Ilusat pidu

by Evol Email

Mojost lugesin mõni aeg tagasi Jerry Lee Lewise kontserdist. Mees elab ikka veel, on üle kaheksakümne aasta vana ja annab endiselt kontserte. Ammu-ammu kui ta Inglismaale tuurile läks oma 14-aastase naiseraasuga, siis boikoteeris publik teda, nii et mees läks häbiga Ameerikasse tagasi. Nüüd maksab tema kontserdi pilet kõvasti üle 100 naela, selle eest pead istuma viisakas keskkonnas peene publiku seas, kus ei või valju häälega oh-oh-oo-gi öelda, kui maestro klaveri ette saabub. J L Lewis töötab põhimõtteliselt autopiloodil - käivitub ja hakkab hirmsa hooga klaverit mängima. Saatebänd kuulab tähelepanelikult ja kui saavad aru, mis lugu nüüd tuleb, hakkavad ka mängima. Ja nii mängib Jerry Lee Lewis terve kontserdi üldjoontes omaette ja saatemuusikud vaadaku ise kuidas lood ära tunnevad. Ja enam-vähem tulevad toime. Kahtlemata, see on kontsert kuhu tahaks minna, ülikrõbedast piletihinnast hoolimata.

Nii et kõik oleneb olukorrast, sest Mowwissey kontserdi pilet tundus mulle küll liiga kallina, et üritusele täiel rinnal kaasa elada. Kõigele lisaks nurisesid inimesed, et tõelised vännid jäävad ukse taha, samas kui muidumehed Mowwissey kontserti oma kohaloluga vääritustavad. Saladuskatte all võin öelda, et mina olengi see inimene, kes polnud pileti vääriline, sest Mowwissey'd mäletan ma ainult The Smithsist ja tema sooloplaate pole ma kunagi kuulnud. Aga sellest hoolimata läksin ma ikka kohale.

Lõppkokkuvõttes kujunes väga lõõgastav kontsert, sest mis parata, rohkem kui teravaid elamusi otsin ma viimasel ajal sellist rahulikumat olemist. Lava ligiduses pidasin ma vastu umbes kolm lugu, siis oli särk läbimärg ja õhk otsas ning leidsin, et asjale tuleb vaadata teise nurga alt. Sobiv nurk leidus saali tagaotsas leti ligidal ja kui muidu on RockCafe nimelises asbestitehases üsna sünge olemine, siis teenindus oli küll kiiduväärt. Nii võingi nentida, et soojendusbänd esines ühe õlle pikkuselt, Mowwissey esines kolme õlle jagu ja lisalood võimaldasid veel teha väikse encore-õlle.

Seisin siis seal leti kõrval, piilusin ühe silmaga sammaste vahelt Mowwisseyd, jõin õlut ja - einoh, mis me räägime, hoopis parem hakkas mul. A juba tulidki turvamehed, kes ilmselt olid aru saanud, et siin pole tegemist tõelise Mowwissey fänniga, vaid niisama poosetajaga ja et mis ta otsib siit? Ma ei tea kohe, mis mind reetis? Liiga kinnise kaelusega särk? Halb rüht? Haigutav tühik kahe esihamba vahel (nn "kolmas silm")? Ja kutsusid kohe endaga kaasa. Põhiline asi, mida inimene klubis teha ei soovi, on turvameestega kuhugi taharuumi minna.

Õnneks oli õllest ja mahedast rockmuusikast turgutust saanud aju hakanud mõtlema sünteetiliselt ja ma panin mõttes kiiresti kokku mitu huvitavat asjaolu. Esiteks oli Merje (koos oma õega) roninud ette kuhugi moshpitti ja jätnud käekoti minu kätte. See käekott seisis nüüd minu kõrval näiliselt mahajäetuna baariletil ja viis minutit tagasi olin (varaste kartuses, loomulikult) otsustanud kotist autovõtmed välja võtta ning selleks kotis kõvasti tuhninud. Seda tegevust jälgis omakorda kahtlustavalt mingi meeter viiekümnene tüdruk, kes seejärel lahkus. Ja viis minutit hiljem naases kahe turvamehega.

Nii et pärast väikest selgitust, et ma pole varas ja et käekoti omanik on lava ees pit'is, võttis üks turvajatest mult juhiloa ja läks mu isikut Mowwissey fänniregistrist kontrollima. Jõin õlut edasi, viie minuti pärast oli turvamees tagasi, andis dokumendi tagasi ja soovis "ilusat pidu". Palju tänu, just see plaan mul ongi.

Nii et. Ma olen üks väheseid, kelle usaldusväärsust on korraldajad kontrollinud ja kellele on expressis verbis "ilusat pidu" soovitud. Just minule. Ma olen Mowwissey vääriline.

Päris hea kontsert oli muidu ka.

Lõkked põlevad, sääsed surevad ja rahulik muusika

by Evol Email


Ennemuistne legend teab pajatada, et kord lubanud sääsk hobuse pikali panna. Lennanud siis hobuse juurde jaaa SUTSANUD täie jõuga. Hobune viskas pikali ja hakkas püherdama ja sääse võit oligi käes. Selline puhas jõu ja ilu demonstratsioon, mõistuse ja terava nõela triumf paksunahalise elajalooma üle. Nüüd võingi mitte just vähese uhkusega ette kanda, et jaanipäeva paiku maal avastasin valla - mis valla, Maavalla! - suurimasse lõkkesse notte tarides, et kui sääsk mind pureb, siis ei tunne ma mitte kui midagi. Ei mingit valu ega piina, ainult kerget ebamugavust, justkui luuraks keegi põõsastikus või lendaks taevas vuhinal mõni tundmatu objekt. Aga seda põhjustab pigem tavapärane paranoia kui minu pikanokaline vaenaja. Ainus mõistlik seletus on see, et juunikuine mitmenädalane hoogtöö periood on mind muutnud üheks tuimaks elajaks tõeliselt paksu nahaga, millest ükski nõel läbi ei puuri.

Nüüd on aga käes leebe suvi ja tarvis end turgutada.

Fabienne Delsol'i 2007. aastal ilmunud album "You And Me" evibki hetkel teretulnud rahustavat toimet. Delsoli (ex-The Bristols) teine soolo-kauamängiv on kokku pandud kuuekümnendate prantsuse popmuusikast - avalooks on Gainsbourg'i "Vilaines Filles Mauvais Garcons" - ning vaiksepoolsest garaazhirockist. Esmakuulamisel tundub isegi üllatav, et kuidas garaazhipungist aastatega sellisesse lõõgastavalt kergesse atmosfääri jõutakse, aga siin tasub meenutada April Marchi, kes samuti punkbändist jõudis otsaga prantsuskeelse popmuusikani. Nii et tegu polegi kuigi unikaalse nähtusega, vaid prantsuse pop on selline väike nišš endistele naisgaraazhipunklauljatele.

Fabienne Delsol on eelkõige artist ja laulja, kelle kaasmuusikud jäävad paratamatult saatebändi rolli. Samas sõltub ta neist olemuslikult, sest ise ta muusikat ei kirjuta ja pilli ei mängi. "You And Me" valmimisel on käed külge löönud teistes Damaged Goodsi bändides mängivad pillimehed (kui te olete Mojo lugeja, siis Pete Molinari on tuttav nimi), ent abikäe on ulatanud ka mitmed laulukirjutajad. Kaverid on küll head aga uued lood on veel paremad, sest yeye-pop kõlab küll nunnult ja puha, aga kaks lugu on kirjutanud vana garage-rocki-ekspert George Miller (ex-Kaisers, on ka The Bristolsi aegadel Fabienne'ile lugusid kirjutanud), kelle Mr Mystery ja That's The Way To Do It on minu meelest ikka eriti head. No ikka päris head kohe. Kannatavad vaevata välja võrdluse parimate kuuekümnendate garaazhipungi lugudega, kahtlemata. Rõõm kuulda, et laulukirjutamisoskus ei ole maa pealt veel päris kadunud.

Kui Fabienne Delsol on selline rahustav, head tuju loov laulja, siis Mazzy Star on pigem uimastav. "She Hangs Brightly" on 1990. aastal ilmunud debüütalbum ja kuulsin ma seda esimest korda loomulikult Räkärodeost, kus Miettinen mängis lugu "Be My Angel" ja ülistas seda nii, et põsed punased. Ainult kuuekümnendate aastate Soome lotto-tyttöd võivad selle muidu "olen rahu ise" saatejuhi samavõrd endast välja viia kui Mazzy Stari mahe, unele suigutav hääl.

Hiljem selgus hoopis, et Mazzy Star polegi laulja nimi, vaid tegu on hoopis indie-bändiga Ameerikast. Nende muusika on muidu õite lihtne, hästi aeglane kitarrimäng, kõrvuti nukra amerikaanaliku kantri-uluga, mida kitarrist pillist halastamatult välja pigistab. Ja meelde jääb muidugi ka laulja Hope Sandovali melanhoolne laul. See on ikka nii rahulik plaat, et kõik ümbritsev hakkab aeg-luubis liikuma, lõoke jääb taevasse rippuma ja jõgi ka ei voola enam. Just see mida vaja. Igatahes tähelepanuväärne, kuidas tosin aastat tagasi Soome raadiost meeldejäänud bändinimed toovad endiselt rõõmsaid üllatusi.

Järeldused: 1) George Milleri esimene bänd oli The Kaisers, kes plaadistas üheksakümnendate alguses nii Nortoni kui Get Hipi märgi all. Loogiline, et Delsoli albumile kirjutatud lugude põhjal võib eeldada, et tegu on väga okei ansambliga; 2) sääsehammustust ma ei tunne, aga parmud naksavad endiselt valusalt. Ja täna tõmbasin esimese puugi kõhunahast välja. 3) Jaanilõkke tegin sellise, et paistis Tallinnasse ära.

Kõrvus undab

by Evol Email

Mõnikord kõrvus undab. Põhjuseks on vererõhk, õhurõhk, mööda sõitev troll, The Who või midagi samalaadset.

The Who 1967. a album "The Who Sell Out" algab eriti kõva psych-rockilise muusikapalaga "Armenia City In The Sky" ja kui ma seda köögis makist kuulasin, siis tundus see mulle väga mõnus pauerpop, kus kitarrid laulu taustal vinguvad nagu kuulid Texase lindpriide spordipäeval. Tähele tuleb panna, et "The Who Sell Out" on mul klassifitseeritud kui köögimuusika, ehk ma kuulan seda saateks särisev vorst, virisev laps ja kolisev pann. Nii et volüüm on keeratud kõvaks, tähelepanu on mujal ja heliliste finesside üle võivad arutleda pigem mu naabrid, kelle muusikalisse haridusse ma kahtlemata tänuväärse panuse annan.

Aga hiljaaegu panin kõrvaklapid pähe ja (taas)avastasin oma sügavaks üllatuseks asjaolu, mis mul enam-vähem täielikult on ununenud - kuuekümnendatel leiutati stereo ning kanalite jaotus vasakuks-paremaks oli muusikute jaoks sama meeldiv üllatus kui teadlasel, kes avastab et kõik mootorsaemõrvarid on vasaku- ja kõik nailonsukakägistajad paremakäelised. Täielik läbimurre ja uued perspektiivid, teisisõnu. Ja kindlasti vajalik leiutis - on ju inimesel tõesti kaks kõrva. Mitte nagu 5.1 (või 7.1 või mis see standard on hetkel) heli - kui jumal oleks tahtnud et me surround sound'i kuuleme, oleks meil 5 kõrva. Aga ei ole.

Nii et "Armenia City In The Sky" ühest kanalist kostab ainult rütmikitarr ja vaikne laul ning teisest kanalist kostab vali laul ning tagurpidi mahamängitud kitarriulumine, mis kõlab nagu Serengeti rahvuspark öösel. Selle helijaotuse tagajärjel hakkavad kõrvad meeleheitlikult pidepunkti otsima, kuid loomulikult asjatult ning esialgu paneb see su aju ahastama, aga mõne aja pärast juba natuke kaasa elama. Muhedast pauerpopist on saanud pähepuuriv psühhedeelia, nii et kuulaks justkui hoopis mingit teist muusikapala.

Sellest kontseptsioonist nimega "stereo" olen ma muidugi ka enne kuulnud, ja põhimõtteliselt ka teadlik, et paljud kuuekümnendate plaadid ilmusid esialgu monos ning et mitu kanalit tähendaski mõne bändi jaoks põhiliselt seda, et ühest lasti muusikat ja teisest laulu. Nii et kui laulukanali maha keerad, siis saad karaoket laulda. The Ramones'i "Beat On The Brat" on muide selline lugu.. karaoke-laulmist takistab ainult see, et sõnu on kole vähe. Aga järgmine kord Rancho Saloonis (kui see on ikka olemas veel), kes teab...

Aga tänapäeval see pole nii oluline teema, sest niiväga palju sihukest lihtsameelset vasak-parem mängu ei tehta. Eriti väheoluline on see garaazhipungis muidugi, kus mono ja teaduslik-tehniline revolutsioon on endiselt sünonüümid.

Aga kuuekümnendate muusikas on see mono-stereo küsimus märkimisväärsem. Ka mitmetel teistel tolleaegsetel plaatidel kipub heli siia-sinna vasakule-paremale ujuma ja mõjub mõnikord kaunis segadusttekitavalt, eriti kui kuulata mingit suvalist vinüülirippi. Või ongi albumitest eraldi mono- ja stereoversioonid. Ma ei räägi siin puhtast psühhedeelsest produktsioonist, kus kõik peabki sassis olema nagu kört-pärtli särk, vaid kuuekümnendate teise poole rockmuusikast laiemalt.

Seetõttu olengi nüüd isiklikult ja paljakäsi päästnud kriisist plaaditööstuse, sest tellisin inglise Amazonist tervelt neli The Kinksi plaati (need olid küll odavad ka), et saabuks selgus selge heli näol ja õudne saundinöök lõpeks. Sest mu praegused eksemplarid on igati sita heliga. Ja "The Kinks Are The Village Green Preservation Society" plaadilt on kolmandik lugusid puudu. Mingi ameerika reliis või ma ei tea mis siis. Neil uutel The Kinksi CD-albumitel ongi enamasti korraga peal nii mono- kui stereoversioonid lugudest.

"The Who Sell Out"-iga on õnneks asjad selged, CD on täiesti stereo. "Armenia City In The Sky" ja "I Can See For Miles" on esmaklassiline pauerpop ja - no põhiline on ikka see, et meloodiad läbi kogu terve plaadi on esmaklassilised - "Mary Anne With A Shaky Hand", "Odorono", "Our Love Was" panevad end kuulama. Seepärast ma ei hakkagi liialt nurisema, et plaadi kogumulje on minu jaoks uimasevõitu ning laul ei ole päris minu maitse. Laulja, ära ulu nii palju. Muidu hunt äkki tuleb. Ja proto-rockooper "Rael" on õnneks jäetud plaadi lõppu, nii et CD võib juba enne selle algust kinni panna ja hüüda üle pottidest-padadest auruse köögi Oskar Lutsu sõnadega:

"Oleks mina kuulnud kui sind tehti
oleks mina hüüdnud ärge tehke!"

Järeldused: "The Who Sell Out" pole just mu parim sõber, aga kuulata võib küll. "Tommy" jääb minust esialgu siiski puutumata.

Kärbes on näljas

by Evol Email

Elas kord ennemuistsel aal ja imetabasel maal Rõõmus Stan, kes kõlgutas vikerkaare peal jalgu ja vahtis igal õhtul kuud. Ükskord aga (ja sel hetkel hakkavad kitarrid väga lahedat kurjakuulutavat häält tegema, nii et minu jagamatu tähelepanu on tagatud) avastas ta, et kuu on ära varastatud. "Blow your cool, man", torises imedemaa Stan ja läks kuud taga otsima, vastu erakordsetele seiklustele ja põnevatele sündmustele. Või nii ta vähemalt arvas.

Tegelikult kohtus kärbsega. Kes soovis ampsu Stani pirukast. Mis oligi kogu seiklus põhimõtteliselt.

I'm so hungry I could die
But I wanna be a living fly

Hahaha. Geniaalne. Lapsik või vahetu, vahet pole, eks ole. Lihtsad riimid ongi pahatihti kõige löövamad.

"Ogden's Nut Gone Flake" on ansambli The Small Faces "kontseptuaalne" album 1968. aastast. Plaadi A-pool oli täidetud tavapärase pop-muusika programmiga (mis võtab eeskuju kõigest heast, mida selleks ajaks rockmuusikas leiutatud oli) ja teisel poolel loeb Stanley Unwin oma patenteeritud pudikeeles üsna ajuvaba muinasjuttu Stanist, mis vaheldub väikeste muusikaliste etüüdidega. Üldiselt pakub plaat palju avastamisrõõmu, ja aitab edukalt põrmustada minu eelarvamusi kuuekümnendate briti bändide osas. Biitmuusikaga pole siin enam mingit sidet. Ja see et tegu on kontsept-albumiga, ei suuda kuidagi muusikat hävitada. Viimased pool aastat olen seda kogu aeg kuulanud, vaheldumisi "The Kinks Are The Village Green Preservation Society"-ga.

Plaadi ostsin rahva raamatust, muide. See maksis mingi 100 krooni ainult, seejuures on see pilgeni boonuslugusid täis. Siin tuleb muidugi säilitada kriitilist meelt ja esialgu kuulata ainult albumimaterjali, sest vastasel korral lahjendavad arvukad lisalood originaalalbumi mõju, mis oli ju algselt vaid 12 lugu pikk. Aga lisalugude seas on terve hulk Small Faces'i hittsingleid, mis näitavad ansambli edetabeli-võimekust ja paraku kohati ka seda, et aega-ajalt olid nad võimelised produtseerima üsna närvesöövat ibinat.

Üldse, kärbselood on head lood - The Crampsi versioon "Human Fly'st" oli ja on senia jani mu absoluutsete lemmiklugude seas. Samuti The Wire laulis sellest, kuidas ta on "fly in the ointment". Kärbseteema ei vea alt.

Gasolin' - What A Lemon

by Evol Email

Möödunud talvel sain Ahtiga kokku vahetult pärast seda kui ta oli tagasi saabunud otse pimedast Soomest. Ta oli vaikne, väsinud, näost üleni valge ja habemesse kasvanud. Ahti oli käinud seal kaugemates Soome külades äriasju ajamas ja suhelnud süngete meestega, kes ütlevad ainult "joopajoo" ja "heijdoo". Sealt, ühest tagamaa vanakraamipoest oli ta mõne marga eest (perus-soomes pole eurod marku ja karusnahku veel välja tõrjunud) ostnud mulle kingituseks selle plaadi. Kaanepildi põhjal, loomulikult.

Ma siiamaani mäletan soome autori raamatut The Beatles'ist, kus üks soomlane avastas enda jaoks biitlite muusika, jooksis välja tundrasse, kuulas seal kuidas kõrgepingeliinitraadid sumisesid ja sealt justkui Lennon-McCartney ägedat muusikat kostus ning kujutas ette, kuidas need traadid ühendavad teda biitlitega. Kadestamisväärt kogemus. Pole kahtlust, et Taani ansambli Gasolin' 1976. a album pakkus plaadi algsele omanikule sama intensiivset elamust (lisaks ka erootilist elamust, kahtlemata). Igatahes kaas on täitsa ära kulutatud, aga plaat ise on hästi hoitud.

Tagakaanelt leiab jutu taani ansamblist, kes olevat esimesena tõestanud, et ka taani keeles on võimalik head rockmuusikat teha. Ja selle tõestuseks siis käesolev plaat. Mis on 100% inglisekeelne. Lisaks on tagakaanel pilt neljast keskmiselt hea hambumusega taani noorukist, kel rockiriided seljas ja üks näitab vaikselt rusikatki. Kahjuks päris nii vapustav see album täna ei ole, kui 1976. aastal. Muusika on ootuspärane seistmekümnendate traadirock, päris hardrock ei ole, aga väga vaikselt ka ei kõla. Esimene lugu torkab kõrva sellega, et ta lõpeb kolm korda ja siis hakkab jälle. Ausõna. Halva üllatusena kohtab ka palju viiuliseadeid, kuid muidu on jah, oskuslikult salvestatud plaat, ainult igavavõitu. Üldiselt meenutab see bänd olemuselt Padarit ja The Suni. Omal maal populaarsed, laiemas perspektiivis mõttetud.

Aa jah, ühest Jaapani bensiininimelisest ansamblist oli juba varem juttu. Too jaapani plaat on kobedam.

<< 1 ... 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 >>