Jeejee, we're Helen Love

by Evol Email

Helen Love'iga kohtusin ma traditsioonilisel viisil - Euroopa Sotsiaalliberaalide Noorte Koostöökoja XXII sümpoosionil Brüsselis, kus ta oli Walesi delegatsiooni raporti kaasettekandjaks (mis pmst tähendab seda, et suppi lubatakse sul lauda tuua, aga prae serveerib ikkagi peaettekandja).

Või ka mitte. Sest tegelikult tähendab "traditsiooniline" meetod vaid ühte asja: kõigepealt mängis Miettinen "Räkärodeos" Helen Love'i ilmselt kõige populaarsemat singlit "Joey Ramoney" ja nimi jäi - naksti - meelde. Mõned head aastad hiljem tegin Audiogalaxy abil duo muusikaga lähemat tutvust. Iga teise lemmikbändi olen niimoodi leidnud.

2001. aastal sai temast isegi uudisjutt kirjutatud. Muide, Internetist oli HL kohta tol hetkel võimatu adekvaatset infot leida. Seda ka seetõttu, et bändil oli sajandi alguses pikem loominguline paus. Seda ootamatum oli avastus nii aasta-kaks tagasi, et HL ikka tegutseb veel. Ja sel aastal juhtus veel selline kentsakas lugu, et Soome lahe rannik ujutati üle Helen Love'i singlitega. Kaks tükki ostsin Helsingist Stupido poest ja kolmanda sebis KO Tapri klubist plaadimäelt või ma ei tea, mis asju KO täpselt seal Tapris ajas.

Siit ongi näha, milles on Audiogalaxy (vms te noored tänapäeval kasutate), ja saviplaatide vahe. HL vinüülid ilmuvad kõik hoolikalt kujundatuna ja pakendatuna. See soojendab ikka südant, kui väike plaadifirma näeb nii ilgelt palju vaeva plaadiümbristega ja värviliste vinüülidega, olgugi et see on lisatöö ja tõstab valmistuskulusid.

Muidugi, värvigamma on üsna etteaimatavalt roosa-punane-oranzh ja plaadiümbrised on kõik ränga kitshineeduse all ägavad kollaazhid (olgugi, et mangaga pole ta muusikal - tänu jumalale - midagi pistmist), aga seda parem. Nii et neil singlitel on oma võlu, mida mp3-d kuidagi edasi ei anna.

 

Formula One Racing Girls 7" (Damaged Goods)
Uus väljalase (punane vinüül), algselt ilmus 1993

Helen Love'i juures meeldis mulle kõige rohkem see, kuidas ta segas räiget diskotümakat ja Ramones'ilikult tempokat kidramängu. See debüütsingel jääb natuke poolele teele pidama. Ja pärast esimest kuulamist ei jäänud mulle meloodia pähe kumisema, mis ei tähenda küll, et lugu on kehv, aga mitte ka HL parimate saavutuste kanti. Näiteks "Happy Hardcore" painab mind juba aastaid ja ei lase öösiti uinuda, sest varvas tõmbleb rütmi saatel nagu surnud konn galvaanilise eksperimendi käigus. B-poolel on "Ridin' Hi", väike vaikne muusikapala, mis on rohkem etüüdi kui päris loo mõõtu.

 

Long Hot Summer 7" (Invicta, 2005)
Pooleldi läbipaistev oranzh vinüül

See oranzh vinüül näeb nii kena välja, et rohkem polegi eriti midagi kommenteerida, ehkki "Long Hot Summer" on väga hea lugu iseenesest. B-pool on algaja huvilise jaoks isegi põnevam, sest "Helen Love on 45" on popurrii HL möödunud aegade parimatest lugudest. Ja kuna häid lugusid oli bändil palju, siis vahelduvad nad siin b-poolel hämmastava kiirusega, mis jätab küll bändist üheülbalisema ja montoonsema mulje kui õigus.

 

Junk Shop Discotheque 7" (Elefant, 2006)
Roosa vinüül

Põgusa mõnesekundilise mõtiskluse tulemusena on just see singel siinsetest mu lemmik. A-poole "Junk Shop Discotheque" on just sihuke rõõmus tümakas, mille pärast ma Helen Love'i ja vanu "häid" aegu heldimusega meenutama kipun. Aga b-poole lood on hoopiski mõeldud demonstreerima HL pop-punki oskusi. "Debbie Loves Joey" - noh õigupoolest on see natuke nagu "Joey Ramoney v. 2.0" - räägib üsna kaasakiskuvalt suurest armastusest New Yorkis (kui mõni on täielik maisipea, siis ütlevad laulusõnad ka otsesõnu ja selge, aeglase diktsiooniga, kellega tegu: "She was Debbie Harry/ And he was Joey Ramone") ja kolmas lugu, "Shut Your Mouth" kuulub Helen Love'i kõige energilisemate lugude kategooriasse. Ja ka need kõige valjemad lood on kõrvale väga head kuulata, ausõna.

 

Järeldused: Damaged Goods on just väljastanud värske podcast'i, kus nad mängivad oma viimaseid plaate. Metsik Billy Lapsik ja Holly Golightly on endiselt rivis ja tutvus selle firmaga vajab uuendamist.

PS: Vajab märkimist ja õiendamist, et kui ma kirjutasin blgogi esimeses postituses, et Tim Kerr mängis A-Bones'is, siis ega ikka ei mänginud küll. Tegelt mängis ta kunagi bändis Big Boys ja eks otsustage ise, kas need on piisavalt sarnased nimed, et segamini ajada. Minu meelest mitte. Häbi.

Johnny Kõu

by Evol Email

Johnny Kõu.
Elab vee peal, toitub välgust.
Johnny Kõu ei vaja kedagi, raha ka ei taha.
Välk ja pauk, välk ja pauk!

Albumilt "The Kinks Are The Village Preservation Society" (1968), mis oli möödunud aastal üks mu lemmikplaate. Niivõrd head lood on sellel plaadi lihtsalt. Ray Davies ei ole üks tavapärane passita inimene.

Olgugi, et Johnny Thunderi sõnad on väga äkilised, tuleb nentida, et päriselt pole see laul välguga kala püüdvast erakust, vaid Johnny Thunder on koomiksikangelane, kelle eriliseks võimeks on - just nimelt, välguga paugutamine. Nii et inspiratsiooniallikas on kaunis proosaline. Üks mees, kes samast koomiksist nime sai, on Johnny Thunders (ex-NY Dolls, ex-Heartbreakers).

Lugu saab kuulata hetkel ka juutuubist.

Gasoline (1998) - garage/blues Jaapanist

by Evol Email

See, et garaazhipungi primitiivsus tingib muusikat kirjeldavate epiteetide värvikust, on üsna loogiline. Ei saa ju vastuseks küsimusele, et kuidas uus plaat kõlab, lihtsalt pomiseda, et "alguses kitarr teeb jõura-jõura, ja pärast laulja veidi möira-möira"; samuti ei anna muusika teaduslik analüüs kardetavasti erilist aimu sellest, mis vastsel, kuid juba tolmusel plaadil peitub. Klassikalistele muusikaterminitele nagu "bluus", "rokenroll", "lärm" ja "häbilugu" lisanduvad seega palju poeetilisemad väljendid, mida võib varrukast loopida igaüks, kellele hea tempokas kärridžipala tundub ergutav nagu pits külma viina. Ja täispikk album nagu mitu pudelit sooja viina, muidugi.

Sest jah, need pole mingid pehmed indieplaadid, mille kohta kohmetunud kriitik pomiseb "isuäratav", "soust", "maitsev kompott" ning muid kulinaarkriitilisi arvamusi. Selliste arvustuste lugemine tekitab vaid tühjakõhutunnet ja seletamatut himu härjaveres veeretatud multivitamiinide järele. Tõepoolest, garaazhipunki sobivad paremini kirjeldama tehnilisemad terminid, mis on seotud tsiklite, lennukimootorite ja nende kütusega. Samuti sobivad kirjeldamiseks nendele tehnoloogilistele objektidele iseloomulikud omadused, nagu näiteks see, et tüüpiline mootor töötab suure sisemise põlemise abil ning lendab varem või hiljem õhku, eks ole. Kütus, täpsemalt kütusepaak, lendab samuti õhku. Vaid tsikkel ei lenda õhku, vaid kusagilt kaljult alla.

Sellised kunstilised võrdlused a la "bändi uusim singel on kui kuristikku kukkunud tsikli kõrge oktaanarvuga kütusega täidetud mitme-setmesilindrilise mootori viimane surmaeelne vurtsatus" võimaldavad kogenud muusikasõbral umbes juba aimata, mismoodi kitarrid uuel plaadil tuunitud on ja kas laulja röögib uues loos valjusti või eriti valjusti. Jah, 99% kindel, et eriti valjusti.

Mida aga öelda siis ansambli Gasoline albumi kohta? Võiks öelda, et sellise muusika autor peab olema raketiteadlane - kurt, aga järjekindel. Gasoline'i bluus on välja mängitud võimalikult raskelt, higiselt ja ühemõtteliselt valjusti. Mitmed lood on tõepoolest pühendatud masinatele, näiteks Side Rod Engine Blues, üks vähestest instrumentaalpaladest, kuid mis on samasugune eriti karva- ja kõrvakriipiv bluus, nagu ülejäänud plaatki. Gasoline'i peamine töövahend on detsibell ja peamine abimees Tim Kerr, töökas helimees ja produtsent, kelle käe all on valminud palju ilgelt valjusid plaate. Mis tihti päris head on.

Jah, kätte on jõudnud faktiaeg. Gasoline on pärit Jaapanist ja USA maile jõudis see trio 1997. aastal. Käesolev album ilmus 1998 ja - nojah, mul polegi muud lisada, et hoolimata Estrusi märgi all ilmunud tervelt kahest albumist jäi see ansambel mul omal ajal täielikult kahe silma vahele, ega ma pole kunagi Estrusi diskograafiat nii tähelepanelikult jälginud ka. Nüüd aga leidsin plaadi soomest kasutatuna ja kuna Estrus'i kohta kehtib mul kindel "ostakohe" reegel, siis juhhei.

Tuttavam on küll trummar Shuhei teine bänd Switch Trout, millelt ma olen ühte lugu siiski kuulnud. 2009. aasta seisuga on kõik Gasoline'i ja Switch Trouti tüübid loomulikult täiesti ära kadunud.

Debüütalbum on igatahes tüüpiline üheksakümnendate ülivali kärridzh, mis kas meeldib või siis meeldib kontseptuaalselt - sest terve plaat algusest lõpuni ära kuulata on üsna väsitav. Bänd igatahes võtab - nagu jaapanlased minu meelest pahatihti - musitseerimist natuke liiga tõsiselt. Eriti väljendub see laulus - vokalist-kitarrist Gan põhimõtteliselt ainult röögib täiest kõrist. Ainult röögib. Ja täiest kõrist. Mis tähendab, et kogu see ettekanne on üsna üheülbaline ja mingeid viisipidamist või -pidamatust pole siit mõtet küll oodata. Aga plaadi parem osa on seevastu kitarrimäng, ja seda on siin küll kogu raha eest.

Muide rockmuusikat ei seostata ju mitte ainult tehnoloogiaga, vaid ka raske tööga. Kui ma kuulan vihast kidramängimist, siis tuleb mul pahatihti ikka meelde Vanemõe laul "Keevitaja" - ja kohe pärast seda saadetakse mälupankade st pealuu sisse kumisema Gunnar Grapsi "Raudmees", kus martäänahju lõõmavas tules sündis midagi, mille olen õnneks unustanud. Ja nagu Rob Halford võrdles Judas Priesti muusikat koduse tööstuslinna auruhaamritega. Kuigi ma ei peaks üldse teadma, kes Rob Halford on. Selline dviigatellik lähenemine muusikale pole ainult kriitikute odavmüügist soetatud epiteetide pärusmaa, vaid muusikud ise ka leiavad, et kitarrimäng on raske töö ja väärib vastavaid poeetilisi liialdusi.

Just sihukest vihast punnitamist, higine selg libe nagu ujulapõrand ja rakkus käed pillikeeltest räpast helimassi välja voolimas - ja tulemusena peaks valmima lihvitud rockilugu - aga muidugi ei valmi, ja tegelikult on kogu plaat täidetud töömehekitarri vihaste kraaksatustega - vaat just sihukest muusikat leiab Gasoline'i debüütalbumilt. Siin plaadil kohtuvad ameeriklaste suur armastus tehnika vastu ja tõeline tammsaarelik higine kraavikaevamiskirg. Ainult toore jõuga on võimalik sellist muusikat teha ja ainult piiritu usaldus selle vastu, et ükskõik kui kärisevaks sa oma võimendi keerad, tehnika lubab seda kõike ja valjem on alati parem, võimaldab seda kõike salvestada.

Gasoline on täpselt sama kasutajasõbralik nagu maailma kõige suurem traktor või maailma kõige kõvema põhjaga voodi. Aga selle monstrumi tähelepanuväärilisust ei saa keegi eitada. Elagu töökad Timm Kerr ja Tamm Saare.

Mojo Presents: Heavy Mod - psych/rock kuuekümnendatest

by Evol Email

Kuuekümnendate garage ja psych käivad kokku kui sokk ja saabas, sest vanadel halbadel aegadel ei olnud bändid veel nii täpselt oma stiili määratlenud ja mängisid seda, mis parajasti meeldis. Ja sõid neid uimasteid, mis parajasti meeldisid, mis ka tulemust mõjutab loomulikult. Nii et "Nuggets" kogumike pealt võib leida puht psühhedeelse renomeega ansambleid ja iga psühhedeeliakogumiku peal on mõni garaazhibänd. Kas Blues Magoos või - enamasti - 13th Floor Elevators, kel õnnestub võrdse menuga mõlemas leeris esineda. Aga nii ongi huvitavam.

 


Aphrodite's Child, Kreeka habemed


Mojo ajakirja lisana ilmunud "Heavy Mod" on ausalt öeldes eriti otsitud kontseptsiooniga plaat ja isegi Mojo kohta nõme selgitav tekst vahelehel tunnistab üsna avameelselt, et ega need siin enamuses erilised modi-lood pole.

Aga õnneks lõpptulemus on väga okei kuuekümnendate psych-mõjutustega rocki kogumik. Just rõhuga rockil ja kitarrimängul, sest psühhedeelset unistamist leiab siit plaadilt märksa vähem.

Parimaid lugusid ongi natuke raske välja tuua, sest väga ühtlane plaat on. Mõnda lugu olen enne kuulnud ka, aga kuna kuuekümnedate rocki osas olen võhik, siis on enamik täielikuks uudiseks. Ühel või teisel moel torkasid silma ja katkusid kõrva:

Caravan "Place of My Own" - alati olen arvanud, et tegu mingi vaikse progegrupiga, aga näe - täitsa kõlav lugu.

Deep Feeling "Pretty Colours" - ongi arvatavasti lemmiklugu siin plaadil, mis on äärmiselt moodsa kõlaga, sest loomulikult on kaasaegsed bändid kuuekümnendate saunde kõvasti vuuki pannud. Tegu oli ühe-loo-bändiga paraku.

Deep Purple "Emmaretta" - ma teadsin küll, et Deep Purple alustas juba enne II maailmasõda vms, enne kui nad heviks kätte läksid, aga ühtegi lugu kuulnud polnud. Emmaretta on täitsa lahe kuuekümnendate keevitamine, kuigi plaati selle loo põhjal vast veel ei ostaks. Eriti kui plaadi nimi on "The Book of Taliesyn", mis on lihtsalt jama nimi, võta või jäta.

The Creation "How Does It Feel" - ainult kurt ei kuule, et nad on selle loo puhtalt Oasis'e käest varastanud. Ei, oot.

Aphrodite's Child "The Four Horsemen" - Demis Roussos ei ole mees, keda ma iialgi oleks rockansambli lauljaks pidanud, aga näe 1971. aastal salvestas tema bänd plaadi "666" ja sealt pealt tuli see väga veenev lugu, mis eelkõige räägib hobustest, aga mitte maailmalõpust, vähemalt minu meelest. Lisaks on siin vist veel Vangelis kusagil klahve tallamas.

Blossom Toes "I'll Be Late For Tea" - Teejoomise lood ei ole minu meelest tõsiselt võetavad. Küll aga enamasti väga kaasakiskuvad, nagu The Who "What's For Tea" ja The Woggles'i "Sweet Tea" (tegelikult küll SWEEEET TEEEEA!!")

"Päris" garaazhibände leiab siit kaks - Texase sõltumatu label'i International Artists bändid Bubble Puppy ja 13th Floor Elevators (loomulikult). Elevatorsilt on nende teise (psühhedeelsema) albumi pealt "Slip Inside This House". Aga siin on väike pettus, sest lugu lõpeb nii 3:30 pealt ära, kuigi originaalversioon oli vähemalt 8 minutit. Elevators ei leidnud, et lühidus on voorus, kahtlemata.

Teise bändi, Bubble Puppy, esitatud lugu "Hot Smoke And Sassafrass" olen ma enne kuulnud sihukese bändi nagu The Mooche esituses. The Mooche'i oma oli psühhim kahtlemata, sest Bubble Puppy versioon on ikka päris kõva garage. Bubble Puppy variant meeldib rohkem. Väga hea lugu.


Bubble Puppy, Texase kostüümid

 

Kosmiline ebaõiglus on muidugi see, et KO jalutas Helsingis kasutatud plaatide poest välja see plaat näpus (isegi kiles oli veel) ja maksis selle eest 2 eurot. Mina pidin Mojo ajakirja eest mitu korda rohkem maksma.

Järeldused: International Artists plaate ja boxsette on vähemalt Interneti andmetel viimasel ajal usinalt välja antud. Üldiselt tundub huvitav värk olevat, kuigi Roky Erikcson ja 13th Floor Elevators on muidugi klass omaette.

Johnny on alati pilves

by Evol Email

Johathan Richman kurdab oma muret mõttelisele tüdruksõbrale.

Alati sa käid selle hipi-Johnny'ga... Kes on kogu aeg pilves - samas kui mina: I'M STRAIGHT. Miks mina ei saa sinuga hipi-Johnny asemel jalutada, ah? Tema on ju pilves hipi-Johnny, samas kui mina olen alati kaine. Ja uhke selle üle! Mitte et mul midagi hipi-Johnny vastu oleks. Tõepoolest ta on tore poiss, ainult alati pilves. Aga mina: I'M STRAIGHT.

- "I'm Straight" - The Modern Lovers "The Modern Lovers", 1976.

 

Jonathan, usaldusväärsuse etalon.

 

<< 1 ... 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 >>