Pierced Arrows Tavastia klubis, 8.09.2009

by Evol Email

Pierced Arrowsi selleaastane tuur keskendus põhjamaadele ja 8. septembril mängisid nad Helsingis. Mitte võimalust kasutada ning jätta kontserdile minemata oleks olnud täielik rumalus.

Soome viis meid reisitraaler Nordlandia, mis sõitis kolm ja pool tundi ning mille koridorid lõhnasid vastpüütud tursa järele. See-eest mängis ahtris bänd. Istusime kogu aja laevalael ning puhkasime jalgu, silma ja väikest viisi ka närve. Mööda sõitis vaenulike võõrriikide allveelaevu, mis maskeerunud poideks, kaljusaarteks ja pealveelaevadeks. Reisi monotoonsust leevendas laeva kauplus, kust iga veerand tunni tagant tuli raadiotranslatsioonivõrgu kaudu teade, et algab uus „markkinat“. Kas siis veini, likööri, konjaki vms kasuliku kauba turg.

Tavastias oli üsna leebe õhkkond ja mitte just üleliia täis pressitud saal. Soojenduseks mängis duo The Sultans, kes esitas eriti uinutavat instro-muusikat, mis mulle väga meeldis. Üldiselt ajasid nad läbi väga lihtsalt, nii viiside keerukuse kui muusikariistade vähesuse (trumm ja kitarr) poolest. Ma ei tea, kust nad pärit on, sest myspace’i ma külastada ei taha, aga võin igatahes neid soovitada esinema nii  pulma, talgutele kui valimiskoosolekutele.



Nagu teada, tähendab Pierced Arrows võrreldes Dead Mooniga esiteks uut trummarit ja teiseks pooleteise albumi jagu uusi lugusid. Nii et ka kontserdil mängiti uusi lugusid, kuid lisalugudeks tulid siiski klassikalised „It’s OK“ ja „54 40 or Fight“.



Arvata võib, et uutest paladest kannatab enamusi lugusid veel palju aastaid mängida. Võib-olla kõige võimsama mulje jättis siiski põhiseti lõpuloona kõlanud „Paranoia“, mis on tõeliselt massiivne lugu isegi Dead Mooni aegadega võrreldes. Seega uued lood pole põrmugi kehvemad kui vanad, küll aga on programm vanade lugude väljapraakimise tõttu lihtsalt lühemaks jäänud. Nii et päris sihukest kahetunnist greatest hits stiilis kontserti, nagu Dead Mooni viimaseks jäänud tuur oli, siin Helsingis näha ei saanud. Aga see just ongi hea, et bänd on endiselt värske ja teeb uusi asju. Teise albumi salvestus ongi neil vist praegu pooleli.

Pildid tegi Evoli truu seebikaamera.

Marie Antoinette ja Evoli tööpoisipõli

by Evol Email


Marie Antoinette (2006, R: Sofia Coppola, O: Kirsten Dunst jt) film pakub mulle huvi kahest aspektist. Esimene aspekt on isiklik.



Kunagi ammu-ammu astusin ma südamevõbinal sisse Tallinna Raamatutrükikoja pääslast, et koolivaheajal omandada laadija raske elukutse ning teenida ühtlasi mõnisada värskelt ringlusse päästetud Eesti krooni. Töölepingu pikkuseks oli täpselt 30 päeva - ja iga päev lugesin ma järgijäänud päevi uuesti üle ja üle.

Nimelt oli ka trükikojas suvel trükkalitel puhkeperiood ja "laadimine" seisnes päevas u 3-4 euroalusetäie paberi kärutamises ühest tsehhist teise. Seetõttu omandasin ma küll kiirelt selle, kuidas tõstukit tõukerattana kasutada ja mööda koridore ringi kimada, kuid töökogemus jäi napiks. Ja õudsalt igav oli.

Taibukamad lugejad juba aimavad, mida trükikojas teha kui on liiga palju vaba aega. Ei-ei, tikkudega paberimägede vahel mängida on liiga riskantne. Aga jah, raamatud on käe-jala juures, nii et lugemismaterjalist puudust ei ole. Muu hulgas veetsin ma praakpoognate kuhjades lösutades palju põnevaid tunde, lugedes Stefan Zweigi raamatut, mis rääkis Prantsuse kuningannast Marie Antoinette'ist. Sellestsamast, kellel revolutsionäärid pea maha lõid.

Stefan Zweigi erutas vägagi see meeletu luksus ja priiskamine, mis Prantsuse õukonna üle Euroopa kuulsaks tegid, samuti Versailles ja Trianoni õukonnaelu ja selle intriigide kirjeldused, Louis XV ja XVI ülim võimutäius ning loomulikult draama, millega see kõik lõppes (pead maha nigu kapsad).

See kõik ergutas minugi vastuvõtlikku hinge ja oli teretulnud vahelduseks jahedas tsehhis, kus domineerisid täitsa meeldivalt ümarad paberirullid ning sõõrmeid sakutas mahe trükivärvi aroom (pistke nina värskesse, soovitavalt läikpaberil ja värvitrükis, raamatusse ja tõmmake kopsud õhku täis).

Teine aspekt on muidugi "Bring It On" - täiesti ebatõenäoliselt jabura sisuga film cheerleaderitest, peaosades Kirsten Dunst ja Eliza Dushku (Buffy tVS, Dollhouse). See on üks mu lemmikfilme läbi aegade.

***

Seetõttu otsustasin ka Marie Antoinette'i vaadata, olgugi et juba enne vaatamist oli selge, et tegemist on  kostüümidraamaga. Aga selgus, et mitte vähem jaburaga kui "Bring It On".

Sofia Coppolale tuleb au anda, et ta suutnud jällegi teha harukordselt sisutühja filmi. Tegu pole loomulikult rezhissööri saamatusega, vaid teadliku valikuga, mis on seotud sellega, kuidas ta näeb Marie Antoinette'i.

Kui Stefan Zweig oli vana kooli ajaloohuviline, kes jälgis oma neutraalsusepüüdest hoolimata Louis XVI ja Marie Antoinette'i õukonnaelu n-ö klassikaliselt pahelist käsitlust, siis Coppola vaatleb sündmusi kitsast Marie Antoinette'i vaatepunktist, kes on eluvõõras, kuid südamlik noor naine ja sattunud justkui kogemata kõrgesse õukonda.

Tegelikult võibki filmi kokku võtta selliselt, et noor heast perekonnast naine abiellub jõukasse perekonda, erilist armastust ei ole, aga elul pole viga ka. Saab süüa-juua, pidu pidada ja aiakujundusega tegeleda. Lõpuks saavad rahad otsa ja tuleb lossist lahkuda.

Sama film võinuks aset leida ükskõik mis ajastus, kasvõi Eesti uusrikaste allakäigust majanduslanguse tingimustes. Sündmused ja suhted, mis tegelikult määrasid Prantsuse ajaloo käigu 18. sajandil, selles filmis kajastamist ei leia. Kaamera ei lahku mitte ükski kord Versailles ja Petit Trianoni saalidest ning aedadest, paar ooperikülastust välja arvatud. Marie Antoinette võis küll mitte olla öelnud oma kuulsa soovituse talupoegadele, et kui leiba ei ole, siis närigu kooki - ta eitab selle ütlemist Coppola filmis ka ise - aga vahet pole, sest filmi kohaselt ta just niimoodi kinnisilmi elaski.

Järgi jääb kaunis nukudraama -  film võitiski Oscari kostüümide eest - mis kaks tundi jälgib ekstravagantselt riietatud sinivereliste meelelahutusi. Ma arvan, et inimestele, kes ajalugu lähemalt ei tunne, jääb sündmustik, taust ning intriigid suuremalt jaolt arusaamatuks. Ega ma isegi ei tunne ajalugu, aga eelmainitud Zweig aitas.

Aga niipalju kui ma aru saan, see kahetunnine kuninganna-elu lõpmatu mõttetuse demonstratsioon ongi rezhissööri eesmärk. Vaatajana peate aktsepteerima, et Marie Antoinette on maailma esikuninganna ning Versailles/Trianon on maailma naba. Ja et see, mida filmis näidatakse, ongi elu. Mitte Bastille vallutamine või revolutsioon, mis toimub kusagil aia taga ja mis pole seetõttu päriselt. Sellele sekundeerib ka filmi muusikaline taust, mis ei ole valitud mitte 18. sajandi popimatest paladest, vaid punk- ja post-punki suurimate hittide seast. Ehk siis Coppola nendib, et "filmikunst, see olen mina" ja ootamatu soundtracki peavad tema alamad lihtsalt alla neelama.

Kokkuvõtteks tulebki tunnistada, et kui alguses äratas "Marie Antoinette" kaunikesti rahulolematust, siis hiljem võis nentida, et käsitlus on vähemasti ootamatu ja üllatav. Eriti võrreldes lugematute mornide ja igavate ajaloodraamadega nagu "Alexander", "Trooja" jne. Tegu on rohkem alternatiivajalooga, kuigi vaevalt on kellelgi teisel õnnestunud seda sama haigutamapanevalt ekraanile tuua. Igatahes soovitan vaadata, kuigi postpunk on igasuguse filmi soundtrackina fucking awful ja kui film hakkab välja nägema nagu muusikavideo, on see õudne saatus, hullem kui surm.

Säästuka staarid: Roy Orbison ja Johnny Cash

by Evol Email

Mis ühist on Säästumarketil ja Sam Phillipsile kuulunud Sun Recordsil? Odavad meloodiad, kahtlemata. Suve alguses ostsin säästukast Johnny Cashi ja Roy Orbisoni CD-kogumikud Suni stuudios tehtud salvestustega. Maksid 50 krooni tükk, kuidas ma sain ära öelda. Siis aga juhtus nii, et läksin puhkuse ajaks maale, kus elu on metsik ja üksildane, kaaslaseks vaid laps ja metsloomad. Meelelahutuse osas panin suuri lootusi Roadstari jälgi kõlaga cd-mängijale, kuid kaasas olid mul ainult need kaks CD-d. Seega sain vanade rockabilly'dega tutvust teha märgatavalt rohkem, kui vajalik, ühtlasi õpetades lapsele lõpmatult ebatõenäolisi tantsusamme (kui Cash laulab "Luther played the boogie in the strangest kind of way" siis ei osand ta elus arvata mida see kõik endaga kaasa tuua võib).

Kas teie usaldaksite Säästukast plaate osta? Üsna tõenäoline, et suure kirja Johnny Cash all on väiksemas kirjas "tema laule esitab Jaan Lõvijaan" ning Roy Orbisoni nime kõrval pisikene tekst "or something" Mul on üks sihuke Morricone plaat, kunagi kodu-Anttilast tellisin. Seal tallab odavat süntesaatorit mingi kolmesõrmeline vunderkind. Aga seekord on tõepoolest nii, et plaadid on ikka päriselt Sun ja rockabilly ja viiekümnendad. Ilma pettuseta. Mõlemad on veel topeltplaadid ka.

Roy Orbison oli Sun Recordsi hingekirjas vaid paar aastat (kuni 1958. aastani) ja - "Ooby Dooby" menu välja arvatud - ei leidnud mees veel oma õiget kohta rockmuusikas. Nii et käesolev plaat kajastab eelkõige Orbisoni õpipoisipõlve muusikatööstuses. Tasub märkimist, et sel ajal katsetas iga artist rockabilly'ga. Mul on kusagil üks Sun Recordsi kogumikplaat ja kuulsad nimed, nagu Orbison, Cash ja Presley moodustasid ainult murdosa igasugu lauljate plejaadist (tihti põhikohaga kantrimuusikud), kes stuudiost läbi käisid.

Nüüd tuleb märkida kõige olulisemat asja Roy Orbisoni kohta - tal on väga-väga isikupärane, imalavõitu kõlaga hääl ja see võib ikka päris närvidele käia (ahjaa, koledad prillid on tal ka). Kogu tema edu põhines sel ajal laulul "Ooby Dooby", mis on üsna lihtne poplugu ja õigupoolest niiväga nüüd jalga tatsuma ei pane, debüüdi kohta pole siiski paha. Küll aga on kitarrisoolo loo keskel viis pluss - soolo kõrgpunktiks on hetk kui kitarrist lihtsalt tõmbab kolm korda üle keele ja välja tuleb valjult tulistav "piu! piu! piu!" - see on sihuke lahe primitivism, mis paneb juba muigama ja kaasa elama.

See rahulolev naeratus ja tumedad prillid lihtsalt ei ärata usaldust, mis parata


Salvestused on tihti üsna kahtlasel tasemel, nagu öeldud, oli Suni stuudio Orbisoni jaoks vaid muusikutee algus, lisaks leiab siin ka igasugu katsetusi ballaadide ja muidu igavate lugude maailmas. Nii et väga ebaühtlane plaat. Kõige tüütum on see, et iga kolmas laul on ülikaeblik ballaad, mis kõlab nagu hundikutsikas Uugu ja Uudu duett pimedas öös. Märkimisväärne on see, et kuigi omaloomingut siin palju ei ole, siis "Claudette", Orbisoni üks esimesi laulukatsetusi on hea lugu, seejuures ka üsna mõnusa kitarrisaatega.

Kitarrimäng ongi see, mis üllatab ja meeldivalt. Siin on vähem puhast ja plõnnivat rockabilly-kõla, vaid kitarre saetakse usinalt, nii et keeleots pingutusest suunurgast välja tilpneb ja korpa kuivab. Osade lugude saade on vist Orbisoni enda märgitud (tegu on ikkagi säästuplaadiga, nii et pikemaid kommentaare plaadivoldikust ei leia). Aga mitme loo saade on üllatavalt, kuidas nüüd öeldagi, kaasaegne.

Nagu ka laulus "Domino", mis ongi ilmselgelt plaadi tipphetk. See salvestus on ikka väga kaalukas. Sama loo plaadistas mitukümmend aastat hiljem ka The Cramps ja ütleme nii, et kui Lux Interior laulaks mitte oma bändikaaslaste, vaid Orbisoni ansambli saatel, oleks tulemus mitte vähem äge.

Ma ei ütleks, et Orbisoni plaat on just igas majapidamises hädavajalik, aga "Claudette'i", "Dominot" ja paari kiiremat lugu võiks korra kuulata.

Johnny Cashi Suni stuudio salvestuste kogumik seevastu on üsna kindel ost. Siin on häid lugusid nii et tapab ja enamgi veel. Ma olen varasemas elus eitanud igasugu kantri jms olemasolu ja seetõttu ignoreerinud Johnny Cashi eksistentsi nii hästi (no ikka päris hästi) kui võimalik. Huvi tekkis alles siis kui ma sain aru sellest, kuidas Suni stuudios viiekümnendatel põrkusid kantri ja rockabilly ja et just nii see pidigi olema ning tekkis uus kvaliteet. Muuhulgas said siis linti ka Johnny Cashi salvestused, mis on samavõrd geniaalne kuivõrd primitiivne agro-rockabilly. Mees salvestas pooled oma lood täpselt ühe ja sama rütmiga ja minimaalse kitarrimängupingutusega ja selgub, et see töötab suurepäraselt. See on sama filosoofia tegelikult, mis kunagi hiljem garaazhipungis. Ega enam paremaks Cashi muusika hilisematel aastatel ei läinud.

Ja see Cashi kesktempoline "um-tsahh um-tsahh" rütm sobib väga hästi maaellu, kus põllul kasvab ohakas, elektriposti otsas ihub oma nokka kurg ja kui solgiämbri välja viid, võitlevad jäätmete pärast omavahel siil ja rebane. Ja maa all on öösiti kuulda muttide urinat, mis tipnes minu jaoks esimeste katsetustega mutilõksude ülespanemisel.  Muide, Märjamaal oli kunagi süldibänd, mille nimi oli "Umptsa". See umptsa-rütm oli aastakümnete vältel eesti pillimeeste südametukseks. Tulemuseks oli enamasti muidugi jõhker pillipiinamine.

Aga nüüd - kui Lemminkäinen lubab - sõidame kõik Soome, Pierced Arrowsi kontserdile.

Zahir otse tänaval, vabariigi valvuri silme all

by Evol Email

Vanasti (arhiivist järgi vaadates nii aastatel 2003-2004) oli Sewercide Lo-Fi toimetusel tore tava nädalavahetusel viia end sobivalt luulelisse meeleollu ja minna kontserdile. Ning siis kui bänd pahaaimamatult mängis, pistis Evol käe rahvamassi vahelt läbi, käes kahtlast päritolu seebikas ja tegi klõpsu ära. Pärast panin selle Sewercide'i lehele üles, et uuriv ajakirjandus ikka õitseks ja areneks.

See nädalavahetus läks üllataval moel umbes sama skeemi järgi. Uues maailmas oli tänavafestival. Seebikas on  mul uus, kuid piltide teravuses küll mingit kvalitatiivset erinevust täheldada ei või.

Need sellid, kes siin pilli mängivad, moodustavad ansambli Zahir.

Muidu oli tore üritus. Aga võõras linnaosas tuleb olla ettevaatlik, sest pööninguakendest ja kuurikatustelt jälgivad sind tähelepandamatud, kuid väga tähelepanelikud silmad - vabariigi valvurid.

Sellise märgi olin õhtul Uuest Maailmast tagasi jalutades endal jalatsi sisse astunud. Juhus? On ta jee juhus. Pimeduses Uitaja on alati valvel.

 

Agony shorthand

by Evol Email

Tegelikult on praegu tunne nagu Jaan Tatikal Saalomon Vesipruulil ikka, tobu, kes avastas, et Siller ja Anastaasius Bläu on kõik ta paremad mõtted juba ära varastanud.

Kunagi tegutses selline veebileht nagu Agony Shorthand ja sel ajal oli tegu ikka päris unikaalse lehega nii avaldamisohtruselt kui materjalirohkuselt. Pikemat juttu ei hakka siin heietama, aga jutu lõpp viib Detailed Twangi lehele. Sealt võib lugeda kõigest, mis huvitav. Aga saab ka ise kuulata. Siinkohal väga lühidalt ainult paar viidet:

The Tiki Men: Suurepärane surf/instro just selles hajusas ja valjus pillimängustiilis, mis mulle üheksakümnendate keskpaigast on meelde jäänud. Bändist on mul hägusad mälestused, kuid kahtlustan, et see piirdub lihtsalt silma ja meelde jäänud nimega Estrus Recordsi postimüügikataloogist.

The Revillos: The Rezillos - noh, see on päris kuulus bänd ikka - tegutses seitsmekümnendate lõpus ja tegi lihtsat, kuid hästi peale minevat poppunki, põigates pahatihti kosmoseteemasse. Nägid nad üsna napakad välja, aga muusikaliselt oli neil hea nina (sh ka heade laenulugude otsimiseks) ja nende album "Flying Saucers Attack" mulle päris meeldis. Aga bändi hilisemat versiooni The Revillos (selle moodustasid Rezillose kaks lauljat) polnud ma kunagi kuulnud. Mis on väga kahetsusväärne, sest "Motorbike Beat" on tõesti hea lugu.

Girls At Our Best: Tartust Abakhani kangapoest üheksakümnendate keskpaiku ostetud 12-tolliste Peel Sessionite seast oli Girls At Our Best'i kolme looga plaat üks mu suurimaid lemmikuid. Tegu oli väga lühikest aega tegutsenud tüdrukutebändiga, kes lõõritasid üsna sõbralikku kitarrirocki. Enamus kriitikuid on ühel meelel selles, et tegemist oli ansambliga, kel üsna vähe potentsiaali ja arenguruumi, kuid kelle vähesed saavutused igati kiiduväärsed. Tõestuseks need kaks lugu. Peel Sessioniga võrreldes on kõla mõnevõrra raskepärasem, mis minu meelest ei ole just kasuks tulnud.

 

The Bristols: Bänd ja laulja on juba ennemgi siin jutuks tulnud. Nüüd võimalik ka kuulata.

The Cheater Slicks: See bänd on ikka puudutanud mu kõige hellemaid hingekeeli. Siit aga leiab bändi demod hoopis teistlaadse ja lahedalt mõtliku helipildiga. Kui see album tõesti kunagi tõelisuseks saab, siis pean selle hankima. Ükskõik kuidas.

Jah, mõttetu on seda postitust jätkata. Nii võib terve interneti täis kirjutada. Uurige ise edasi.

 

<< 1 ... 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 >>