The Mummies, King Khan ja Kid Congo Powers Helsingis

by Evol Email

Hori Smoku festival jäi eelmine aasta üldse vahele, kaks aastat tagasi oli peaesineja The Oblivians (teise päeva lõpetas Mudhoney) ja muidugi ma oleks Obliviansi vaatama läinud - aga suveks olid juba lennupiletid ostetud ja kärss oli ka täitsa kärnas. Sel aastal ostsin varakult hoopis Hori Smoku piletid ära ja neljaliikmeline Team Sewercide suunduski uhkelt reede pärastlõunal laeva peale. Ajaloo huvides täpsustan, et alanud oli ilge 30+ kuumalaine.

Nagu tavaliselt, jäime laevalt maha, Kuna see on tavapärane, siis erilist segadust sellest ei tekkinud, aga Helsinkisse jõudsime alles tükk aega pärast festivali algust. Festival toimus samas kohas, Ääniwalli nimelises keldrisse/katlamajasse ehitatud klubis, kus seekord sees oli ikka eriti kuum, lausa tuline tunne ja ma tõesti ei kujuta ette, kuidas olnuks algusest lõpuni kõik bändid ära vaadata.

Esimene bänd keda nägin, oli Kid Congo & The Pink Monkey Birds. Jõudsime kohale täpselt poole peale ja peaks ütlema, et festivalile väga hea algus. Kid Congo Powers, kui nüüd aus olla, on rohkem tuntud mitte niivõrd ise, kuivõrd bändide poolest, milles ta mänginud on (Gun Club, Cramps, Bad Seeds), aga Monkey Birds oli selline väga tore projektibänd, igatahes jäi mulje, et Kid Congo tundis end laval väga mõnusalt ja tema lood jätsid ka sellise lõõgastunud ja enesekindla mulje. Laivis tundus ta igatahes lahedam, kui plaadilt - muide, hiljem nentisin seda ka enamiku järgnenud bändide kohta kohta. Lisaks oli muidugi ka omajagu covereid, OK Crampsi mängiti loomulikult, aga nt Gun Clubi "Sex Beati" ma polegi veel laval kuulnud.

Siis saabus soome muusika tähetund ja lavale astus The Flaming Sideburns. "La Bruta" ja "Testify" olid minu jaoks kunagi selle bändi suurimad hitid ja siis sai need ka raadiost kassetile püütud ja ega mul väga rohkem mälestusi neist polegi. Eks ta oli selline veel üks peaaegu kuulus soome bänd, kelle rahvusvaheline läbilöök jäi sajandivahetusel siinkandis domineerinud rootsi-norra äkshun-rokenrolli varju, millest FL ei suutnud päris üle hüpata. Võib-olla sellepärast, et nende muusika oli veidi vanamoelisem, pigem seitsmekümnendate NY Dollsi-Dictatorsi liini jätkav. samas kui rootslaste poosid olid moodsamad, ülikonnad šikimad ja saundid teravamad, Igathes Hori Smoku laval oli Flaming Sideburns täiesti pidurdamatu ja laulja hüppas-kargas väsimatult (ärgem unustagem mõnusat umbkeldrileitsakut) kogu kontserdi nii laval, publiku sees kui publiku peal. Puhtalt meelelahutajana võiks FL vallutada ükskõik millise lava ja ükskõik millise publiku südamed. Lisapunktid väga kõva 13th Floor Elevatorsi "Reverberationi" coveri eest.

Viimasena esines USA-st tulnud The Marked Men, kes mängis suhteliselt tavapärast meloodilist, kuid hästi kiiret punki ja mis eelnevalt interneti vahendusel jättis väga suvalise mulje ning ega ka praegu seda kaua kuulata viitsiks. Kontserdil aga töötas see mudel palju paremini sest ülevõimendatud saalis mängisid nad kogu oma seti ühe hooga, kadestamisväärses tempos ja kordagi puhkamata maha. See avaldas väga hüpnotiseerivat muljet, nagu oleksid reaktiivmootori kõrvale tukkuma jäänud ja tuuled tõstavad sind vaikselt taeva poole. Nii et üllatavalt lahe laiv oli, s.t igav ei hakanud, kuigi veel järgmisel hommikul olin täiesti kurt, nii et suhtlesime peamiselt "ah" ja "möh" vahendusel.

Järgmisel päeval oli jälle erikuradi palav ja tegime täitsa ainumõeldava otsuse enne õhtut mitte kohale minna. Ega kerge ei olnud muidugi kusagil, ise käisin vahepeal koomiksipoes, kus müüja istus oimetult toolil, näpud klaviatuurinuppudega üheks sulanud (ehtne bodyhorrori hetk) ja suutis vaid ühesilbilisi mõminaid kuuldavale tuua. Sain sealt muide soodsalt ühe soomekeelse Schuiteni koomiksialbumi. Siis lihtsalt istusime-pikutasime mõned tunnid toas alukate väel, kaks lauaventilaatorit asetatud strateegiliselt nii, et kõik kehaosad oleksid jahutatud ja õhuvoolude kokkupuutepunkti asetasime pooliku brändipudeli.

Õhtul oli esimene bänd, keda nägime, väikses saalis Personal & The Pizzas. Kui mind üks asi inglise keeles häirib, siis on see sõna "youse", mida kasutavad eelkõige multifilmides maffiarotid ja -kassid. See on lihtsalt üks kole sõna, nagu vaid Kihva Värdi võiks kasutada. Ja selle bändi laulja rääkis kogu aeg sellises murrakus. Band oli ise täiesti ebaoriginaalne, suvaliselt kuid pädevalt seitsmekümnendate rokenrolli (jälle Ramones, Wayne County, Dictators, you know the drill) kokkumiksiv kollektiiv. Ehk siis väga hea bänd oli ja nende salvestused kõlavad ka omamoodi hästi, nagu pubibänd Ramones'i järgi aimamas - samas selge ju, et õhtu pikk ja ei viitsi nii kiiresti mängida, pealegi vahepeal tuleb rahvaga suhelda ka - mis on täitsa mõistlik suhtumine tegelikult.

Seejärel mängis Kivesveto Go Go, mis üldse ei haakinud. Ma ei tea mis häda mul on, aga mul on õudsalt tuunitud pungiradar (tehniline termin on vist "padar"), ilmselt seepärast, et olen liiga palju punki kuulanud ja kõik hakkab natuke kordama. Ja kui midagi hakkab vastu, siis on kõik. Lisaks oli bänd laval poolsurnud ja ähkis-puhkas iga loo järel - mitte kõik esinejatest ei pidanud kuumalainele vastu. Juhani diagnoos oligi, et laulja hakkas vaikselt südarit saama, ilma naljata. Ehk õnnestub neid uuesti näha, veidi arktilisemates tingimustes. Praegu järelkuulan ja einoh - "Äiti hei, mua saatana kutsu", selline muusika on täpselt minu jaoks kirjutatud.

Igatahes selle laivi ajal taganesin õue, kus ma pean märkima, mängis minu elu parim DJ-set. Sõna otseses mõttes, ma ei usu, et ma kunagi elus midagi nii kaunist ja sütitavat kuulen, vähemalt plaatide vahedusel. Puldi taga liigutas end rütmiliselt kolm soome härrasmeest, Mono P Mansson, Jay Burnside ja Lord Fatty. Esimest korda elus pean tunnistama, et nii head mussi ma ise valida ei oleks osanud, aga kusagilt minu jaoks seni avastamata minevikusügavikest olid need lood välja kaevatud. Respekt igatahes.

King Khan oli kahtlemata oma karvases esinemiskostüümis, prozhektorivalguses higist helkiva tumeda palja punu ja saateks mängiva pasunasektsiooniga kõige väljapaistvam esineja sellele festivalil. King Khani ma väga austan juba sellest ajast kui ta mängis Les Sexareenos'is, hiljem on tal veel mitu bändi olnud. Minu üks lemmiklugudest viimasel ajal ongi elu põhiväärtustest jutustav King Khan & BBQ Show "Zombies" ("I don't wanna be alone tonight/ I'm gonna walk with the zombies baby"). King Khan and The Shrines on teise rõhuasetusega, nende muusikas on rohkem kuuekümnendate garaazhirocki, mõtlust, souli ja pasunakoore. Mul hinge ei ole ja souli pole kunagi kuulanud, aga The Shrines Hori Smokul veenis mind küll. Üldse oli lahe, kuidas iga bänd valitses lava erimoodi. Kui Flaming Sideburnsi laulja täitis kogu lava oma balletihüpetega, ja The Marked Men keeras võimenduse lihtsalt 11 peale, siis King Khani bänd läks peale massi (ikka palju inimesi oli laval) ja emotsioonidega ning võitis südamed, kahtlemata. Just see oli minu jaoks festivali suurim elamus kui nii võtta, või pigem üllatus (sest noh, The Mummies' puhul oli ilmselgelt teada, mida oodata).

Lõpetas siis Amerikkan legenda The Mummies, kelle muusikaline unikaalsus põhineb eelkõige selles, et nad on mähitud muumiasidemetesse ja nad mängivad ülimalt ekstreemsel viisil vanaaegset garaazhirocki. Ka publikus olid hullemad fännid end vestupaberisse keeranud, mis oli ilmselt ka muidu abiks, sest aitas higi imada. Tunnustama peab jällegi soomlaste peent huumorimeelt, kes enne algust vahetpidamata hõikusid "Mummo!", "Mummot!" ja muidugi "Muumimamma". Klassika. Kontsert ise oli väga hea, midagi uut just ei pakkunud, sest vastas täpselt bändi olemusele, st nad suutsid tõepoolest väga valjut lärmi teha ja ringi trallata, vahepeal upitas klahvimängija oreli endale kukile ja tegi muid trikke ja selles mõttes oli see kõik väga ootuspäraselt äge.  Ja lood ei ole endiselt oma teravust kaotanud. Väsimust maandasid nad kavalalt sellega, et tuunisid lugude vahel oma kitarre. Heliliselt ja meloodiliselt oli see puhas nirvaana. Kui ei usu, otsige youtube'ist.

Lõpp oli võidukas. See kontsert jääb meelde.

Meikäläinen tykkäsi Räkärodeosta

by Evol Email

Viimasest postitusest on kaks aastat mööda läinud, Ash on kolm aastat elavsurnutega võidelnud ja meikäläinen ei ole ühtegi uudisjuttu kirjutanud, vaid süvenenud telekamängudesse, Black Library raamatutesse ja spotify pleilistidesse. Muusika on oopium rahvale, peoonide kiidetud Westworldid-Game-Of-Thronesid-midaiganes tarretavad teleka ette ja Warhammer 40K tekitab totalitarismiihalust. Kõik on halb, nagu tavaliselt. Võib-olla ainus edulugu oli Psychic Ills'i kontsert 2016. a lõpus Helsinkis, kes oli tõepoolest muusikaliselt väljapaistev, moraalselt laitmatu kollektiiv, kelle järgi võib oma sihid seada.


Udune telefonipilt Psychic Illsi kontserdilt

Nii et kui vanad halvad ajad on asendunud uute tuimade aegadega, on raske mitte elevile minna, kui vana onu Miettinen äkitselt oma Räkärodeo mälestused avaldab. KO hakkas sms-e saatma, et Levykauppa Äxis on raamat juba alla hinnatud ja minu meelest kohe mitu eksemplari läks Eesti poole teele, üks neist mulle.

Ütlen kohe, et ega ma seda otseselt soovita kellelegi, kes Räkärodeo saadet ei kuulanud, sest tõepoolest enamus juttu ongi saate tegemisest segamini kuulajate mälestustega. Muud värki nagu pungiaeg ja Hilseleht ning Miettise plaadiäri mainitakse vaid möödaminnes. Kuulajate mälestused ongi reeglina kusagilt sügavalt Soomest ja kõik ühesugused, ehk Räkärodeo muusikavalik avas uued muusikalised maastikud ja sinna nad jäidki kõik koperdama. See on ka täpselt minu lugu ehk nagu kuuekümnendatel Eesti tatid Radio Luxembourgi kuulasid, sest ma ise samamoodi avastasin garaazhipungi, powerpopi jms lahedad zhanrid Radiomafia lainetelt üheksakümnendate keskpaiku. Interneti ei olnud, ainus võimalus oli raadio taga niheleda ja ehk ka kassetile lugusid talletada. Vahe on ainult selles, et kui Soomes võis siiski minna poodi ja mingeid plaate osta või koguni raamatukogust laenutada (mis on jumala tõsi ja kummaline, aga üheksakümnekolmandal aastal kui töötasin 8 kuud rahvusraamatukogus lugesin mingit soome raamatukogudele suunatud ajakirja ja seal olid nt Pixies ja Beasts of The Bourbon plaatide arvustused fonoteegisektsioonis), siis Eestis polnud midagi teha. Disco sucks ja hevi tapab, see on tõsijutt. Ühe Hellacoptersi CD ma u 1996. aastal Shamrockist kätte sain, seda küll.

Aga muidu on see rohkem selline sirvimisraamat, väga mõnusa kujundusega, täis fotosid, plaadikaante ja flaierite pilte, igasugu Miettise koostatud muusikaedetabeleid, nii et kas tahab otsida-meenutada sajandivahetuse parimate bändide nimesid-lugusid, leiab siit avastamist küllaga.

Lisaks pakuvad võib-olla huvi Miettise sidemed lääne bändidega, nagu tema Austraalia kontaktid ja plaadi/kirjavahetus Jello Biafraga. Siiski, paljuski on see selline nostalgitsemise raamat ja ilma kunagise raadioelamuseta jäävad kogu see pungievangelism lugejale veidi arusaamatuks.

Meikäläinen (ka selle sõna õpetas mulle Miettinen) kui suur idealist luges ka erilise huviga seda kuidas Räkärodeo uuenduste käigus kinni pandi, ehk kui Radiomafiast sai YleX ja Miettinen mõnitab kogu seda protsessi ikka väga lõbusalt. Eriti hea on Pekka Laine (ex-Hypnomen, temast sai pmst Miettise asemel saatejuht) artikkel sellest, kuidas YleX loomist ja Räkärodeo lõpetamist õigustada. Ehk siis Räkärodeo probleem mediamogulite meelest oligi see, et tal oli oma formaat, fännid ja kogukond ja ma ei teagi kuidas seda sõnastada - eelkõige oli probleem see, et saadet tegi Miettinen koos fännidega omadel tingimustel, mitte nii nagu rahvusvaheline muusikabisnis oleks seda soovinud. Et te raisk ei kuula neid plaate, millele trilateraalne muusikakomitee on oma jah-sõna andnud. Sama häda on ka läbi aegade vaenanud Raadio 2-te, kas keegi täpselt oskab öelda, milleks neid igapäevaseid etteantud kohustuslikke playliste ikkagi vaja on?

Mu enda räkärodeo salvestuste kogu on praeguseks kahanenud nelja kassetini, just kuulan neid jälle läbi, seal on ikka kuradi häid lugusid, kuigi aeg on vahepeal kõvasti edasi läinud ja nt tolleaegne pehmem punk ajab praegu pigem haigutama. Panin tähele, et Hellacoptersi esimese sinku Killing Alan olin ikka juba 1995. a kassetile kinni püüdnud. Ja All About Chad jääb alati suureks lemmikuks, kui vaid üks nimi välja tuua. Lõpetuseks tsiteeriks Räkärodeo ühte tolleaegset kõlli "Not this record! NOT THIS RECORD!!! AAAArghh!".

Troonide mäng: negentroopia ulub Winterfellis

by Evol Email

Kui kaua võib ühe mängu mängimine aega võtta?

Kui viimase aja parematest telesarjadest rääkida, ei saa kuidagi mööda minna "Ash vs Evil Dead"-ist, mis on põhimõtteliselt sama hea kui kunagised Sam Raimi filmid, aga lisaks ebasurnutele ja deemonitele on sarjas veel Xena. Ja "The Shannara Chronicles" oli vahva. See oli puhas kuld, kuidas haldjad ja inimesed seal omavahel rähklesid. Ja "Scream Queens" muidugi, mina igatahes naersin.

See selleks. Igatahes hr Pescador tellis endale "Game of Thrones" lauamängu, mis on nii ammu tehtud, et põhineb tegelikult mitte mingil telesarjal, vaid hoopis raamatutel, ma ei tea küll, mis vahet sellest nüüd, v.a, et tegelaste kujud mängukaartidel ei ole kuulsate briti näitlejate nägudega.

***

Tutvustuseks niivõrd, et mängus on kuni kuus fraktsiooni, kes kõik võitlevad Gameofthronia maailmas territooriumi pärast. Mängu võitmiseks tuleb vallutada teatud arv kindlusi, või vähemalt konkurentidest rohkem. Mängus on kaks põhimehhanismi: maade vallutamine ja kauplemine mõjuvõimu üle.

Igaüks alustab oma kindluses, paar väeüksust juba olemas. Lisavägede jaoks on vaja varustust. Varustuse jaoks tuleb vallutada maid. Selleks on vaja sõjaväge. Vägede liigutamiseks ja võitlemiseks on iga käigukord piiratud arv käske (ründa, kaitse, rüüsta jne).

Kogu sõjapidamise konks on selles, et käsud vägedele jagavad kõik osapooled välja samaaegselt, ilma teiste käske nägemata. Nii et üsna oluline on ette aimata, mida vastane võiks teha. Lahingus võrreldakse lihtsalt armeede tugevust, kuid lisaks saab võitluses välja mängida erikaarte, mis sümboliseerivad raamatutegelasi. Igal fraktsioonil on oma pakk.

Lisaks, vallutatud maadelt saab koguda (mõju)võimu, millega saab kaubitseda. Kõik mängijad on järjestatud mõjuvõimu järgi kolmes kategoorias: diplomaatia (sümboliks papist troon), lahinguline võimekus (mõõk) ja salasepitsused (ronk). Regulaarselt toimuvad oksjonid ja mängijad üritavad end mõjuvõimu kategooriates võimalikult kõrgele reastada. Ja kes on mingis kategoorias esimene, saab selle sümboli endale. Kõik viigiolukorrad lahenevad selle kasuks, kel rohkem mõjuvõimu.

Vaat selline lihtne mäng, või ka mitte, sest manuaal oli 24 lehekülge pikk ja täis igasugu õpetusi alates mereväe reeglitest lõpetades metslaste (wildlings, ma ei tea, mis eestikeelne vaste on) regulaarsete rünnakutega.

***

Seetõttu, kui Pescador mängu endale sai, keeldus ta täiesti mõistlikult reegleid lugemast, tegelikult isegi mängukarpi kilest lahti võtmast. Mõne kuu pärast laenas ta selle mulle, et ma reeglid selgeks teeksin. Ega's midagi, pakkisin mängu ükskord lahti ja veetsin terve õhtu seda üles seades ja reeglistikku tuupides. Sain enam-vähem vist aru ka.

Kuue kuu (päriselt ka) pärast kogunes siis Team Sewercide esimesele GoT mängule, seekord koosseisus Evol, Pescador ja Rein. KO luusis seekord kusagil tagaplaanil, saates ainult SMS-e.

Mis te arvate, kas reeglid olid mul veel meeles? Kõik mis karbist välja tuli, oli mulle uudiseks, nii komponendid kui ka see, et reegliraamat oli ikka kuradi mahukas. Mina olin juba valmis käega lööma, aga Pescador ja Rein, kantuna kiiduväärsest protestantlikust tööeetika vaimust, arvasid, et peame ikkagi kindlameelselt raskused ületama ja mängu endale selgeks tegema. See tähendab, mina pean.

Võtsin siis reegliraamatu kätte ja Rein ning Pescador valasid samal hetkel perfektses unisoonis (oletame, et see on sõna) klaasid täis, seadsid toolid vastakuti, viskasid jalad üle põlve, võtsid suure lonksu ning - alustasid elavalt, ent kontrollitult zhestikuleerides vestlust transhumanismist (oletame, et ka see on sõna). Või debatti pigem, see nägi välja nagu majandusteadlased vaidlevad 1989. aastal saates "Mõtleme veel" isemajandava Eesti ja KoRu (see on ka sõna: KOnverteeritav RUbla, teadagi) üle.

Mina tõmbasin pea õlgade vahele ja üritasin reegliraamatut lugeda. Mõttelõnga katkestas pidevalt see, et ma jäin nende juttu kuulama, aga samas kuna ma vahepeal üritasin aru saada, kuidas maade rüüstamine ikka käib ja mitu tündrit peab olema, et armeed nälga ei sureks, kadus mul debati järg kogu aeg ära, nii et ma ei saanud midagi aru. Ainult hetkeks kuulsin sõna "negentroopia". "See on see uus Disney teemapark, jah?" üritasin kommenteerida. Hr Pescador ja Rein vangutasid heatahtlikult pead ning jätkasid diskussiooni.

Aga ega midagi, kahe tunni pärast olid mul reeglid enam-vähem läbi loetud ja arusaadavad. Võtsin ka siis suure lonksu ja hakkasin Pescadori ja Reinu õpetama. Umbes tunni-pooleteise pärast saime ka õppetükkidega ühele poole.

Siis läksime sauna, loomulikult. See oli kuum, nagu Draakonite Ema köetud.


I think of demons for you

***

Möödus veel kaks tundi, jõudis kätte öö ning oligi aeg mängu alustada.

Kui on kolm mängijat, võimaldab GoT lauamäng valida ainult kolme fraktsiooni vahel: Lannister, Baratheon ja Stark. Kuna tundus, et nii Rein kui Pescador himustavad Lannisteri, siis krabasin selle loomulikult endale. Nii et lõpuks algas mäng järgmiselt:

Evol - Lannister
Pescador - Baratheon
Rein - Stark

Üldjoontes tundus mängu algseis üsna võrdne, v.a mitte väheoluline Lannisteride eduseis oli selles, et ma olin reegliraamatu juba kaks korda läbi lugenud ja umbes teadsin, kuidas mäng käib, samas kui Baratheon ja Stark pidid esimese paari-kolme vooru jooksul kogu aeg Lannisterilt lisaselgitusi küsima.

Esialgu üritas igaüks oma lossiümbruse territooriumi hõivata. Kolme mängija puhul on vaba maad mängijate losside vahel rohkem ning ega esimese kahe käigu jooksul hästi lahingusse ei jõuagi. Esimese oksjoni võitis üldjoontes Baratheon, kes panustas enamuse mõjuvõimust Troonile. Ja Lannister jäi enam-jaolt viimasele positsioonile, ainult Ronga sai endale.

Mis osutus üllatavalt heaks boonuseks, sest võimaldas piiranguteta anda täiendavaid käske, mis lisaks olid kõik boonusega (defence +1, march +1 jne - cool!). Nii et Lannisteri esimene plaan (ma tean, mul on siseinfot), oli järgmisel oksjonil veenvamalt esineda.

Varsti pärast seda algas esimene kähmlus, nimelt luusis üks Starkide paat mööda merd ja üritas lõuna poole purjetada, aga kohtus seal kohe Baratheoni piirivalvekaatriga. See lasi kohe torpeedod välja ja järgmised paar käiku toimuski pidev eepiline võitlus kahe paadi vahel, mille käigus Baratheon ja Stark toetasid oma üksust kõige tugevamate erikaartidega, mis neil oma pakist võtta oli. Ehk teisisõnu raiskasid need selle väikese mererüseluse peale ära.

Samal ajal pani Lannister tähele, et tema valdused on Baratheoni ja Starki vahel, nii et oli karta, et varsti jääb ta kahe tule vahele. Ent Baratheon, kes tundis vist end esialgu reeglistikus võrdlemisi ebakindlalt, jätkas konservatiivset joont, jäi oma kindlusi tugevdama ega otsinud konflikti. See võimaldas Lannisteril tähelepanu suunata põhja, kus toimetasid ulakad Starkid.

Siis toimus järgmine mõjuvõimu oksjon ning Lannister arvas üsna lihtsalt ära, et 1) Pescador paneb kõik oma mõjuvõimu Trooni omandamiseks 2) Rein on liiga ettevaatlik, et ühel oksjonil kogu oma mõjuvõim ära raisata ja panustab keskmiselt. Nii et Lannister ei pakkunud Trooni eest midagi, panustas enamuse mõjuvõimust Mõõgale ja sai selle endale. Ja siis käis Lannister kogu mõjuvõimu ülejäägi välja Ronga omandamiseks ning sai ka selle endale.

Nüüd olid tingimused rünnakuks loodud. Lisaks selgus, et tee Põhja viis läbi kindlustega maakondade, s.t võimaldas kasutusele võtta piiramistornid. Niisiis ületaski Lannisteride polk esmakordselt piiri ning toimus esimene mõõduvõtmine Starkide vägedega. Ja Starkid löödi põgenema.

Ilmselt oleks ainus, mis Starki siin päästnuks, kiire kokkulepe Baratheonidega. Pescador aga pidas endiselt kaevikusõda ja alles mängu lõpus asus tasapisi servast Lannisteride territooriumi õgvendama. Nii et Starkid ei saanud kuidagi piiramistornide, Mõõga ja Ronga omamisest saadud boonuste ja Lannisteri lisakaartide vastu (mis Stark oli ära kulutanud legendaarses Kahe paadi lahingus).

Edasine oli vormistamise küsimus. Lannisteride armee liikus peatamatult läbi Põhja alade Starkide keskuste suunas. Nii et kurjus võidutses, Lannister võitis mängu, Stark jäi teiseks ja Baratheon kolmandaks.

Puhtalt mänguaega tuli vist nii 4-5 tundi. Igatahes õnnitlesime üksteist ja lubasime, et kohe järgmine nädal kordame seda (heh). Igatahes viimase aasta kõige kõvem mänguelamus, palju tänu ja lugupidamine Pescadorile ja Reinule. Kolm mängijat tundus küll vähevõitu, laual oli ruumi liiga palju ja diplomaatia ei pääsenud eriti löögile. Lõpetuseks, GoT nagu paljude teiste mahukate mängude suurim häda on see, et ikka jube raske on neid lauale saada. Sellepärast ma olengi viimasel ajal liikunud väiksemate mängude suunas, nagu Star Realms või Alien Frontiers - reegleid on vähem ja jõuab kiiremini lõpuni. Ning õpetada on ka lihtsam.

See teine New York

by Evol Email

"CBGB" (2013, r: Randall Miller) on film hästi pahasest vanamehest Hilly Kristalist (keda mängib just mõni aeg tagasi surnud Alan Rickman), kes rendib kogemata baari ja asutab kogemata rockiklubi, kus kogemata hakkavad mängima bändid, kes kogemata saavad tulevikus kuulsaks. Ja see klubi on CBGB. Ja Hilly Kristal on koguaeg ühtemoodi hapu näoga.

Helena käest sain kunagi laenuks Mojo välja antud pungi ajaloo artiklite kogumiku, kus olid väga lahedad pildid (üldse, pildid kipuvad sellistes raamatutes olema parim osa. Võite selles veenduda sirvides Tõnu Trubetsky kirjastatud pungikroonikaid). Ühel mustvalgel pildil oli aastavahetus CBGB-s. Hämaras tühjas ruumis seisid rivis Tom Verlaine, Patti Smith, Lou Reed ja äkki ka Iggy Pop, ma täpselt ei mäleta. Nad seisid seal natuke kühmus, hästi tõsiste nägudega, käes mingi kahtlase vedelikuga täidetud klaasid. Üldmulje oli selline kõle ja külm (jõle ja julm), üldse mitte lõbus. Üldse, selle ajajärgu CBGB jättis pigem sellise morni, pooltühja ja heitliku mulje.

Võrrelge seda Twisted Sisteri kontserditega, kui võis peosaalis arvestada 2000-lise publikuga. Igal jumala nädalavahetusel. Või Ramones'i live-albumiga "It's Alive" (vaat et parim Ramones'i plaat), mis salvestati 1977. a vana-aastaõhtul (aga Londonis..), mille tempo ja energia on võimas isegi Ramones'i kohta.

CBGB film üritab klubist maalida hoopis teist, pandavamat ja coolimat pilti. See näeb filmis kõik halva amatöörteatri moodi välja ja on kogu aeg ühe valemi järgi - kui esimest korda üles astub noor tundmatu bänd (aga takkajärgi tark vaataja juba teab, et see on Police või Talking Heads vms kuulus nimi), siis on nad õudsalt tagasihoidlikud ja tõmbavad kohmetult sõrmedega üle kitarrikeelte - ja hakkavad mängima perfektses esituses mõnda oma suurimat hitti, mis kõlab seda võltsimalt, et alati on tegemist albumisalvestusega. Ja Hilly Kristal jõllitab seda kalanäoga ja pomiseb midagi. See näeb nii kuradi võlts ja jabur välja, et iga kord paneb nihelema.

Suures osas üritab see lähenemine ju mööda vaadata CBGB ja punki ühest olulisest aspektist - et need bändid olidki tihti sitad, heal juhul lihtsalt algajad, ja ei osanud alati mängida - ja et see oli okei.  Mis sisevaadet või visiooni sai Hilly Kristalil nii väga olla, kui need bändid esinesid tema ees kohe tippvormis? See on üks suur probleem selles filmis ja raske on seda mitte tähele panna, kuigi muus osas on filmi vormistus minu meelest okei. Nii Closer kui What We Do Is Secret on harjutanud mind mõttega, et ajalooline (visuaalne) akuraatsus odava muusikafilmi tegemisel on üle hinnatud ja see et kusagil CBGB peldikus on mõni moodsa bändi flaier, keda 70-tel üldse olemas ei olnud - mul ükskõik.

Aga sisu poolest - no ei ole Hilly Kristal ja tema lugu eriti põnev. Kõik põnev toimus minu meelest väljaspool seda, millele film keskendus. Ehk see muusikute sisering, see millest Tom Verlaine, Patti Smith ja Lou Reed seal pimedas kõrtsiruumis täpselt jaurasid, selle kohta filmist teada ei saa. Väikse lisapunkti saab film selle eest, et Wayne/Jayne County viieks sekundiks lavale pääseb.

Ainus asi, mis filmi elavdab, mis ei ole nii konstrueeritud ja kus ka mingit näitlemist kohtab, on Dead Boys'i kõrvalteema. Ma ei ole ise mingi Dead Boys' fänn, kuigi "Sonic Reducer" on kahtlemata hea lugu ja "Ain't It Fun" on (kuigi pigem Rocket From The Tombs'i esituses) väga lahe. Aga igatahes on see okei lihtsakoeline punk ja näeme tükike pungiajalugu, mida igapäevaselt ei kohta. Üldse, Dead Boys'i episodoid on ainsad episoodid filmis, mille puhul saab rääkida näitlemisest. Ja ma vihkan ennast, et ma tean, et Alan Rickman (Hilly Kristal) versus Rupert Grint (Cheetah Chrome) on justkui Harry Potteri filmitegelaste taaskohtumine. Vähemalt Rupert Grint on Cheetah Chrome'i osas tasemel, igatahes.

Dead Boys

Mis ma tahan öelda, et CBGB legendis on tänapäeval liiga palju legendi. Ainus rohi, mida ma tean, on kõik see muistne muusikalugu unustada ja minna St Cheatersburgi kontserdile, mis on pmst sama asi, ainult parem.

Twisted Sister

by Evol Email

Kui kirjutada tempos üks postitus aastas, tuleb rääkida vaid kõige olulisemast.

"We Are Twisted Fucking Sister" on täiesti ebatõenäoliselt põnev muusikafilm. Tegelikult see on nii pikk, et jõudsin ainult poole ära vaadata, aga esimene pool ongi ilmselt see huvitav osa.

Twisted Sister on pealiskaudsel pilgul üks tüüpiline ameerika kaheksakümnendate hevi esindaja, keda mäletatakse pigem 1984-1985 aastal PMRC ja Tipper Gore'i korraldatud siivsuskampaania märklauana, kui rikkad konservatiivsed poliitikud hakkasid aru saama, et hevi ja rap viivad nende lapsed hukatusse ja et vaid tsensuur võib maailma päästa. TS laulja Dee Snider esines muuhulgas USA senatis, kus ta püüdlikult veeris ette pika teksti sellest, kuidas see kõik pole üldse nii, nagu PMRC memmed-taadid väidavad.

Minu meelest ei olnud TS eriti radikaalne bänd kunagi, aga muidugi üks asi eristas TS-d teistest tolleaegsetest ansamblitest - Dee Snideri drag-rõivastus, meik ja soeng nägi kokku ikka eriti kole välja. Pole ime, et Tipper Gore'i elu sai rikutud.

Ja sellest, miks Dee Snider sihuke välja nägi, dok-film "We Are Twisted Fucking Sister" räägibki. See on väga põnev vaade seitsmekümnendate New York'i muusikaellu - no põnev on ta tegelikult just seepärast, et räägib mis tegelikult toimus väljaspool CBGB'd, ehk siis kõigis ülejäänud NY ja seda ümbritsevate eeslinnade peosaalides.

Samal ajal kui Television, Talking Heads, Patti Smith, Blondie, Ramones ja kõik teised moodsad poisid-tüdrukud NY keskel diipi muusikat tegid, käis sellest klubist väljapool kõva peomelu. Mõnes mõttes jätkus kuuekümnendate garaazhipungi laine, British invasion või kuidas soovite seda nimetada, mis viis rahva peosaalidesse rockkontserditele - tantsupidu tähendas sel ajal eelkõige live bändi, nagu Eestiski sel ajal muide, kus raud- ja kes-teab-veel-misteeliste klubides mängisid Mikronid ja Virmalised ja kümned teised bändid. Muide, sama kõrtsi/tantsupeo bändi teema oli ju Suurbritannias seitsmekümnendatel veel eriti mõjukas.

Samasugune tantsupeokultuur oli kujunenud ka USA-s ja NY kandis veel eriti võimsal moel ("ballroom" oli tüüpiline kontserdisaali nimi tol ajal). Kunagi kirjutasin siinsamas bändist The Valiants, kes kuuekümnendate lõpul NY pidudel mängis. TS alguspäevad jäävad natuke hilisemaks, seitsmekümnendate algusesse ja muusika oli kahtlemata muutunud, kuigi mõnevõrra üllatuslikult Briti mõjud olid endiselt olemas.

Nii selgubki filmist, et TS vahva drag/glam riietus on inspireeritud David Bowie'st, et TS tüübid fännasid omamoodi NY Dolls'i (kuigi ei jätnud mainimata, et Dolls ei osanud mängida) ja et nende repertuaaris olid aukohal ka Lou Reedi/VU coverid, filmis näidatakse ka kuidas nad üsna ülemeelikult sõidavad üle Lou Reed'i loost "Sweet Jane". See on natuke üllatav, kuigi kui ma lugesin L.A pungi ajaloost raamatut, siis seal oli samamoodi David Bowie, glitter ja glam olulised pungi (ehk siis ka laiemalt rokenrolli) ülesturgutajad.

Ja sihuke rokenrolli bänd mängis 5 korda nädalas, aastast aastasse, iga õhtu mitu tundi, kohustusega teha coverlugusid populaarsematelt bändidelt (Led Zeppelin jt staaridelt, aga ka Judas Priesti lugusid, nagu filmist selgub). Lisaks võtsid nad üle glam-esteetika, panid naiserõivad selga ja valitsesid seejuures täielikult kõiki kohalikke kontserdisaale. Ent nad ei saanud kohe kuidagi plaadilepingut ja kippusid pikemas perspektiivis tegelikult iganema ja läbi kukkuma. Siinkohal meenub The Cramps, kes nii riietuselt (heh) kui ka valjuselt tegelikult TS-i meenutab rohkem kui esmapilgul isegi tundub. Ka neil ei õnnestunud kohe kuidagi plaadilepinguni jõuda, samas kui iga sitt CBGB's bänd juba selle saavutanud oli. Võib-olla muusikaliselt adekvaatsem paralleel on The Dictators, veidi üleüldistades maailma parim rokenrolli bänd, kes pungestas ka seitsmekümendatel nagu jaksas,  salvestas ka mitu albumit, aga ei jõudnud mitte kuhugi. Muide, üks Dictators'i tüüp tuli lõpuks Twisted Sistersisse üle.

Nii et TS on selline omapärane vanakooli rokenrollist-sai-hevimetall esindaja, kelle kaheksakümnendate puudli-hevi juured on hoopis David Bowie, Lou Reedi ja loomulikult kuuekümnendate lõpu/seitsmekümnendate alguse rokenrollis. See on omamoodi cool bänd tegelikult, kui ignoreerida seda suht poosetavat kitarriviibutamist ja -soolosid ning lõputut rokenrolli päästmise teemat, millest nad armastasid palju laulda. "We're not gonna take it" või pigem nende debüütalbum 1982. a "Under the blade" on aga sama hea (kui ka sama õõnes) kutse mässule kui seitsmekümnendate lõpu britpunk.

Need live-katkendid, mida filmist näha, on väga lahedad, paraku ehkki tahaks küll TS-i plaate õudsalt üles kiita, aga kuulasin just "Under The Blade" albumit spotify'st ja ausalt öeldes lapsepõlves kõlas ägedamalt. Ilmselt eriti saundi poolest, sest tegemist oli 1) helikassetiga 2) millel salvestus otse kahisevalt vinüülilt 3) mille pöörlemiskiirus oli ka natuke rohkem kui 33 1/3, st iga lugu oli kiiremas tempos kui originaalis. Kokkuvõttes oli lahe, kiire, sumedaheliline salvestus ja Spotify digitaalversioon seda elamust kuidagi ei korda. Samas, "Bad Boys of Rock'n'roll" ei ole väga palju kehvem The Dictators'i "Who Will Save Rock'n'roll"-ist.

TS oleks igatahes ka CBGB's lavale sobinud ja igatahes kahju et selline laiem rokenrolli läbimurre läbi kukkus ning maailm sisenes kahvatutesse kaheksakümnendatesse mitte The Dictators'i, Wayne County ja The Heartbreakers'i (Johnny Thundersi bänd, mitte see teine), vaid The Police'i, Blondie ja Talking Headsi juhtimisel.

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 ... 15 >>