Kõrvus undab

by Evol Email

Mõnikord kõrvus undab. Põhjuseks on vererõhk, õhurõhk, mööda sõitev troll, The Who või midagi samalaadset.

The Who 1967. a album "The Who Sell Out" algab eriti kõva psych-rockilise muusikapalaga "Armenia City In The Sky" ja kui ma seda köögis makist kuulasin, siis tundus see mulle väga mõnus pauerpop, kus kitarrid laulu taustal vinguvad nagu kuulid Texase lindpriide spordipäeval. Tähele tuleb panna, et "The Who Sell Out" on mul klassifitseeritud kui köögimuusika, ehk ma kuulan seda saateks särisev vorst, virisev laps ja kolisev pann. Nii et volüüm on keeratud kõvaks, tähelepanu on mujal ja heliliste finesside üle võivad arutleda pigem mu naabrid, kelle muusikalisse haridusse ma kahtlemata tänuväärse panuse annan.

Aga hiljaaegu panin kõrvaklapid pähe ja (taas)avastasin oma sügavaks üllatuseks asjaolu, mis mul enam-vähem täielikult on ununenud - kuuekümnendatel leiutati stereo ning kanalite jaotus vasakuks-paremaks oli muusikute jaoks sama meeldiv üllatus kui teadlasel, kes avastab et kõik mootorsaemõrvarid on vasaku- ja kõik nailonsukakägistajad paremakäelised. Täielik läbimurre ja uued perspektiivid, teisisõnu. Ja kindlasti vajalik leiutis - on ju inimesel tõesti kaks kõrva. Mitte nagu 5.1 (või 7.1 või mis see standard on hetkel) heli - kui jumal oleks tahtnud et me surround sound'i kuuleme, oleks meil 5 kõrva. Aga ei ole.

Nii et "Armenia City In The Sky" ühest kanalist kostab ainult rütmikitarr ja vaikne laul ning teisest kanalist kostab vali laul ning tagurpidi mahamängitud kitarriulumine, mis kõlab nagu Serengeti rahvuspark öösel. Selle helijaotuse tagajärjel hakkavad kõrvad meeleheitlikult pidepunkti otsima, kuid loomulikult asjatult ning esialgu paneb see su aju ahastama, aga mõne aja pärast juba natuke kaasa elama. Muhedast pauerpopist on saanud pähepuuriv psühhedeelia, nii et kuulaks justkui hoopis mingit teist muusikapala.

Sellest kontseptsioonist nimega "stereo" olen ma muidugi ka enne kuulnud, ja põhimõtteliselt ka teadlik, et paljud kuuekümnendate plaadid ilmusid esialgu monos ning et mitu kanalit tähendaski mõne bändi jaoks põhiliselt seda, et ühest lasti muusikat ja teisest laulu. Nii et kui laulukanali maha keerad, siis saad karaoket laulda. The Ramones'i "Beat On The Brat" on muide selline lugu.. karaoke-laulmist takistab ainult see, et sõnu on kole vähe. Aga järgmine kord Rancho Saloonis (kui see on ikka olemas veel), kes teab...

Aga tänapäeval see pole nii oluline teema, sest niiväga palju sihukest lihtsameelset vasak-parem mängu ei tehta. Eriti väheoluline on see garaazhipungis muidugi, kus mono ja teaduslik-tehniline revolutsioon on endiselt sünonüümid.

Aga kuuekümnendate muusikas on see mono-stereo küsimus märkimisväärsem. Ka mitmetel teistel tolleaegsetel plaatidel kipub heli siia-sinna vasakule-paremale ujuma ja mõjub mõnikord kaunis segadusttekitavalt, eriti kui kuulata mingit suvalist vinüülirippi. Või ongi albumitest eraldi mono- ja stereoversioonid. Ma ei räägi siin puhtast psühhedeelsest produktsioonist, kus kõik peabki sassis olema nagu kört-pärtli särk, vaid kuuekümnendate teise poole rockmuusikast laiemalt.

Seetõttu olengi nüüd isiklikult ja paljakäsi päästnud kriisist plaaditööstuse, sest tellisin inglise Amazonist tervelt neli The Kinksi plaati (need olid küll odavad ka), et saabuks selgus selge heli näol ja õudne saundinöök lõpeks. Sest mu praegused eksemplarid on igati sita heliga. Ja "The Kinks Are The Village Green Preservation Society" plaadilt on kolmandik lugusid puudu. Mingi ameerika reliis või ma ei tea mis siis. Neil uutel The Kinksi CD-albumitel ongi enamasti korraga peal nii mono- kui stereoversioonid lugudest.

"The Who Sell Out"-iga on õnneks asjad selged, CD on täiesti stereo. "Armenia City In The Sky" ja "I Can See For Miles" on esmaklassiline pauerpop ja - no põhiline on ikka see, et meloodiad läbi kogu terve plaadi on esmaklassilised - "Mary Anne With A Shaky Hand", "Odorono", "Our Love Was" panevad end kuulama. Seepärast ma ei hakkagi liialt nurisema, et plaadi kogumulje on minu jaoks uimasevõitu ning laul ei ole päris minu maitse. Laulja, ära ulu nii palju. Muidu hunt äkki tuleb. Ja proto-rockooper "Rael" on õnneks jäetud plaadi lõppu, nii et CD võib juba enne selle algust kinni panna ja hüüda üle pottidest-padadest auruse köögi Oskar Lutsu sõnadega:

"Oleks mina kuulnud kui sind tehti
oleks mina hüüdnud ärge tehke!"

Järeldused: "The Who Sell Out" pole just mu parim sõber, aga kuulata võib küll. "Tommy" jääb minust esialgu siiski puutumata.

Kärbes on näljas

by Evol Email

Elas kord ennemuistsel aal ja imetabasel maal Rõõmus Stan, kes kõlgutas vikerkaare peal jalgu ja vahtis igal õhtul kuud. Ükskord aga (ja sel hetkel hakkavad kitarrid väga lahedat kurjakuulutavat häält tegema, nii et minu jagamatu tähelepanu on tagatud) avastas ta, et kuu on ära varastatud. "Blow your cool, man", torises imedemaa Stan ja läks kuud taga otsima, vastu erakordsetele seiklustele ja põnevatele sündmustele. Või nii ta vähemalt arvas.

Tegelikult kohtus kärbsega. Kes soovis ampsu Stani pirukast. Mis oligi kogu seiklus põhimõtteliselt.

I'm so hungry I could die
But I wanna be a living fly

Hahaha. Geniaalne. Lapsik või vahetu, vahet pole, eks ole. Lihtsad riimid ongi pahatihti kõige löövamad.

"Ogden's Nut Gone Flake" on ansambli The Small Faces "kontseptuaalne" album 1968. aastast. Plaadi A-pool oli täidetud tavapärase pop-muusika programmiga (mis võtab eeskuju kõigest heast, mida selleks ajaks rockmuusikas leiutatud oli) ja teisel poolel loeb Stanley Unwin oma patenteeritud pudikeeles üsna ajuvaba muinasjuttu Stanist, mis vaheldub väikeste muusikaliste etüüdidega. Üldiselt pakub plaat palju avastamisrõõmu, ja aitab edukalt põrmustada minu eelarvamusi kuuekümnendate briti bändide osas. Biitmuusikaga pole siin enam mingit sidet. Ja see et tegu on kontsept-albumiga, ei suuda kuidagi muusikat hävitada. Viimased pool aastat olen seda kogu aeg kuulanud, vaheldumisi "The Kinks Are The Village Green Preservation Society"-ga.

Plaadi ostsin rahva raamatust, muide. See maksis mingi 100 krooni ainult, seejuures on see pilgeni boonuslugusid täis. Siin tuleb muidugi säilitada kriitilist meelt ja esialgu kuulata ainult albumimaterjali, sest vastasel korral lahjendavad arvukad lisalood originaalalbumi mõju, mis oli ju algselt vaid 12 lugu pikk. Aga lisalugude seas on terve hulk Small Faces'i hittsingleid, mis näitavad ansambli edetabeli-võimekust ja paraku kohati ka seda, et aega-ajalt olid nad võimelised produtseerima üsna närvesöövat ibinat.

Üldse, kärbselood on head lood - The Crampsi versioon "Human Fly'st" oli ja on senia jani mu absoluutsete lemmiklugude seas. Samuti The Wire laulis sellest, kuidas ta on "fly in the ointment". Kärbseteema ei vea alt.

Gasolin' - What A Lemon

by Evol Email

Möödunud talvel sain Ahtiga kokku vahetult pärast seda kui ta oli tagasi saabunud otse pimedast Soomest. Ta oli vaikne, väsinud, näost üleni valge ja habemesse kasvanud. Ahti oli käinud seal kaugemates Soome külades äriasju ajamas ja suhelnud süngete meestega, kes ütlevad ainult "joopajoo" ja "heijdoo". Sealt, ühest tagamaa vanakraamipoest oli ta mõne marga eest (perus-soomes pole eurod marku ja karusnahku veel välja tõrjunud) ostnud mulle kingituseks selle plaadi. Kaanepildi põhjal, loomulikult.

Ma siiamaani mäletan soome autori raamatut The Beatles'ist, kus üks soomlane avastas enda jaoks biitlite muusika, jooksis välja tundrasse, kuulas seal kuidas kõrgepingeliinitraadid sumisesid ja sealt justkui Lennon-McCartney ägedat muusikat kostus ning kujutas ette, kuidas need traadid ühendavad teda biitlitega. Kadestamisväärt kogemus. Pole kahtlust, et Taani ansambli Gasolin' 1976. a album pakkus plaadi algsele omanikule sama intensiivset elamust (lisaks ka erootilist elamust, kahtlemata). Igatahes kaas on täitsa ära kulutatud, aga plaat ise on hästi hoitud.

Tagakaanelt leiab jutu taani ansamblist, kes olevat esimesena tõestanud, et ka taani keeles on võimalik head rockmuusikat teha. Ja selle tõestuseks siis käesolev plaat. Mis on 100% inglisekeelne. Lisaks on tagakaanel pilt neljast keskmiselt hea hambumusega taani noorukist, kel rockiriided seljas ja üks näitab vaikselt rusikatki. Kahjuks päris nii vapustav see album täna ei ole, kui 1976. aastal. Muusika on ootuspärane seistmekümnendate traadirock, päris hardrock ei ole, aga väga vaikselt ka ei kõla. Esimene lugu torkab kõrva sellega, et ta lõpeb kolm korda ja siis hakkab jälle. Ausõna. Halva üllatusena kohtab ka palju viiuliseadeid, kuid muidu on jah, oskuslikult salvestatud plaat, ainult igavavõitu. Üldiselt meenutab see bänd olemuselt Padarit ja The Suni. Omal maal populaarsed, laiemas perspektiivis mõttetud.

Aa jah, ühest Jaapani bensiininimelisest ansamblist oli juba varem juttu. Too jaapani plaat on kobedam.

Pierced Arrows ja The Micragirls, kaks kanget

by Evol Email

Jah, kuu aega ja 700 krooni hiljem on tehnoloogiline kollaps kodus lõpuks likvideeritud ja kõik muusika taasesitamise vahendid töötavad jälle. Kulliküünest sai uus plaadimängija nõel ning aipod imeb jälle sisse elektrit ja mp3-sid, mis salapäraseid voolu- ja muid võrke mööda liiguvad. Oleks ainult midagi taasesitada - ja õnneks on.

Pierced Arrows - In My Brain/Caroline (2007) 7"
Pierced Arrows - Paranoia/Ain't Life Strange (2008) 7"

Dead Mooni laialiminekust on möödas juba mõni aasta. Kui tuli selline teade, et Fred Cole paneb pillid kotti, siis on loomulik mõtelda, et tal on jälle ilmaelust villand ja läheb tagasi metsaonni looduslähedast elu harrastama ja paljakäsi toiduks juurikaid murdma, vahepeal keldris iidsete tehnoloogiate abil seitsmetolliseid plaate pressides. Ilma naljata, ma arvan, et metsas elamine on Dead Mooni muusikat kõvasti mõjutanud.

Minu meelest täielik üllatus oli hoopis see, et Fred ja Toody Cole käivitasid nii kiiresti kohe pärast Dead Mooni lõppu uue bändi, on juba välja andnud albumi ja kaks singlit ning andnud kontserte sama armutus tempos kui vanasti. Ja Tombstone Recordsi märgi alt ilmub endiselt häid plaate. Midagi on siin ilmas püsivat ka.

Jah, muutunud - ei olegi tegelikult midagi. Tõsi, trummar on uues bändis uus, aga see on ka kõik. Muusika on sama. Debüütsingel "In My Brain/Caroline" on klassikaline - kuidas nüüd öeldagi, Dead Mooni? perekond Cole'i? - lugu ja teisel poolel laulab Toody nagu ta ikka laulab. Seevastu nende teine singel "Paranoia" on raskepärasem, tõesti rõhuv ja võimas lugu, mis annab märku sellest, et Fred Cole annab endiselt kõik mis tal anda on ja torust tuleb. Nende kahe singli heli paneb ribid vibreerima ja varblased aknaklaasi taga sulgi turritama.

Ja sel aastal peaks Pierced Arrows uuesti Euroopasse tulema. Paneb mõtlema.

Ning bänd poseeris fotode jaoks, poolikud nooled peas ja keres. Lapsik või vahetu, vahet pole.

The Micragirls - Rock'n'Roll Rocket/Haunted Heart (2008) 7"

Ma ei tea kas on kohane Dead Mooni/Pierced Arrowst ja The Micragirlsi omavahel järjekindluses ja jätkusuutlikkuses võrrelda, aga kui ma The Micragirlsi esimest korda 2002. aastal Krahlis nägin, siis ei oleks ausalt öeldes osanud arvata, et see verinoortest tüdrukutest koosnev bänd tegutseb ka nii palju aastaid hiljem. Viimati nägin ma neid "Juuksuris" 2006. aastal ja bänd oli paremas vormis (mis The Micragirlsi puhul tähendab ühtlasi ka kokkusobivat riietust) kui kunagi varem ja kava oli neil uus. Ja võimas.

Selle arengu väljenduseks on ka nüüd uus album ja uus singel, mis ilmusid eelmisel aastal. Hakkasin netist Micragirlsi jälgi ajama ja jõudsingi selle plaadini. Klassikaline - nüüd võib juba nii öelda - The Micragirls, head lood on. Ainus miinus on, et The Micragirlsi salvestuste heli mulle endiselt eriti ei meeldi ja laiv jätab parema mulje.

 

Rahvapeole!

by Evol Email

 

Samaaegselt bussi- ja laevaühendust, rikkalikku einelauda ning asjalikku reportaazhi kõigest toimuvast ei paku isegi Rabarock. Võib vaid katsuda aimata, kui kõva pidu see Mäksa pidu oli.

See kuulutus oli hoolikalt kokkuvoldituna asetatud Paul Oskar Höckeri romaani "Paradiesvogel" vahele (Stuttgart 1907). Raamatu tiitellehe pöördele oli keegi käsitsi kirjutanud lühikese eestikeelse sisukokkuvõtte: "Iseseisva kutse mõju naise vabastamiseks."

<< 1 ... 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 >>