - loomulikult - ja et olime mõlemad 2009. ka Tavastias Pierced Arrowsi kontserdil käinud. Detroit, Detroit. Detroidi valss. Detroidi paadimees. Kauneim linn on usas Detroit.

Õhtu lõpetanud The Gories vist oligi takkajärgi vaadates  minu tippelamus, ma ei olnud neid loomulikult kunagi enne näinud, ainult plaadilt kuulnud. The Gories läks tegelikult laiali juba 1992 ja sel ajal polnud mul garaazhirockist aimugi. Nad olid tol ajal natuke omamoodi, sest segasid bluusi ja Bo Diddley'likku kitarrimängu garaazhirockiga (tol ajal  olid rohkem esiplaanil sellised tõsiseid revival-stiilis garaazhirocki bändid), ja mängisid seda üsna lärmakalt. Neist võib päris põhjalikult lugeda siingi lehel tutvustatud raamatust "We Never Learn". Praegu vt näiteks seda suurepärast 1989. a videot: https://www.youtube.com/watch?v=nmlLD8KeO1o, kasvõi ainult trummari pärast. Viis aastat tagasi oli juttu The Gories ja The Obliviansi taasühinemisest ja tuurist, aga meie kanti nad igatahes ei sattunud.


The Gories

Nüüd aga oli The Gories igatahes kohal ja laval. Nende etteaste oli võimas, hästi tempokas, teravaksihutud väsimatu kitarriheliga ja järeleandmatu rütmiga esinemine. Meeletus tempos mängiti läbi hulk vanu lugusid (Suicide'i kaver, mulle ei tule loo nimi praegu meelde, oli samuti väga lahe). Minu meelest kõlas see kõik hulga valjemalt ja kiiremini kui plaadi pealt või vanadelt salvestustelt, sest kaheksakümnendatel olid nad pigem õhukese helipildiga. Aga võib-olla see lihtsalt tundus mulle, sest heli oli põhja keeratud, rahvamass müras väsimatult ja bänd raius järeleandmatult oma lugusid. Igatahes väga elevile ajas see kõik mindki, motoorne rahutus jäi veel tükiks ajaks püsima ning koduteel veel kordasin tükk aega, et jee, selle pärast ikka tasus siia tulla.

Ka järgmisel päeval jõudsin kohale alles õhtul, täpselt noore briti bändi Black Time seti ajaks, mis oli väga kiire ja väga vali garaazhipungi trio. Kaheminutilised lood, tappev tempo, kriiskavad kitarrid ja kriiskav laulja, kui ka muusika oli iseenesest üsna traditsiooniline metsik-billy-lapsik stiilis punk. Mis on aga parim punk, nii et kõik oli väga hea.


black time is the best time

Vahepeal esines soome bänd Pää Kii, mis eriti ei köitnud ja nende järel Moon Duo (mis oli loomulikult trio). See oli erakordselt hüpnotiseeriv garaazhirocki ja süntesaatoreid, võib olla ka veidi krautrokki segav ansambel. Elektrooniline osa oli vahepeal rohkem nagu Suicide ja vahepeal rohkem nagu kuuekümnendate garaazhirocki kanduv psych-hõnguline helivoog, aga kõik see oli kitarrikeskse ja rütmiohtra (ikka päris trummar, mitte masin) garaazhirocki ümber üles ehitatud. Sellest moodustus väga lahe tervik. Kahtlen, kas sellest kirjeldusest kasu on, aga kuulake ise Youtube'ist nende uuemaid asju, muidugi jah, ilmselgelt just live-keskkonnas pääseb see rohkem mõjule.

Viimasena esines Dead Moon, mis oli muidugi enamike külastajate jaoks põhiesineja, miks üldse kohale tuldi, ma ise ka kahtlen, kas ainult Gories' pärast oleksin hakanud Helsingisse sõitma. Dead Mooni logosid torkas igal sammul silma, nii et nende võim soome publiku üle püsib endiselt. Nad esinesid täiesti ootuspäraselt, kuigi ausalt öeldes olid kõrvad mul festivali muljetest juba nii lukus, et pigem tundus mulle see laheda festivalilõpuna kui mingi grändfinaalina. Seetõttu hoidsin ka rohkem taharitta, muidugi ka saal oli täielikult rahvast täis pakitud. Näiteks ei pannud ma sealt tähele sedagi, et Andrew Loomis't s.t põhikoosseisu trummarit üldse polnudki ja Pierced Arrowsi trummar asendas neid. Kuulsin seda alles Tallinnas sööklas KO käest, kes oli juba selle Rumba artikli läbi töötanud.

Pean nentima, et pärast 2009. aastat, kui Helsingis käisin Pierced Arrows't vaatamas, ma eriti kursis Cole'i pere tegemistega ei ole olnud. Võib küll öelda, et võrreldes kuue aastaga on bänd võib-olla natuke-natuke tempos järgi andnud, aga see tuleb võib-olla isegi kasuks kui natuke ka publikuga suheldakse. Ent lood ise mängitakse ette ikka sama valjult ja mõlemad Cole'id annavad endast kõik, isegi rohkem kui vaja. Lühike esinemisaeg tingis selle, et esitamisele tulid vaid parimad lood parimatest, nii et ühtegi tühja hetke ei tekkinud.

Ainus, mis jättis kentsaka mulje oli, et nad pidid mängima tund aega ja aga põhiset oli vaid 40 minutit, pärast seda jalutati juba lavalt minema ja siis tehti veel kolm lisalugu, nii et esinemistund tuli sekundipealt täis. Jättis kuidagi nõrga mulje. Muide, ma kahtlustan et selle põhjustas soomlaste lõpmatut korraarmastus, kes oleks tõenäoliselt juhtme seinast tõmmanud kui oleks kontsert üle aja läinud.

Nii et festival lõppes minutipealt ja kuna Merje oli tulnud jalgrattaga, sain ma pakika peal mõnusasti ka koju. Jippii.

PS Oktoobris pidi väidetavalt tulema The Sonics Tavastiasse esinema. Need on ikka veel vanemad mehed kui Dead Mooni omad. Mõelge ise: The Sonics. Väga raske on minemata jätta. Muide, samas Rumbas oli jutt Dick Dale'ist, kes on üle 70 ja räägib, et peab vahetpidamata tuuritama kuigi tervis on nii tuksis, et püsti ajades on ilge valus ja läbipõetud vähi tõttu tuleb ilgelt kalleid ravimeid osta (arve on kolm tuhat taala kuus) ja midagi pole teha - ellujäämiseks tuleb kontserte anda. Dick Dale, c'mon, kui isegi tema ei ole endale pensionipõlve suutnud tagada, ma ei tea, mis teised tolleaegsed muusikud veel teevad. Nende reunion'itega ongi see lugu, et mõnikord on see esinejatele viimane võimalus natuke raha teenida. Ma loodan, et The Sonicsil läheb elus ikka veidi paremini.

 

Pete Molinari Londonis, 9.09.2014

by Evol Email

Mõtlesin kirjutada kõigepealt hoopis Patti Smithi kontserdist, aga mõttetu on kirjutada sellest, mis inimestele nagunii korda läheb. Seega pigem natuke Pete Molinarist.

Ajastus sattus selline, et Pete Molinari esines Londonis, Lexingtoni viskibaaris täpselt sel ajal kui ma linna külastasin. Nii et vedas – niivõrd-kuivõrd – sest paar päeva hiljem esines samas baaris Piney Gir, keda ma oleks palju enam näha tahtnud. Molinarit ennast ma väga palju kuulanud polegi, ta on küll Chathami poiss ja plaadistanud Damaged Goods’ile, aga DG kontekstis tundus ta mulle selline pehmevõitu ja pigem huvitusin tavapärastest Childishi ja Damaged Goodsi naispere reliisidest.

Molinari muusika on segu kuuekümnendate USA ja Suurbritannia rockmuusikast, ühest küljest väga vanamoeline, teisest küljest kohati päris terav. Nii et vahepeal tekkis saalis, mis sisuliselt oli Molinari koduklubi ja täis tema sõpru-tuttavaid, selline erutav tunne, et võib-olla tehakse siin õhtu vältel veel muusikaajalugu (tegu oli tema uut albumit tutvustava kontserdiga). Teisest küljest oli Molinari väljapeetud esinemisel omajagu sellist retrobändi maiku, mis pigem hoiab kinni minevikust kui keskendub uuele.

Kontserdi suurim elamus oli tegelikult seti esimene akustiline osa, mille käigus Molinari ükshaaval bändiliikmed lavale kutsus ja vanu kaeblikke nutukantri lugusid mängis. Minu jaoks jäi ületamatuks „Where You There (When They Crucified My Lord)“, vana Johnny Cashi tuntuks lauldud spirituaal. See sobis hästi Molinari leebe ja kaebliku häälega ning laulu sõnum oli lahedas kontrastis muidu üsna jumalavallatu paigaga. Teadagi, mul endalgi on alati VU „Jesus“ playlistis. Hing tahab kosutust.

Järgnenud rockiosa oli ka päris okei, kuigi eriti midagi üllatavat varuks ei olnud. Kahtlemata on tema loomingus omad kõrgpunktid, näiteks see (kuigi kõlab väga nagu üks teatud ameerika laulja...). Pete Molinaril on nii karakterit, lauluhäält, kui ka uhke kaabu ja nõelasilmast tulnud ülikond, ent kas sellest ja kuuekümnendate kesktempolisest rockist/biidist piisab maailma vallutamiseks, pole aimugi. Uus album, „Theosophy“ on igatahes Cherry Redi all väljas, nii et tahtmise taha asi ei jää. Ja livebandina oli Pete Molinari grupp väga vinge, rahvast tuli lavale aina juurde, seal oli nii kitarri- kui flöödimängijaid, lisaks veel taustalauljate kvartett.

Soojenduseks esines Jess & The Bandits, Texasest pärit naislauljaga noor kantri-tüüpi grupp, kes tekitas vahepeal sellise meeldiva „raadio-mängib-pärastlõunal-vanaema-köögis-aastal-1985“ tunde. Viimasel ajal, tänu Piney Gir’ile, olen hakanud sellist väheütlevat muusikat aina enam hindama.


Jess & The Bandits

Seetõttu meenutasin ka soojalt kunagist lemmikut Mary Pranksterit, ja tellisin baarist portsu Mac & Cheese’i. Maitses jälgilt. Viski tellimiseni kahjuks ei jõudnud.

The Fall Helsingis, 25,10.2014

by Evol Email

Helsingis toimus nädalapikkune festivali moodi üritus ja laupäeval esines The Fall. Nii et - tuli minna. Kuna laev jõudis kohale vara, oli õudsalt palju aega surnuks lüüa. Puhus märg tuul ja linn oli täis kaameid halltoone. Õhtupoole läksime lõpuks peatuspaika veidi puhkama ja juba hakkaski kontserdipalavik tasapisi asenduma cabin fever-iga. Siiski taastasime moraali ja olin jälle päris elevil kui viimaks Circusesse sisse astusime.

The Fall esines neljast bändist viimasena, seti pikkus oli vähem kui poolteist tundi. Kuid iga minut läks arvesse, Mark E Smith oli väga heas vormis. Mis mulle eriti muljet avaldas, on see kuivõrd nad on mõtetega kaasajas. Minu meelest (ekspert ma ju pole, eks) ei mänginud nad ühtegi lugu (White Lightning välja arvatud), mis pärit eelmisest sajandist. Ja mulle see sobib, sest uus The Fall on selgelt üks mu lemmik-Falle. Aeglased, mõtlikud lood on pigem jäänud kaheksakümnendatesse. Mulle meeldib väga selle koosseisu järeleandmatu tempo ja ökonoomne, kontsentreeritud pillimäng, mille tulemust rahustab veidi Korgi süntesaatori mõtlik undamine. The Falli intensiivsust tugevdas ka see, et neil oli laval kaks trummarit. Üks oli tavalise komplekti taga, teine seisis püsti ja trummeldas väga raevukalt väikest trummikomplekti. Väga rocka/psychobilly.

Rockabilly, jee. White Lightning ongi vana rockabilly kaver ja ühendab kahte väga head asja - The Fall ja Mark E Smithi vaibumatu huvi vana rockabilly vastu. Aastatega on The Fallist saanud maailma üks võimsamaid rockabilly artiste, tõesõna.

Alguses olid mingid soome bändid, nende esinemise ajaks kohale ei jõudnud. Youtube'i põhjal oleks X-M-P'd võinud täitsa vaadata; muide üks tegelastest mängis kunagi Larry & The Lefthanded'is. mis oli kunagi mu suur lemmik.

Soojendas pool-elektrooniline instrumentaaltrio Carter Tutti Void. Bändinimi tundub esmapilgul kole, aga tegelikult moodustub see muusikute (kunstniku)nimedest. Hr Carter, Pr Tutti, Pr Void. Mulje oli veidi vastukäiv, rütmitaustal toimus vabas vormis kitarri- ja nupukruttimine, mille käigus prouad nõksutasid põlve ja vahel harva tõmbasid poognaga üle kitarrikeelte. Pole vigagi, kuid saateks olnud tümakas kõlas umbes sama tuimalt nagu kostunuks see mõne valgusfoori taga seisva bemmi sisemusest. Sobis Falli soojenduseks eelkõige seetõttu, et igasugune võrdlusmoment Falliga neil olemuslikult puudus. Isiklikult oleks eelistanud siiski Ye Nuns'i, kes Falli sel aastal samuti soojendanud on.

Tromboonimängija argipäev

by Evol Email

Nässu, 2013

Ma ei ole vist mitte kunagi kirjutanud armastuslugusid. Noh, hea küll, ma olen kirjutanud tantsust ja neid psühholoogilisi profiile ja igasuguseid tuliseid artikleid asjadest, mis mulle üldse ei meeldi. Luuletusi olen teinud. Aga armastuslugu vist ei ole. Ja siis, nagu võluväel, tuli meie peatoimetaja (no tegelikult ta kirjutas mulle kirja) ja andis teada, et on aeg hakata kirjutama. Et pikk paus tuleb täita ja inspiratsioonilõkked süüdata. Kusjuures just samal ajal, täiesti juhuslikult leidsin ma ühe ammualustatud loo alguse. Ei, mitte sahtlist! Arvutist ikka, mida samamoodi puhastatakse nagu vanal ajal sahtleid. Ja ma otsustasin, et ma teen selle loo valmis.

Pühendan oma tänase jutu inimesele, keda ma väga armastan. Ja muide, tromboon ja kõik muud näiliselt selge sisuga sõnad on antud kontekstis tegelikult sümboolse tähendusega. Sümbolite lahtimõtestamisest räägib mu järgmine lugu, nagu doktor Nässule ka kohane ja väärikas on. Tänases laske aga iseenda fantaasial see töö ära teha. Ja ma teen lühidalt. Kohe seletan, miks.

Ma hakkasin mõtlema, et huvitav, milline paistaks maailm siis, kui ma oleksin mees. Tundub ilmvõimatu seda mõista ja ma kindlasti panen täiega mööda, a ma proovin. No üks päev ühe tromboonimängija elus.

Äratuskell heliseb. Ninasõõrmetes tunnen erutavat lõhna ja ma tunnen, et saabunud on päev suure algustähega. Ma otsin kinnisilmi, poolteadvuseta seda niisket tumma avaust, kustkaudu maailma saabub rahulolu ja meeldiva hommiku algus. See on siinsamas, poolenisti ootvel. Ma ei mõtle. Mõnus on õõtsuda ja lasta oma meeltel ärgata. Ma olen olemas. Ma olen SIIN. Ohh. Kell on juba poolt tundi rohkem, kui ta helisedes oli. No kui ma autoga lähen, siis võin veel pool tundi rahulikult endale varastada. Ma ei mõtle, sest ma ei pea. Sest see ei tule mulle pähe. Hingan korraks sügavalt ja tunnen kui meeldiv on olla lahustunud kosmilisse lõhnade ja vormide maailma.

Peas hakkab tiirlema mingi lugu. Ei, ma pean kärmelt leidma paberi ja pliiatsi. Ma pean selle paberi saama, muidu suren! Be-moll ma arvan. Korras. Kohviaroom köögis peaks vist tähendama seda, et mul on 10 minutit aega, et riidesse saada, hambad pesta ja kus kurat on mu kaabu ... A. Nagu ikka, mantli all. Viimast võileiba söön roolis. Eh tegelt võiks ju varem ärgata, aga tegelikult saab ka nii.

Mul on hea meel, et ma tegelen erialaga, kus ma saan kokku puutuda oma parimate sõpradega. Nii on muidugi imelik mõelda. Selleks me äkki sõbrad olemegi. Igatahes täna harjutame uue plaadi jaoks materjali ühe uue lauljaga, keda ma ei tunne. Päris kena naine. Mulle lihtsalt meeldib see, kuidas naised lihtsalt sulavad naeratuse ja paari tähelepaneliku komplimendi juures. Well-done!

Lõuna ajal mõtlesin korraks kodust läbi käia, kuid meie bassimängijal tuli idee, et me pole ammu linnas söömas käinud. Ei ole jah. Miks mitte ja ühtlasi võiks ju rääkida  suvisest rattamatkast. Uskumatu oli muidugi see, et linnas kohtusime me oma vana kontrabassimängijaga. Me ei olnud vist mitu head aastat kohanud, ta oli vahepeal profiili vahetanud ja läinud hoopis mujale elama peale kõige muu. Ei olnud valikuid, pidime kõrtsi kasuks otsustama. Ma ei tea mitu tundi me olime rääkinud, kui mulle tuli kõne. Ojaa, ma tegelikult ei unustanud ju, et ma pidin poest läbi käima. Ja tegelikult ma ei saanud ju täna raha. Ei tahaks otseselt hakata rääkima rahast või selle puudumisest. Võib-olla ma lähen siis hiljem, et kui poed on kinni, niikuinii enam midagi saada pole.

Koduuuus. Nii hea on tulla koju ja selle hämaras valguses lasta oma lihased puhkama, olla ümbritsetud pehmest soojusest, lihtsalt vajuda sellesse jäjest ja järjest. Ma ei taha midagi muud, tõesti mitte midagi muud, kui olla selle keskel, lasta end kaasa kiskuda ööhäältesse, tunda kehas meeldivat surinat ja lõpuks lihtsalt uinuda. Sest ma tean, et homme on jälle selline päev, nagu oli eile, üleeile või kahe päeva pärast ülehomme.

Kirja pandud teekonnal Tallinn – Berliin, 26.12.2013

Viimati kirjutas dr Nässu meile 2008. aastal kastanitest ja pesapallist. Aga siis suundus ta Düsseldorfi, mitte Berliini.

Man or Astroman, Art Deco ja koerad kurjuse vastu

by Evol Email

Paar kuud tagasi saatis KO mulle ärevakstegeva sõnumi selle kohta, et Man or Astroman esineb Helsingis. Esiteks oli ehmatus see, et ansambel üldse tegutseb, sest neist pole juba aastaid midagi kuulda olnud. Teine ehmatuse põhjus on ilmne – Man. Or. Astroman. Helsingis. Mõnetunnise laevasõidu kaugusel.

Mõeldud-tehtud. KO ise kahjuks pidi samal ajal sõitma  ’Nami, vanakese Ho radadele, nii et Team Sewercide moodustus seekord Johnny Pescadorist, Juhanist ja Tomist.

Man Or Astroman, kui keegi ei tea (teadagi, et keegi ei tea), oli üheksakümnendatel ja sajandivahetusel üks väljapaistvamaid ja ilmselt kõige kuulsam instrumentaalansambel. Isegi Eestis ei olnud ta päris tundmatu. Traditsioonilisest surf-instrumentaalist seisid nad võrdlemisi kaugel, rohkem mängisid sellist modernsemat ja eksperimentaalse kallakuga rautalanka’t, mida nad võrdlemisi mõõdutundetult segasid viie- ja kuuekümnendate õudus- ja ulmetemaatikaga. Ka inimesed, keda huvitab nõukogude kosmonautika ajalugu, peaksid Astromani albumeid kuulates end igati koduselt tundma. Tulemus mulle igatahes väga meeldis, kaasajal ma ei teagi ühtegi teist sama võimsa haardega instro-kollektiivi, Messer Chups ehk välja arvatud.

Ega ka soomlased ei teadnud täpselt kuidas kaugeid külalisi vastu võtta, näiteks viidi kontsert vahetult pärast väljakuulutamist Tavastia saalist palju väiksemasse Semifinali keldrisse, samas oli kontsert täiesti sold-out, esireas entusiastlikud poolpaljad soome härrasmehed ja tähelepanelikult sündmuste käiku jälgiv Team Sewercide (kõik kehaosad kombekalt kaetud).

Kontsert igatahes oli täiesti ideaalne, sellist kaasaelamist ja  entusiasmi, nagu ansambel ilmutas, ei ole minu silmad enne näinud. Bändimehed ja –naine olid kogu hingega asja juures. Ka pärast kontserti ei läinud nad lihtsalt minema, vaid tulid lavalt alla publiku sekka juttu ajama. Ansambli tempo oli täpselt sama maruline nagu kunagistel albumitel ja lood ei kõla ka tänapäeval põrmugi vananenult. Jah, seda kosmoseteemat on praegu palju, aga veenvaid muusikalisi järeleaimajaid sel ansamblil endiselt ei ole. Laval käis ära ka täitsa töökorras Moogi Theremin, mida kahjuks kasutati vaid ühes loos.

Üks kentsakas tähelepanek korraldusliku külje pealt: bänd ei müünud oma plaate/kraami, sest väidetavalt ei olnud võimalik seda niisama lihtsalt üle Euroopa Liidu tollipiiri kaasa võtta. Arvestades, et merchi müügist see õige kasum peakski tulema, muudab see väiksemate USA bändide Euroopa-tuuride korraldamise kuidagi nigelaks.

Pärast kontserti jalutasime veel tükk aega mööda öist Helsingit. Öö oli vaikne ja kõrvad vilistasid hirmsasti. Vaatlesime kaunist linnaarhitektuuri, Juhan ja Johnny Pescador kiindusid sellesse aina rohkem ja lõpuks vaat et embasid heldinult parimaid art deco näidiseid. Oleks neil haamer ja meisel kaasas, oleks mõnigi tükike sellest ilust jõudnud ka Tallinnasse.

Küll aga jõudis Tallinnasse koomiksiraamat Beasts of Burden: Animal Rites (Evan Dvorkin, Jill Jimenez), mida ei suutnud kuidagi ostmata jätta. Tegemist on ühe kaunima koomiksiga, mida viimasel ajal olen käes hoidnud. Lühidalt räägib koomiks koerte ja krantside võitlusest igasugu kummituste ja lavkraaftliku (la:v, it's really fine) õuduse vastu. Kuidagimoodi õnnestub Evan Dvorkinil seejuures seda usutavalt esitada ja aeg-ajalt võtab lugu päris süngeid pöördeid. Üsna armutult mängitakse lugejate tunnetel, kes kipuvad koertesse, kassidesse ja muidu karvapallidesse (kes näevad Jill Jimenezi pintsli all väga armsad välja) liiga heldinult suhtuma. Siin paraku peavad kõik süütud armsad loomakesed oma elu eest võitlema. Vahelduva eduga. Kui Blacksad tundub liiga inimesesarnaste loomade tõttu väljakannatamatu, siis Beasts of Burden on just see, mida vaja.

 

 

<< 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 ... 15 >>