Kaunis ja vaikne bluusiplaat

by Evol Email

The Chatham Singers - An Image Of You 7" (Damaged Goods, 2008)

Pean nentima, et The Chatham Singers ei ole ei tempolt ega valjuselt päris tüüpiline Billy Childishi avantüür, vaid tegu on sellise üsna kauni ja vaikse bluusiplaadiga. Sihukese kauni ja vaikse bluusiplaadiga, mis paneb päris kõvasti proovile mu armastuse kaunite ja vaiksete bluusiplaatide vastu.

A-pool, "An Image Of You" on Billy Childishi oma lugu ja endiselt on tegu Childishi tüüpiliselt kaasakiskuva laulutoodanguga. Mind kisub ka kaasa. B-poolel olev "Angel Of Death" on laenulugu (aga mitte see kuulus hevilugu, eks ole) ja sobib muidu hästi ühe kauni ja vaikse bluusiplaadi B-poolele, kuid selles loos pääseb juba kaunikesti võidule erakordselt kõõrutava häälega naislaulja. Veidi närvesööv ja rikub veidi muljet, et tegu on kauni ja vaikse bluusiplaadiga.

Chatham Singers'ilt on ilmunud juba kaks albumit (mõlemad kaunid ja vaiksed bluusiplaadid, kahtlemata), ent olen veel äraootaval seisukohal. Bänd kas taltsutagu oma lauljat, või siis muutugu mu enda arusaam kaunist ja vaiksest bluusiplaadist.

Pierced Arrows Helsingis

by Evol Email

Väärib märkimist, et Pierced Arrows esineb Helsingis, Tavastia klubis 8. septembril. Vaid 12 euro eest.

 

Dirt Track Date

by Evol Email

Sügis ligineb, veebileht elavneb.

Southern Culture On The Skidsi repertuaarist võiksin nimetada umbes kümmekond laulu, mis on minu täielike lemmiklugude hulgas. Ent bändi tervikalbumitega on nii ja naa. Üldiselt, mida lõunaosariigirockilikumad lood ettekandele tulevad, seda igavam. SCOTS ei ole loomulikult tüütu hevirock, kaugel sellest. Ja tema hillbilly/rockabilly/kantri („I’m a chickenshit farmer from Caroline“), mehhiko/teksase-teemalised laululood ning päris rängakõlaline instro (nagu nt „Mudbuggy“!) meeldivad mulle kohe päris hästi. Tore on ka see, et SCOTS-il on kaks lauljat – tavaliselt laulab Rick, aga väiksem (kuid see-eest esmaklassikaline) osa repertuaarist on bassimängija Mary kanda. Selline tavapärane mees-naine kombinatsioon, mis tuttav paljudest bändidest.

SCOTS-i austajate leeri meelitas mind lõplikult nende 1996. a Estrusile plaadistatud topelt-EP "Santo Swings", pühendatud mehhiko legendaarsele luchadorile. See plaat on automakis siiamaani aukohal, sest kõik lood olid esmaklassilised.

„Dirt Track Date“ ostsin ma kogunisti Eestist, Telliskivi tn täiturult, kus ühes pimedas ruumis oli millegipärast ka plaadilett. Pimedas sellepärast, et ei näeks, kas kriipimisjälgi on plaadi peal. Igatahes sirvisin tükk aega plaate ja kui „Dirt Track Date“ kätte sattus, oli selge, et seda ma just otsingi. Plaadimängija nõel a-poole alguses küll krõpsutab, aga muidu on siiski kuulatav. Tegu on 1995. aastal Geffenile tehtud albumiga. Jah, seesama leibel, kes lootis üheksakümnendatel alt-rockiga ratsa rikkaks saada. Selgub, et ka SCOTS oli kahe albumi pikkuselt Geffeni hingekirja ostetud.

Tegelikult juba esimestest lugudest selgub, et tegu pole just lemmikalbumiga. Siin on liiga palju sedasama kesktempolist rockmuusikat, mis toob samaaegselt meelde nii lõunaosariigid kui ka lõunauinaku. Kuigi jah – "Skullbucket" on päris mõnus instrumentaal. Hiljem Geffeni poolt eraldi singlina välja antud "Camel Walk" on selle plaadi kõige kuulsam lugu on samuti päris okei, kuid üldiselt mitte SCOTSi parimaid palu. Veidi võimsam on sellele järgnev "White Trash", mis ka muide singlile jõudis, seda küll Belgias. Siis on jälle väheke üheülbaline rockprogramm ning lõbusamaks läheb alles b-poole lõpus, kus väheke energilisem "Galley Slave" ja väga mõnus "Whole Lotta Things", kust kostab intensiivset kantrimõjutustega kitarrinäppimist, mis mulle SCOTS-i puhul väga meeldib. Selle plaadi tipphetk. Ja viimases, albumi nimiloos "Dirt Track Date" imiteerib laulja edukalt võidusõiduhääli. Kas sellest kõigest piisab - noh, ma ei tea. Kui bändi enne kuulnud pole, siis soovitaks alustada SCOTS-iga tutvumist mõnest teisest albumist (või võtta ette "Santo Swings", loomulikult). Õigupoolest vajaks Sewercide Lo-Fi hädasti üht põhjalikumat ja pikemat uudisjuttu SCOTS-ist. Aga täna pole see päev.

töö käib

by Evol Email

Der Baader Meinhof Komplex

by Evol Email

Hiljuti tuli eeteevee-st õudsalt igav saksa film "Das Phantom", mille üks tegelastest oli endine RAF-i terrorist. Siis tuli meelde, et kui üle-eelmine kord Soomes käisin, võttis KO kusagilt tasuta levitatud ajalehe ja seal oli kaheleheküljeline artikkel RAF-ist ja grupi ajaloo põhjal 2008. a valminud filmist "Der Baader Meinhof Komplex". Mõeldud-nähtud.


BMK-d jälgisin ma kogu kahe ja poole tunni vältel katkematu huviga. Tõepoolest, tegu on paljude jaoks piinliku tükikesega II Maailmasõja järgse Euroopa minevikust, millest Laar, Ojuland jt suured poliitikahuvilised hea meelega ei räägi. Praegu on raske mõista, mida tähendas elada kuuekümnendate lõpu poliitiliselt aktiviseerunud Lääne-Euroopas ja ega Eestis ei olegi vist inimest, kes selle kohta midagi öelda oskaks.

BMK kui filmi kõige muljetavaldavam külg on ilmselt see, kui täielikult järgiti tegelikke sündmusi. Ma lugesin järgmisel päeval RAF rühmituse ajaloo kohta põhjalikumalt ja - tõepoolest - midagi pole ilustatud või liigselt dramatiseeritud, ega välja jäetud või juurde pandud. Päris tegusad inimesed olid tõesõna, paugutamine käis vahet pidamata. Tegu polegi niivõrd erilist kunstilist üldistust saavutava filmiga, vaid pigem nagu võlts-dokumentaalfilmiga - justkui oleks lihtsalt rekonstrueeritud seitsmekümnendate sündmusi. Samamoodi nagu USA-s taasluuakse kodusõja lahinguid. Ning BMK lavastus on ikka väga laiahaardeline. Faktitäpsus tingib ka selle, et õudsalt raske on filmist ühe vaatamisega aru saada, sest sündmuste, ohvrite ja RAF pidevalt muutuva koosseisu virrvarr paneb kiiresti pea huugama. Pidevalt tuleb jälgida ka väiksemaid detaile, nt terroristide pidevalt muutuvaid juuksemoode, et teha vahet, kes on kes. Vean kihla, et kõigist sündmustest ei olegi võimalik aru saada ilma hiljem täpsemalt selle kohta lugemata. Algteadmised kuuekümnendate-seitsmekümnendate elu ja olu kohta tulevad ka muidu kasuks. Aga need, kes kunagi "Välispanoraame" ja ajakirja "Küsimused ja vastused" või "Aja pulss" on sirvinud, peaksid ilusti lainel püsima.

Paratamatult tekib küsimus, et mis nii valusat teemat käsitleva filmi suhtumine siis terrorismi on? Kiretu, võiks öelda. RAF esimese generatsiooni tegutsemisaeg kestis tegelikult ainult 2 aastat ja juuni 1972 lõpuks olid kõik võtmeisikud (sh Baader, Meinhof, Esslin, Mohnhaupt jpt) juba kinni võetud (Weather Underground USA-s oli täiesti tabamatu nendega võrreldes, või mis). Filmis võttis see aktiivne pommipanemisperiood aega maksimaalselt kümme minutit. Ülejäänud oli eel- ja järellugu. Nii et ma ei ütleks, et selle linateose näol oleks tegu just karjäärinõustamisega. Küll aga on - ilmselt teadlikult - välditud ohvrite isikustamist ja nende eksponeerimist. Näiteks kui see oleks USA film, siis oleks näidatud kuidas politseinik hommikul kohvi joob, naist ja kaht last suudleb, läheb tööpostile, võtab pontshiku - ja siis peatab kahtlase BMW 2000 kinni ning lastakse maha. Pärast haual kõik nutavad. BMK-s selline aspekt täielikult puudub ja kõrvalepõiked terroristide maailmast on minimaalsed. Üks poliitik lastakse maha ja kohe minnakse järgmise mõrva juurde, kelleks on kohtunik, pankur või mõni teine inimene, kes RAF-ile pinda käis.

Veel üks asi, mis filmist meelde jääb, on RAF-i kui organisatsiooni olemus võrreldes tänapäevaga. 21. sajandi inimene on eelkõige harjunud 9/11 stiilis terroristidega, abstraktsete välisvaenlastega kusagilt kaugelt maalt. RAF seisab sellest nii kaugel kui vähegi olla saab - tegu oli n-ö oma inimestega, sakslastega, kes võitlesid Saksamaal oma riigi institutsioonide vastu. Ning kui välisvaenlase vastu on lihtne koonduda, siis RAF-i kohta valdasid sakslasi küll väga segased tunded. Sest olgugi et RAF oli ühelt poolt kehastunud kurjus ise, ent teiselt poolt võideldi asjade vastu, mis tundusid ka paljudele tavakodanikele aktsepteerimatud. Siit ka sakslaste endi segased reaktsioonid nii sündmuste toimumise ajal kui ka nüüd hiljem, filmi valmides.

Meenub ka, et ükskord linastus Sõpruses üks vana saksa film, mille juhatasid kõnega ette Taavi Eelmaa (luges paberilt maha, mistõttu ma ei viitsinud jälgida) ja Andrei Hvostov, kes tuli lavale, seljas pikk nahkmantel. Ta meenutas leige sõnaga ka Baader-Meinhofi gruppi ja väitis, et terroristidele meeldisid pikad nahkmantlid - täpselt sellised nagu temal, kohendas ta uhkelt oma nahkmantlit - ja sellepärast, et selle all oli mõnus relvi peita. Selles filmis polnud ühtegi nahkmantlit. Tšekistide ja sphagettiwesternite austajad pettuvad, kahtlemata.

<< 1 ... 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 >>