Mojo Presents: Heavy Mod - psych/rock kuuekümnendatest

by Evol Email

Kuuekümnendate garage ja psych käivad kokku kui sokk ja saabas, sest vanadel halbadel aegadel ei olnud bändid veel nii täpselt oma stiili määratlenud ja mängisid seda, mis parajasti meeldis. Ja sõid neid uimasteid, mis parajasti meeldisid, mis ka tulemust mõjutab loomulikult. Nii et "Nuggets" kogumike pealt võib leida puht psühhedeelse renomeega ansambleid ja iga psühhedeeliakogumiku peal on mõni garaazhibänd. Kas Blues Magoos või - enamasti - 13th Floor Elevators, kel õnnestub võrdse menuga mõlemas leeris esineda. Aga nii ongi huvitavam.

 


Aphrodite's Child, Kreeka habemed


Mojo ajakirja lisana ilmunud "Heavy Mod" on ausalt öeldes eriti otsitud kontseptsiooniga plaat ja isegi Mojo kohta nõme selgitav tekst vahelehel tunnistab üsna avameelselt, et ega need siin enamuses erilised modi-lood pole.

Aga õnneks lõpptulemus on väga okei kuuekümnendate psych-mõjutustega rocki kogumik. Just rõhuga rockil ja kitarrimängul, sest psühhedeelset unistamist leiab siit plaadilt märksa vähem.

Parimaid lugusid ongi natuke raske välja tuua, sest väga ühtlane plaat on. Mõnda lugu olen enne kuulnud ka, aga kuna kuuekümnedate rocki osas olen võhik, siis on enamik täielikuks uudiseks. Ühel või teisel moel torkasid silma ja katkusid kõrva:

Caravan "Place of My Own" - alati olen arvanud, et tegu mingi vaikse progegrupiga, aga näe - täitsa kõlav lugu.

Deep Feeling "Pretty Colours" - ongi arvatavasti lemmiklugu siin plaadil, mis on äärmiselt moodsa kõlaga, sest loomulikult on kaasaegsed bändid kuuekümnendate saunde kõvasti vuuki pannud. Tegu oli ühe-loo-bändiga paraku.

Deep Purple "Emmaretta" - ma teadsin küll, et Deep Purple alustas juba enne II maailmasõda vms, enne kui nad heviks kätte läksid, aga ühtegi lugu kuulnud polnud. Emmaretta on täitsa lahe kuuekümnendate keevitamine, kuigi plaati selle loo põhjal vast veel ei ostaks. Eriti kui plaadi nimi on "The Book of Taliesyn", mis on lihtsalt jama nimi, võta või jäta.

The Creation "How Does It Feel" - ainult kurt ei kuule, et nad on selle loo puhtalt Oasis'e käest varastanud. Ei, oot.

Aphrodite's Child "The Four Horsemen" - Demis Roussos ei ole mees, keda ma iialgi oleks rockansambli lauljaks pidanud, aga näe 1971. aastal salvestas tema bänd plaadi "666" ja sealt pealt tuli see väga veenev lugu, mis eelkõige räägib hobustest, aga mitte maailmalõpust, vähemalt minu meelest. Lisaks on siin vist veel Vangelis kusagil klahve tallamas.

Blossom Toes "I'll Be Late For Tea" - Teejoomise lood ei ole minu meelest tõsiselt võetavad. Küll aga enamasti väga kaasakiskuvad, nagu The Who "What's For Tea" ja The Woggles'i "Sweet Tea" (tegelikult küll SWEEEET TEEEEA!!")

"Päris" garaazhibände leiab siit kaks - Texase sõltumatu label'i International Artists bändid Bubble Puppy ja 13th Floor Elevators (loomulikult). Elevatorsilt on nende teise (psühhedeelsema) albumi pealt "Slip Inside This House". Aga siin on väike pettus, sest lugu lõpeb nii 3:30 pealt ära, kuigi originaalversioon oli vähemalt 8 minutit. Elevators ei leidnud, et lühidus on voorus, kahtlemata.

Teise bändi, Bubble Puppy, esitatud lugu "Hot Smoke And Sassafrass" olen ma enne kuulnud sihukese bändi nagu The Mooche esituses. The Mooche'i oma oli psühhim kahtlemata, sest Bubble Puppy versioon on ikka päris kõva garage. Bubble Puppy variant meeldib rohkem. Väga hea lugu.


Bubble Puppy, Texase kostüümid

 

Kosmiline ebaõiglus on muidugi see, et KO jalutas Helsingis kasutatud plaatide poest välja see plaat näpus (isegi kiles oli veel) ja maksis selle eest 2 eurot. Mina pidin Mojo ajakirja eest mitu korda rohkem maksma.

Järeldused: International Artists plaate ja boxsette on vähemalt Interneti andmetel viimasel ajal usinalt välja antud. Üldiselt tundub huvitav värk olevat, kuigi Roky Erikcson ja 13th Floor Elevators on muidugi klass omaette.

Johnny on alati pilves

by Evol Email

Johathan Richman kurdab oma muret mõttelisele tüdruksõbrale.

Alati sa käid selle hipi-Johnny'ga... Kes on kogu aeg pilves - samas kui mina: I'M STRAIGHT. Miks mina ei saa sinuga hipi-Johnny asemel jalutada, ah? Tema on ju pilves hipi-Johnny, samas kui mina olen alati kaine. Ja uhke selle üle! Mitte et mul midagi hipi-Johnny vastu oleks. Tõepoolest ta on tore poiss, ainult alati pilves. Aga mina: I'M STRAIGHT.

- "I'm Straight" - The Modern Lovers "The Modern Lovers", 1976.

 

Jonathan, usaldusväärsuse etalon.

 

Uno, dos, tres, quatro! Turban Renewal

by Evol Email

See on raske lävepaku-teemaline küsimus, et mis oleks piisavalt oluline põhjus, et lõpetada vaikimine ja postitada esimene sissekanne sellele lehele.

Midati tähtsat. Põhjapanevat. Vundamentaalset. Betoonist.

1994. aastal, kui garage rock revival oli veel alles uus ja mõistetamatu kontseptsioon, andis Norton Records välja albumi "Turban Renewal - A Tribute To Sam The Sham & The Pharaohs".

Jee.

Norton Records on asutatud The Crampsis mänginud tüdruku poolt muide, ja on alati garaazhirocki lippu kõrgel hoidnud, aga just üheksakümnendate alguses hakkas kogu see garaazhivärk muidugi kõvasti susisema ja selliseid huvitavaid plaate tekkis.

Väga hea plaat on. Tänapäeval selliseid enam ei tehta. Esiteks ei saa pärast 9/11 enam visata leebet turbaninalja ja teiseks on 1994 just selline tore aasta, et garaazhipunk hakkas hoogu sisse saama, kuid samas polnud veel domineerima hakanud raskem ja bluusilikum helivalli-stiil (wallofsoundyouknow), mida nt Estrus Records hiljem arendas (palju bände siit albumilt on Estrusile plaadistanud ka). Siin leiab rohkem sellist vanamoodsat ja kuuekümnendatele tüüpilisemat lähenemist, mis ei ole võib-olla küll nii erutav, kuid see-eest lõbus.

Tähendab, ega Sam The Sham & The Pharaos ei ole kunagi olnud globaalse löögiga bänd. Nende tipphetkeks jäi "Woolly Bully" - lugu, mis ilmus nii legendaarsel kärridzhikogumikul "Nuggets", kui ka lugematute kaverversioonidena. Seejuures ka "Kuldse Trio" esituses - "Kurgid sulle, raha mulle". Eieieieiei.

Aga plaadi avaloona esitab "Wolly Bully" ei keegi muu kui Hasil Adkins ja rehabiliteerib ja debiliteerib selle loo täielikult. Juba kasvõi selle loo pärast tasub see CD muretseda.

Pärastpoole, pole ka vigagi. Kohtame kaheksakümnendate klassikuid garaazhibände - Lyres ja Fleshtones. Täitsa hea. On ka uuemaid, nagu jaapanlaste Teengenerate ja The Hentchmen Ameerikast. Muidugi The A-Bones isegi kahe looga, peaosas Tim Kerr (kes Estrus Recordsi märgi all on produtseerinud miljon bändi, sh ka mitmed siinesinevad grupid). Jackie & The Cedrics ei ülllata absoluutselt väga mõnusa instro-looga, sest seda ju me ootasimegi. Handsome Dick Manitoba oli kunagi The Dictators'is ja esitab ka siin plaadil rokenrolli. Äge.

Innovatiivse traadi-rokabilly superstaarideks on loomulikult Flat Duo Jets -  - jaa, see bänd on kõva bänd. The Untamed Youth on väga osav Trashmeni järgiaimaja ja ka siinkohal ei valmista nad pettumust.

Väga okeid on ka Los Chiflados Del Ritmo (päris kosutav lugu kolmest põrsakesest) ja selle plaadi ainus (Estrusile plaadistanud) naistebänd The Brood. Üllatuslooks on seekord The Young Fresh Fellowsi "I Couldn't Spell !!'@!", mille refääniks on nukker "I couldn't spell PFFFFT!!". Jee.

Ja The Mummies' panust siin CD-l pole, sest nende lugu ilmus ainult LP peal. Fuck. See lugu on muidu väikestviisi pühendatud Andrei Hvostovile!!! Jee, män. Turban Renewal on samasugune lihtsustatud soovnägemus Egiptusest ja araablastest (vaaraod ei kandnud ju tegelt turbaneid, eksole), nagu lehekolumnistide araabia-arutelud.

Muide, 2001. aastal ilmus plaat "Urban Renewal", mis on Phil Collinsi tribuutalbum, kuid seoseid otsida on siin küll asjatu.

Järeldused:

1. Flat Duo Jets on liiga vähe tähelepanu saanud. Mul oli nende Nortoni all välja antud kogumik "Safari" (koosnes jubeda kassetika-kvaliteediga salvestustest, aga lood olid muidugi väga kõvad), aga see kurat on kadunud ja ainult ümbris on järgi. Juba ammu on see traagiline sündmus mu elu mürgitanud. Aga muidu on FDJ palju albumeid teinud ja tegelikult võiks neid kuulata ka.

2. Jackie & The Cedrics on instro-trio Jaapanist, ma olen neilt ainult ühte lugu kuulnud ("Mockingbird" The Estrus Coctail Companion kogumikul), aga pärast siinset lugu - Pharaoh A Go Go - ma olen fänn ja kavatsen nende plaadi hankida. Selline lõbus rautalanka tundub olevat.

Proov

by Evol Email

Siin Pelgulinna Vaatleja.

<< 1 ... 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15