Dirt Track Date

by Evol Email

Sügis ligineb, veebileht elavneb.

Southern Culture On The Skidsi repertuaarist võiksin nimetada umbes kümmekond laulu, mis on minu täielike lemmiklugude hulgas. Ent bändi tervikalbumitega on nii ja naa. Üldiselt, mida lõunaosariigirockilikumad lood ettekandele tulevad, seda igavam. SCOTS ei ole loomulikult tüütu hevirock, kaugel sellest. Ja tema hillbilly/rockabilly/kantri („I’m a chickenshit farmer from Caroline“), mehhiko/teksase-teemalised laululood ning päris rängakõlaline instro (nagu nt „Mudbuggy“!) meeldivad mulle kohe päris hästi. Tore on ka see, et SCOTS-il on kaks lauljat – tavaliselt laulab Rick, aga väiksem (kuid see-eest esmaklassikaline) osa repertuaarist on bassimängija Mary kanda. Selline tavapärane mees-naine kombinatsioon, mis tuttav paljudest bändidest.

SCOTS-i austajate leeri meelitas mind lõplikult nende 1996. a Estrusile plaadistatud topelt-EP "Santo Swings", pühendatud mehhiko legendaarsele luchadorile. See plaat on automakis siiamaani aukohal, sest kõik lood olid esmaklassilised.

„Dirt Track Date“ ostsin ma kogunisti Eestist, Telliskivi tn täiturult, kus ühes pimedas ruumis oli millegipärast ka plaadilett. Pimedas sellepärast, et ei näeks, kas kriipimisjälgi on plaadi peal. Igatahes sirvisin tükk aega plaate ja kui „Dirt Track Date“ kätte sattus, oli selge, et seda ma just otsingi. Plaadimängija nõel a-poole alguses küll krõpsutab, aga muidu on siiski kuulatav. Tegu on 1995. aastal Geffenile tehtud albumiga. Jah, seesama leibel, kes lootis üheksakümnendatel alt-rockiga ratsa rikkaks saada. Selgub, et ka SCOTS oli kahe albumi pikkuselt Geffeni hingekirja ostetud.

Tegelikult juba esimestest lugudest selgub, et tegu pole just lemmikalbumiga. Siin on liiga palju sedasama kesktempolist rockmuusikat, mis toob samaaegselt meelde nii lõunaosariigid kui ka lõunauinaku. Kuigi jah – "Skullbucket" on päris mõnus instrumentaal. Hiljem Geffeni poolt eraldi singlina välja antud "Camel Walk" on selle plaadi kõige kuulsam lugu on samuti päris okei, kuid üldiselt mitte SCOTSi parimaid palu. Veidi võimsam on sellele järgnev "White Trash", mis ka muide singlile jõudis, seda küll Belgias. Siis on jälle väheke üheülbaline rockprogramm ning lõbusamaks läheb alles b-poole lõpus, kus väheke energilisem "Galley Slave" ja väga mõnus "Whole Lotta Things", kust kostab intensiivset kantrimõjutustega kitarrinäppimist, mis mulle SCOTS-i puhul väga meeldib. Selle plaadi tipphetk. Ja viimases, albumi nimiloos "Dirt Track Date" imiteerib laulja edukalt võidusõiduhääli. Kas sellest kõigest piisab - noh, ma ei tea. Kui bändi enne kuulnud pole, siis soovitaks alustada SCOTS-iga tutvumist mõnest teisest albumist (või võtta ette "Santo Swings", loomulikult). Õigupoolest vajaks Sewercide Lo-Fi hädasti üht põhjalikumat ja pikemat uudisjuttu SCOTS-ist. Aga täna pole see päev.

töö käib

by Evol Email

Der Baader Meinhof Komplex

by Evol Email

Hiljuti tuli eeteevee-st õudsalt igav saksa film "Das Phantom", mille üks tegelastest oli endine RAF-i terrorist. Siis tuli meelde, et kui üle-eelmine kord Soomes käisin, võttis KO kusagilt tasuta levitatud ajalehe ja seal oli kaheleheküljeline artikkel RAF-ist ja grupi ajaloo põhjal 2008. a valminud filmist "Der Baader Meinhof Komplex". Mõeldud-nähtud.


BMK-d jälgisin ma kogu kahe ja poole tunni vältel katkematu huviga. Tõepoolest, tegu on paljude jaoks piinliku tükikesega II Maailmasõja järgse Euroopa minevikust, millest Laar, Ojuland jt suured poliitikahuvilised hea meelega ei räägi. Praegu on raske mõista, mida tähendas elada kuuekümnendate lõpu poliitiliselt aktiviseerunud Lääne-Euroopas ja ega Eestis ei olegi vist inimest, kes selle kohta midagi öelda oskaks.

BMK kui filmi kõige muljetavaldavam külg on ilmselt see, kui täielikult järgiti tegelikke sündmusi. Ma lugesin järgmisel päeval RAF rühmituse ajaloo kohta põhjalikumalt ja - tõepoolest - midagi pole ilustatud või liigselt dramatiseeritud, ega välja jäetud või juurde pandud. Päris tegusad inimesed olid tõesõna, paugutamine käis vahet pidamata. Tegu polegi niivõrd erilist kunstilist üldistust saavutava filmiga, vaid pigem nagu võlts-dokumentaalfilmiga - justkui oleks lihtsalt rekonstrueeritud seitsmekümnendate sündmusi. Samamoodi nagu USA-s taasluuakse kodusõja lahinguid. Ning BMK lavastus on ikka väga laiahaardeline. Faktitäpsus tingib ka selle, et õudsalt raske on filmist ühe vaatamisega aru saada, sest sündmuste, ohvrite ja RAF pidevalt muutuva koosseisu virrvarr paneb kiiresti pea huugama. Pidevalt tuleb jälgida ka väiksemaid detaile, nt terroristide pidevalt muutuvaid juuksemoode, et teha vahet, kes on kes. Vean kihla, et kõigist sündmustest ei olegi võimalik aru saada ilma hiljem täpsemalt selle kohta lugemata. Algteadmised kuuekümnendate-seitsmekümnendate elu ja olu kohta tulevad ka muidu kasuks. Aga need, kes kunagi "Välispanoraame" ja ajakirja "Küsimused ja vastused" või "Aja pulss" on sirvinud, peaksid ilusti lainel püsima.

Paratamatult tekib küsimus, et mis nii valusat teemat käsitleva filmi suhtumine siis terrorismi on? Kiretu, võiks öelda. RAF esimese generatsiooni tegutsemisaeg kestis tegelikult ainult 2 aastat ja juuni 1972 lõpuks olid kõik võtmeisikud (sh Baader, Meinhof, Esslin, Mohnhaupt jpt) juba kinni võetud (Weather Underground USA-s oli täiesti tabamatu nendega võrreldes, või mis). Filmis võttis see aktiivne pommipanemisperiood aega maksimaalselt kümme minutit. Ülejäänud oli eel- ja järellugu. Nii et ma ei ütleks, et selle linateose näol oleks tegu just karjäärinõustamisega. Küll aga on - ilmselt teadlikult - välditud ohvrite isikustamist ja nende eksponeerimist. Näiteks kui see oleks USA film, siis oleks näidatud kuidas politseinik hommikul kohvi joob, naist ja kaht last suudleb, läheb tööpostile, võtab pontshiku - ja siis peatab kahtlase BMW 2000 kinni ning lastakse maha. Pärast haual kõik nutavad. BMK-s selline aspekt täielikult puudub ja kõrvalepõiked terroristide maailmast on minimaalsed. Üks poliitik lastakse maha ja kohe minnakse järgmise mõrva juurde, kelleks on kohtunik, pankur või mõni teine inimene, kes RAF-ile pinda käis.

Veel üks asi, mis filmist meelde jääb, on RAF-i kui organisatsiooni olemus võrreldes tänapäevaga. 21. sajandi inimene on eelkõige harjunud 9/11 stiilis terroristidega, abstraktsete välisvaenlastega kusagilt kaugelt maalt. RAF seisab sellest nii kaugel kui vähegi olla saab - tegu oli n-ö oma inimestega, sakslastega, kes võitlesid Saksamaal oma riigi institutsioonide vastu. Ning kui välisvaenlase vastu on lihtne koonduda, siis RAF-i kohta valdasid sakslasi küll väga segased tunded. Sest olgugi et RAF oli ühelt poolt kehastunud kurjus ise, ent teiselt poolt võideldi asjade vastu, mis tundusid ka paljudele tavakodanikele aktsepteerimatud. Siit ka sakslaste endi segased reaktsioonid nii sündmuste toimumise ajal kui ka nüüd hiljem, filmi valmides.

Meenub ka, et ükskord linastus Sõpruses üks vana saksa film, mille juhatasid kõnega ette Taavi Eelmaa (luges paberilt maha, mistõttu ma ei viitsinud jälgida) ja Andrei Hvostov, kes tuli lavale, seljas pikk nahkmantel. Ta meenutas leige sõnaga ka Baader-Meinhofi gruppi ja väitis, et terroristidele meeldisid pikad nahkmantlid - täpselt sellised nagu temal, kohendas ta uhkelt oma nahkmantlit - ja sellepärast, et selle all oli mõnus relvi peita. Selles filmis polnud ühtegi nahkmantlit. Tšekistide ja sphagettiwesternite austajad pettuvad, kahtlemata.

Ilusat pidu

by Evol Email

Mojost lugesin mõni aeg tagasi Jerry Lee Lewise kontserdist. Mees elab ikka veel, on üle kaheksakümne aasta vana ja annab endiselt kontserte. Ammu-ammu kui ta Inglismaale tuurile läks oma 14-aastase naiseraasuga, siis boikoteeris publik teda, nii et mees läks häbiga Ameerikasse tagasi. Nüüd maksab tema kontserdi pilet kõvasti üle 100 naela, selle eest pead istuma viisakas keskkonnas peene publiku seas, kus ei või valju häälega oh-oh-oo-gi öelda, kui maestro klaveri ette saabub. J L Lewis töötab põhimõtteliselt autopiloodil - käivitub ja hakkab hirmsa hooga klaverit mängima. Saatebänd kuulab tähelepanelikult ja kui saavad aru, mis lugu nüüd tuleb, hakkavad ka mängima. Ja nii mängib Jerry Lee Lewis terve kontserdi üldjoontes omaette ja saatemuusikud vaadaku ise kuidas lood ära tunnevad. Ja enam-vähem tulevad toime. Kahtlemata, see on kontsert kuhu tahaks minna, ülikrõbedast piletihinnast hoolimata.

Nii et kõik oleneb olukorrast, sest Mowwissey kontserdi pilet tundus mulle küll liiga kallina, et üritusele täiel rinnal kaasa elada. Kõigele lisaks nurisesid inimesed, et tõelised vännid jäävad ukse taha, samas kui muidumehed Mowwissey kontserti oma kohaloluga vääritustavad. Saladuskatte all võin öelda, et mina olengi see inimene, kes polnud pileti vääriline, sest Mowwissey'd mäletan ma ainult The Smithsist ja tema sooloplaate pole ma kunagi kuulnud. Aga sellest hoolimata läksin ma ikka kohale.

Lõppkokkuvõttes kujunes väga lõõgastav kontsert, sest mis parata, rohkem kui teravaid elamusi otsin ma viimasel ajal sellist rahulikumat olemist. Lava ligiduses pidasin ma vastu umbes kolm lugu, siis oli särk läbimärg ja õhk otsas ning leidsin, et asjale tuleb vaadata teise nurga alt. Sobiv nurk leidus saali tagaotsas leti ligidal ja kui muidu on RockCafe nimelises asbestitehases üsna sünge olemine, siis teenindus oli küll kiiduväärt. Nii võingi nentida, et soojendusbänd esines ühe õlle pikkuselt, Mowwissey esines kolme õlle jagu ja lisalood võimaldasid veel teha väikse encore-õlle.

Seisin siis seal leti kõrval, piilusin ühe silmaga sammaste vahelt Mowwisseyd, jõin õlut ja - einoh, mis me räägime, hoopis parem hakkas mul. A juba tulidki turvamehed, kes ilmselt olid aru saanud, et siin pole tegemist tõelise Mowwissey fänniga, vaid niisama poosetajaga ja et mis ta otsib siit? Ma ei tea kohe, mis mind reetis? Liiga kinnise kaelusega särk? Halb rüht? Haigutav tühik kahe esihamba vahel (nn "kolmas silm")? Ja kutsusid kohe endaga kaasa. Põhiline asi, mida inimene klubis teha ei soovi, on turvameestega kuhugi taharuumi minna.

Õnneks oli õllest ja mahedast rockmuusikast turgutust saanud aju hakanud mõtlema sünteetiliselt ja ma panin mõttes kiiresti kokku mitu huvitavat asjaolu. Esiteks oli Merje (koos oma õega) roninud ette kuhugi moshpitti ja jätnud käekoti minu kätte. See käekott seisis nüüd minu kõrval näiliselt mahajäetuna baariletil ja viis minutit tagasi olin (varaste kartuses, loomulikult) otsustanud kotist autovõtmed välja võtta ning selleks kotis kõvasti tuhninud. Seda tegevust jälgis omakorda kahtlustavalt mingi meeter viiekümnene tüdruk, kes seejärel lahkus. Ja viis minutit hiljem naases kahe turvamehega.

Nii et pärast väikest selgitust, et ma pole varas ja et käekoti omanik on lava ees pit'is, võttis üks turvajatest mult juhiloa ja läks mu isikut Mowwissey fänniregistrist kontrollima. Jõin õlut edasi, viie minuti pärast oli turvamees tagasi, andis dokumendi tagasi ja soovis "ilusat pidu". Palju tänu, just see plaan mul ongi.

Nii et. Ma olen üks väheseid, kelle usaldusväärsust on korraldajad kontrollinud ja kellele on expressis verbis "ilusat pidu" soovitud. Just minule. Ma olen Mowwissey vääriline.

Päris hea kontsert oli muidu ka.

Lõkked põlevad, sääsed surevad ja rahulik muusika

by Evol Email


Ennemuistne legend teab pajatada, et kord lubanud sääsk hobuse pikali panna. Lennanud siis hobuse juurde jaaa SUTSANUD täie jõuga. Hobune viskas pikali ja hakkas püherdama ja sääse võit oligi käes. Selline puhas jõu ja ilu demonstratsioon, mõistuse ja terava nõela triumf paksunahalise elajalooma üle. Nüüd võingi mitte just vähese uhkusega ette kanda, et jaanipäeva paiku maal avastasin valla - mis valla, Maavalla! - suurimasse lõkkesse notte tarides, et kui sääsk mind pureb, siis ei tunne ma mitte kui midagi. Ei mingit valu ega piina, ainult kerget ebamugavust, justkui luuraks keegi põõsastikus või lendaks taevas vuhinal mõni tundmatu objekt. Aga seda põhjustab pigem tavapärane paranoia kui minu pikanokaline vaenaja. Ainus mõistlik seletus on see, et juunikuine mitmenädalane hoogtöö periood on mind muutnud üheks tuimaks elajaks tõeliselt paksu nahaga, millest ükski nõel läbi ei puuri.

Nüüd on aga käes leebe suvi ja tarvis end turgutada.

Fabienne Delsol'i 2007. aastal ilmunud album "You And Me" evibki hetkel teretulnud rahustavat toimet. Delsoli (ex-The Bristols) teine soolo-kauamängiv on kokku pandud kuuekümnendate prantsuse popmuusikast - avalooks on Gainsbourg'i "Vilaines Filles Mauvais Garcons" - ning vaiksepoolsest garaazhirockist. Esmakuulamisel tundub isegi üllatav, et kuidas garaazhipungist aastatega sellisesse lõõgastavalt kergesse atmosfääri jõutakse, aga siin tasub meenutada April Marchi, kes samuti punkbändist jõudis otsaga prantsuskeelse popmuusikani. Nii et tegu polegi kuigi unikaalse nähtusega, vaid prantsuse pop on selline väike nišš endistele naisgaraazhipunklauljatele.

Fabienne Delsol on eelkõige artist ja laulja, kelle kaasmuusikud jäävad paratamatult saatebändi rolli. Samas sõltub ta neist olemuslikult, sest ise ta muusikat ei kirjuta ja pilli ei mängi. "You And Me" valmimisel on käed külge löönud teistes Damaged Goodsi bändides mängivad pillimehed (kui te olete Mojo lugeja, siis Pete Molinari on tuttav nimi), ent abikäe on ulatanud ka mitmed laulukirjutajad. Kaverid on küll head aga uued lood on veel paremad, sest yeye-pop kõlab küll nunnult ja puha, aga kaks lugu on kirjutanud vana garage-rocki-ekspert George Miller (ex-Kaisers, on ka The Bristolsi aegadel Fabienne'ile lugusid kirjutanud), kelle Mr Mystery ja That's The Way To Do It on minu meelest ikka eriti head. No ikka päris head kohe. Kannatavad vaevata välja võrdluse parimate kuuekümnendate garaazhipungi lugudega, kahtlemata. Rõõm kuulda, et laulukirjutamisoskus ei ole maa pealt veel päris kadunud.

Kui Fabienne Delsol on selline rahustav, head tuju loov laulja, siis Mazzy Star on pigem uimastav. "She Hangs Brightly" on 1990. aastal ilmunud debüütalbum ja kuulsin ma seda esimest korda loomulikult Räkärodeost, kus Miettinen mängis lugu "Be My Angel" ja ülistas seda nii, et põsed punased. Ainult kuuekümnendate aastate Soome lotto-tyttöd võivad selle muidu "olen rahu ise" saatejuhi samavõrd endast välja viia kui Mazzy Stari mahe, unele suigutav hääl.

Hiljem selgus hoopis, et Mazzy Star polegi laulja nimi, vaid tegu on hoopis indie-bändiga Ameerikast. Nende muusika on muidu õite lihtne, hästi aeglane kitarrimäng, kõrvuti nukra amerikaanaliku kantri-uluga, mida kitarrist pillist halastamatult välja pigistab. Ja meelde jääb muidugi ka laulja Hope Sandovali melanhoolne laul. See on ikka nii rahulik plaat, et kõik ümbritsev hakkab aeg-luubis liikuma, lõoke jääb taevasse rippuma ja jõgi ka ei voola enam. Just see mida vaja. Igatahes tähelepanuväärne, kuidas tosin aastat tagasi Soome raadiost meeldejäänud bändinimed toovad endiselt rõõmsaid üllatusi.

Järeldused: 1) George Milleri esimene bänd oli The Kaisers, kes plaadistas üheksakümnendate alguses nii Nortoni kui Get Hipi märgi all. Loogiline, et Delsoli albumile kirjutatud lugude põhjal võib eeldada, et tegu on väga okei ansambliga; 2) sääsehammustust ma ei tunne, aga parmud naksavad endiselt valusalt. Ja täna tõmbasin esimese puugi kõhunahast välja. 3) Jaanilõkke tegin sellise, et paistis Tallinnasse ära.

<< 1 ... 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 >>